Kui šarmantse eestlannast pariisitari Ene Rämmeldi varasemad raamatud on puhtalt autobiograafilised, siis antud teose puhul on autor ise väitnud, et see on ilukirjanduslik lugu Pariisis elavast, esimese tõsiselt võetava juubeli ning pensionieani jõudnud üksikust naisest. Lugemisel võib tõdeda, et peakangelannas on leida väga palju kokkupuutepunkte autori endaga. Aga eks olegi see nii, et iga kirjanik kipub kirjutama oma lugu, seda, mis talle on südamelähedane ja omane.
Minu jaoks on selles raamatus üheks peakangelaseks Pariis – need võluvad, meeleolukad kirjeldused ühest või teisest paigast visualiseerivad lugeja vaimusilma imeliselt öiseid vaikseid tänavaid möödalibisevate mustaklaasiliste limusiinidega, hommikuti tööleruttavaid linlasi, kaardid käes ringituiavaid turiste, kes on jõudnud oma unistuste linna ning tahavad sellest võimalikult palju omada, olgu siis päikestõusu pildistamist Rue de la Citè sillal või pudi-padi poodidest suveniiriks Eiffeli tornikesi kokkuostes. Eriti palju Pariisi kirjeldusi, pikitud ajaloo-ülevaadete ja kultuuritausta viidetega, leiab peatükkidest „Siiski vajalik rutiin“, „Peegeldused teel“, „Joodikud, heidikud, turistid ja mustlased“, „Valel ajal Pariisis“, „Tööle, tööle!“. Laskem siin autoritekstil kõlada:
“Üle bulvari minnes jääbki kohe paremale kuulus Panthéon ja vasakule Luxembourgi aed koos Senati ja muuseumiga. Panthéonis puhkavad igaveses rahus Émile Zola, Victor Hugo, Voltaire, Alexandre Dumas (vanem), Jean-Paul Marat, Jean-Jacques Rousseau, Jean Moulin jt, kelle sarkade ees käisin juba ammu aastaid tagasi kummardamas.
Sorbonne on saanud oma nime Robert de Sorbonilt, kes sai kuningalt kingituseks maja, mis asus kunagi rue Coupe Gaule´il ja nüüd on see tänav endise majaomaniku nime järgi rue Sorbonne. Alates 1270. aastast oli majas teoloogia fakulteet, millest tänaseks on välja kasvanud maailmakuulus ülikool, haarates enda alla mitmeid hooneid, mis tänaseks on juba laiali Pariisi eri rajoonides, kuna ülikooli erinevate osakondade paisumisega ja ruumipuudusel ei suudeta kõiki teraduskondi ühte majja paigutada.
Mäest alla joostes jääb paremale vana ja kuulus Collège de France, üle tee vasakule aga Soome kultuurikeskus, kus aastaid tagasi esinesid ka eestlased, sest Eesti kultuurikeskust pole siiani Prantsusmaale tehtud. Seda kahetsen ma väga ja ikka ohkan, et kas minu silmad seda veel kunagi näevadki. Uskumatu, aga Pariisis puudub siiani koht, kuhu eestlased üle ilma võiksid koguneda, oma kunsti ja kultuuri läbi näituste, kontsertide ja teatrietenduste prantslastele tutvustada, kus oleks mõnus kohvik ja ülakorrusel väike hotell. Uuu! Uuu! Millal tuleks üks Eesti rikkur selle peale, et siin see koht teha?
Kohe ületan kuulsa Saint Germaine´i bulvari, kus umbes pool kilomeetrit vasakule jäävad kuulsad kohvikud Les Deux Magots ja Café de Flore, kus kunagi pärast Teist maailmasõda veetsid muretult oma päevi Juliette Gréco, Jacques Prévert, Louis Aragon, Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Jean-Luc Godard, Francois Truffaut ja väga paljud teised tänaseks maaailmakuulsaks saanud kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, näitlejad, lauljad ja filmimehed. Neid kohvikuid külastavad turistid tänaseni suure hardusega, kujutads ette seda tookordset põnevat elu, kus rahanumbritel polnud veel mingit tähtsust ja nauditi elu ka siis, kui raha oligi ainult tassi kohvi jaoks. Pangakrediitidest ja võlgu korterite ostmisest polnud siis veel keegi kuulnud, nauditi elu ja osati lõbutseda. Päeval vesteldi kohvikuterassidel, öösiti pidutseti džässklubides ja –baarides, kus mängis maailmakuulus trompetist Miles Davis, kellega siinsamas baarides tutvus kunagi noor Juliette Gréco, kes temaga isegi Ameerikasse kaasa läks, aga tirinal sealt varsti tagasi tuli. Miles Davise viimast kontserti Pariisis Grande Halle de la Villette´is nägin ma ka ise vahetult. See oli paar kuud enne tema surma ja toona mängis ta trompetit publiku poole seljaga, sest ta ei tahtnud enam oma nägu inimestele näidata, kartes ehk surmamärke oma näos.
…elu jälgimine Jumalaema kiriku esisel väljakul valmistas mulle suuremat mõnu ja seda isegi rohkem kui tavaline televiisor… Mõistatasin omaette, mis rahvusest grupp on, itaallased ja hispaanlased kuulsin juba kaugelt ära. Aga venelasi ei tundnud ma ära mitte nende kõne, vaid riietuse järgi, kõhukate meeste ja laiapuusaliste , raskete jalgade ja suurte rindadega, lühikeste ja punasest sitikmustani värvitud salkudega juustega naiste järgi. Tavaliselt oli igas grupis ka mõni imeilus krassavitsa ja täiesti tavaline siilipeaga kulunud teksastes ja lääpas kingadega noormees, kes siis häbelikult grupi sabas lonkis, otsekui häbenedes oma kalleid kaasmaalasi, kes torkavad ka Pariisi tänavatel silma.”
Raamatut vääristavad ja loovad meeleolu arvukad mustvalged fotod erakogust, kaanekujundus on tuntud headuses Angelika Schneiderilt. Soovitav lektüür nendele, kes on kunagi käinud või alles kavatsevad minna Pariisi. Kes autori kohta lisalugemist soovivad leida, siin mõned intervjuud Kuulutajas, Naistelehes, Õhtulehes.
Katkes mainitud Miles Davis:
Ülli Tõnissoo
Pariisis elava omaaegse eesti filmitähe („Libahundi” Tiina) teine memuaaride raamat on jätkuks samalt kirjastuselt 2004.a. ilmunud raamatule „C`est la vie. Elu on selline”.
Lugemissoovituse blog 