Archive for the ‘Raud, Rein’ Category

Rein Raud „Päikesekiri”

Rein Raud „Päikesekiri” Viljasalv 2021, 404 lk

Selle romaani tegevus toimub 1912. aastast kuni 1926. aasta lõpuni ja on kirjutatud nõnda, et hüppab pidevalt edasi-tagasi nii ruumis kui ajas, ruumilised vahemaad on hiiglaslikud, ulatudes Eestist Šanghai ja Tokioni. Värvikate tegelaste hulgas on paljude eri rahvuste esindajaid, eestlasi, venelasi, jaapanlasi ja hiinlasi kõige rohkem. Samuti on neid erinevatest seisustest – aristokraatidest revolutsiooniliste madrusteni — , ja ametitest – tsirkuseartistidest salaluurajateni. Kaks peategelast liiguvad üle Euraasia mandri teineteisele vastu ja teineteisest mööda, kohtudes vaid saatusemündi kukkumise hetkel Tsuruga sadamas. Lily on koos tsirkusetrupiga ringreisil mööda Tsaari-Venemaad, kuid revolutsioon paiskab riigi kaosesse ning kuna tal on õigupoolest ükskõik, kuhu minna, satub ta kodusõja keerises kõigepealt Hiinasse ja hiljem edasi Jaapanisse. Sealt alustab vastassuunas kulgevat teekonda Nitta Tsuneo, auväärse samurai-suguvõsa järeltulija ja shintō preestri poeg, kes läheb Peterburi oma keeleteaduslikele küsimustele lahendust otsima, kuid lõpetab Eestis, kuna tema otsitav professor Linzbach osutub eestlaseks, kes tagakiusamise eest Eesti Vabariiki kolinud. Tegelikult pole keeleteaduslikud küsimused muidugi sugugi vaid keeleteaduslikud, tegemist on sügavalt filosoofiliste probleemidega. Ka liikumine ei toimu ainult ruumis ja ajas, tegelaste siseilma arenemine on võib-olla olulisemgi. Pühal mäel teise naisega võideldes saab Lily aru, et selles võitluses ei ole tähtis võit mitte vastase üle, see pole see, milleks mäele on tuldud. “Mis toimub siin, see on midagi enamat, heitlus sellega, mis sa oled, aga mida sa ei tunne ja ei tea, tants kõige sellega, mis teeb just sind just sinuks just siin just praegu” (lk 331).

Tegemist on tohutute muutuste ajaga, olgu siis põhjuseks revolutsioonid või maavärin. Elu on keeruline, võib olla väga üürike ja vähe väärt, ning nõuab pidevat valikute tegemist ja muutumist.

Just praegu, kirjutamist alustades, lehitsesin raamatut, et midagi kontrollida, ning sattusin lõigule: „Jaapanlane, kes talle vastu naeratas, näis aga kummaliselt tuttav. Tema aristokraatlik olek, tema korrapärased näojooned justkui liigutasid end kuskil Lily mälusoppides. Aga see polnud ju võimalik. Ometi oli see tore.” See on leheküljel 12 ja nüüd, kus ma olen raamatu läbi lugenud, ma juba tean, miks see mees tuttav oli, esimesel lugemisel mõistagi nii olla ei saa. Üldse oleks võib-olla päris kasulik raamatut kaks korda lugeda, aga selleks ei pruugi kõigil aega jätkuda. Ma pean tunnistama, et tegin lugedes veidi sohki. Kui väga põnev koht filosoofilise mõtiskluse või dialoogiga vaheldus ja ma enam ei suutnud uudishimu vaos hoida, vaatasin tagantpoolt järele, kuidas huvipakkuval tegelasel läinud on, ja pöördusin siis mõtiskluste juurde tagasi. Nende hoopis vahele jätmine küll võimalusena arvesse ei tule, need pole mitte ainult olulised, vaid ka huvitavalt kirjutatud.

Mul tekkis lugedes nii palju mõtteid ja küsimusi ja assotsiatsioone.

Kõigepealt Päikesekiri – niisuguses liitsõnas mõtlen „kirjast” alati kui koemustrist ja kõigepealt kui kindakirjast. Ei tea, kas siin raamatus mõeldakse seda? (Raamatust saab vastuse.)

Ei tea, kas Kopenhagenist tulnud härra Perametsa puhul vihjatakse Vildele? Päris Vilde poleks sel ajal muidugi kodus käia saanud, aga ega ma mõtlegi, et päris prototüüp, lihtsalt üks väike pintslitõmme joonistuses.

Lugedes sellest kuidas „vürst, viie minuti pärast prints” Nugzar Lilyt taga ajab, mõtlesin hulk aega, mida see mulle ometi meenutab, kuni sain aru, et Moby Dicki. (SISUSELETUSE HOIATUS! Kui ma olin selle välja mõelnud, kadus see tegelane järsku ära. Ma muidugi ei arva, et kõikide tegelaste elu oleks vaja surmani välja kirjutada, aga ma samas kogu aeg ootasin/kartsin tema uut väljailmumist ja mõnes mõttes olin isegi pettunud, et tema saatus, ehkki kergesti ettekujutatav, mulle teadmata jäi.)

Naiste sumo ajalugu oli äärmiselt huvitav. Uskumatult raske on kujutleda, et õrnade kimonot kandvate ja tillukeste sammudega tippivate jaapanlannade kõrval on vanadel aegadel olnud ka tugevad maadleja(nna)d.

Lugedes üksikasjalikku kirjeldust maoga naise pildist, mida Lily suvitajatele piima viimas käies raamatus nägi ja mis talle eluks ajaks nii suurt mõju avaldas, mõtlesin, et oh, ma tean seda pilti! Ma olen seda näinud, aga mitte ei suuda välja mõelda, kus. Sellele ja veel mitmele küsimusele sain vastuse raamatu lõpust autori järelsõnast, mis on väga huvitav ja kasulik. Ma olin juba niikuinii mitmeid tegelasi guugeldanud, kas on päris või mitte. Sealt leiab ka Lily loomisel eeskujuks olnud Anette Buschi (1882-1969) foto. Busch õppis selgeks jaapani keele ja sumo ning oli Jaapanis väga kuulus. Ta kavatses tulla pensionipõlve pidama Eestisse, kuid Teine maailmasõda rikkus selle plaani ja ta jäi oma üpris pika elu lõpuni Jaapanisse.

Kaja Kleimann

“Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”

Mul on ““Loomingu” Raamatukoguga” selline veider kaksipidi suhe. Ühtpidi, mõistus ütleb, et see on suurepärane sari, et sedakaudu saavad ilmuda nii paljudki huvitavad autorid ning saab maitseproove nii kõige uuemast kui ka peavoolust pisut kõrvale jäänud vanast heast. Teistpidi, tunne ütleb, et need on nii õhukesed, et ma ei viitsi lugema hakatagi, raamat saab enne otsa, kui ma jõuan sinna maailma sisse elada, ja see on ikkagi ajakirja-formaat, seega katsetuste koht ja mitte see “päris” kirjandus. Nii ma siis kõlgun, lastes enamasti end tunnetest valitseda ja olles läbi lugenud häbematult vähe LR-numbreid, lastes vahel mõistuse häälel kõlada ja leides sarjast nii mitmeidki minu lugemisajaloos olulisi teoseid (n. Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”, Ray Bradbury “451° Fahrenheiti” või Liisi Ojamaa “Myyrid & wärawad”).

Aga ses sarjas on üks raamat, mille puhul mul nii mõistus kui tunded on samavõrra rahul — 1976. a. ilmunud “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”.

See on hästi eklektiline kogumik. Noori autoreid on põhikooli lõpuklassist I kursuse tudengiteni, enamik siiski abituriendid. On nii luulet kui proosat. Mõni autor on esindatud vaid ühe loomingunäitega, mõnel on kümmekond pala. Tasemeti on pilt kõikuv, enamjagu on tüüpiline noore inimese luule, kus on nii algajalikke mõtte- ja sõnakatsetusi (õnneks vähe) kui põnevat paljulubavust (enamik kogust) ja kohati ka vaat et valmiski asju ning üldpilt on täitsa tore. Ja muidugi on huvitav vaadata, mis neist kirjutajaist on edasi saanud — on neid, kes on vägagi meie tänases kirjanduspildis kohal, ja neid, kes pole loominguga jätkanud.

Mõned tekstinäited:

*

mul meeldib kaeda
kõike vastupidiselt
pilv helgib taevast
valgest vastu siniselt

Kajar Pruul

*

sügisvihm uhtus minu hingekeeli
ja tema poole sirutasin oma paluvad käed
inimeste nutmata pisarad pesid neid
segunedes minu enese verega
nüüd on mu hingekeeled roostevabad

Kristin Väli

*

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju pole öelda mul.
Tulin, kandes kaasa oma laulu:
noor ja lootustandev. Aga hull.

Minu laulus ootusi ja kahtlust.
Valu. Pihtimusi häbini.
Vaevaga see koorem kaasa mahtus.
Muuseas olen lüürik läbini.

Doris Kareva

*

Ma kõndisin üpris kitsas vahekäigus kahe kalju vahel. Mu paremal käel oli täiesti valge, pahemal täiesti must kalju. /—/ Mõlemad kaljud olid peegelsiledad. Mitte midagi ei paistnud peale valge kalju. Must kalju oli, nagu ei oleks sel kohal midagi. Täiesti must ja pime.

Rein Raud

*

Ma võtsin suure pussi
ja torkasin südamesse.
Kelle omasse, aimugi pole,
võib olla, et paberisse.

Monika Uibo

*

päike kammib kasteheina juust
räästa all on pääsukeste pesi
nööril pesu mida keegi pesi
taldrikul on nuga leib ja juust
mesilasi lendab õunapuust
ämbri põhjas loksub vihmavesi

Eve Kivipõld

*

Jääb valgus ja vaikus
ja otsatu öö
ja muu, mis on igavene.
Jääb rahvas ja maa
ja rahva töö
ja see, mis on igavene

Lembit Michelson

*

Trammikolinal jõudsin ma siia,
koju minna õhtul ei saa.
Siin minu pelgupaik viimne —
Trummi tänava viineribaar.

Priidu Beier

*

Nagu sööbiv hape tungib kurbust hinge
väike kõdunend puurist seisab surnuteriigis
ulguv kalmistutuul on üdini vinge
närbund matusepärg ujub kõntsases tiigis

Annika Punab

*

Rahu lamas pargis.
Maailm veel ei tea,
et end uueks eluks
valmis üks ei sea.

Kord kui kevad jõuab,
lumelummus kaob,
kisendavad taevas
surnud oksaraod.

Taavi Tuulik

*

Kui pandimaja veteranide rahvastepalli võistkonna kesktormaja Jaagup võistlustelt tagasi jõudis, oli päike juba loojunud. Väsinult tiris vanamees seljast võistlusdressi, mis koosnes punasetriibulisest vestist, rohelistest põlvpükstest, tumelilladest kalossidest ja oranžikast murumütsikesest, ning asus hoolega oma puujalga õlitama.

Heiti Habicht

*

Kohusetunne? Põrgut! Patta panna ei saa.
Olime püüdlikud. Jõudsime kõik kuhugi.
Ja kes polnud nii tublid — need aidaa!
Igasse purjesse Fortuna ei puhugi —
niisugune on elu, mis parata.
Aga kõik peavad elama.

Kalev Kesküla

*

See, mis isad ei teinud, pojad tegema peavad,
mida emad ei leidnud, tütred leidma nüüd peavad.
ISE kujunda maailm, kuis meeldib vaid sul…

Allan Roosileht

(Ääremärkus. Ma vahel küsin autoritelt lubakirju, et kas võib nende asju luuleleiu blogis avaldada, ja vahel saan vastuseks, et kuskohast te ometi need vanad noorpõlveluuletused nüüd üles korjasite? minu järeldus on, et raamatukoguhoidjatele üldiselt meeldivad noorte inimeste luuletused :) )

Kõikse tuntum luuletus sellest kogust on lauluks saanud Doris Kareva “Ajastu” (ka vahel nime all “Tule lähme ära”):

Tiina Sulg