Archive for the ‘Pratchett, Terry’ Category

10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended”

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended

Raamat räägib Viimastest Aegadest. Saabumas on Viimnepäev.

Maa peale sünnib Antikristus, aga nagu neile autoritele omane, kaasneb selle sündmusega palju kaost. Täpsemalt: kaks poisslast lähevad omavahel vahetusse ning nii headuse kui kurjuse jõududel on segadust rohkem, kui nad osanuks arvata. Vahetult enne pöördelisi hetki leitakse õige kurjuse emissar kõigi kergenduseks üles … aga asjad ei lähe sugugi lihtsamaks.

Sugugi ei tee sündmusi mustvalgemaks ja konkreetsemaks ka tõik, et maa peale saadetud põrgulik jõud ja taevalik jõud on koos avastanud maapealse elu hüvesid ja tunnistanud paiga olevat üsna sümpaatse. Kas kujutate ette omavahel sõbrustavat ja koos napsutavat põrguinglit ning taevast inglit? Ei? Selle loo autorid aga küll.

Fantaasiaromaan sisaldab endas ohtralt omanäolisi tegelasi, oma jaburate iseärasustega. Naeruturtsatused on garanteeritud. Teisiti poleks see ju ka Pratchetti puhul võimalik.

„Head ended” on üks neist fantaasiakirjandusteostest, mida kindlasti soovitaks lugeda neil, kes vähegi oskavad hinnata head nalja, veidike lapselikkust ja rohkelt seiklusi. Ja muidugi korralikku segadust ja kaost.

Pöörast lugemiselamust!

TV mini-sari „Good omens” (2019)

Algselt pidi vaatajatele edastama sarja keskkond „Netflix”, kuid tulles vastu kristlikele petitsioonidele (protesti sisu: õhutamine satanismile!), nad siiski sellega (kahjuks) kaugele ei jõudnud.

Kõik kanalid pole õnneks sama rada läinud ja sari linastus Amazonis.

Treiler

 

Neil Gaiman

on populaarne inglise ulmekirjanik ja koomiksiautor. Sündinud Inglismaal, Portchesteris, juudi perekonnas.

Üheks tema tuntuimaks teoseks peetakse „Ameerika jumalaid”.

Populaarsust jagub talle rohkesti ka meie lugejate seas ja teoseid, mida lugeda, samuti (siiski, alati võiks olla rohkemgi): •”Head ended” •”Ameerika jumalad” •”Coraline” •”Tähetolm” •”Ja tee lõpus on ookean” •”Kalmisturaamat” •”Eikusagi” •”Põhjala müüdid”.

Autori koduleht https://www.neilgaiman.com

Terry Pratchett

Kas on veel mõni fantaasiafänn, kes pole seda nime kuulnud?!

Kindlasti on olemas lugejaid, kellele tema stiil ei istu, kuid Pratchetti nimi on fantaasiamaailma jäädavalt ja sügavalt sisse graveeritud. Seega: viimane aeg leida endale üks muhe Pratchetti fantastiliselt lõbus (vahel ka halelõbus) romaan, võtta sisse mugav asend ja elada veidike kaasahaaravates seiklustes (siinkirjutaja isiklik soovitus on lemmikuimaks osutunud “Talvesepp”… ;) ).

Inglise ulmekirjanik Terry Pratchett (1948-2015) jättis meile hindamatu kirjanduspärandi eeskätt oma Kettamaailma sarja näol, tema teosed on tuntud huumori ja kõige pilamise poolest.

Terry Pratchetiti loomingust põhjalikumalt https://www.terrypratchettbooks.com/

Ja üks aja- ja asjakohane video ka:

 

Triin Võsoberg

Videvik ja vampiirid

Kuna Stephenie Meyeri (s. 1973)  vampiiriromaanid “Videvik” (Twilight, Pegasus, 2008), millest Triin Võsoberg kirjutas pikemalt siin, “Noorkuu” (New Moon, Pegasus, 2008), „Päikesevarjutus“ (Eclipse, Pegasus lubab tõlget 2009 suvel) ja “Koidukuma” (Breaking Dawn, tõenäoliselt eestikeelsena ilmub 2009. a.  jõuludeks), on osutunud ülipopulaarseteks, siis jäin üksõhtu riiulite ette seisma ja otsima, et kas eesti keeles on veel vampiirikaid, mida lugeda võiks. Ja leidsingi. Üle ootuste palju.

Alustama peaks ikkagi ajaloost. Ja siin on olulised kaks nime: Joseph Sheridan le Fanu (1814-1873) ja tema 1871.-1872 järjejutuna ilmunud jutustus “Carmilla” (kogumikus ”Sünged varjud 2. Saatana teener” .- Fantaasia, 2004) ning Bram Stoker (1847– 1912) ja tema 1897. aastal ilmunud romaan “Dracula”, mida eesti keeles on lausa 2,75 trükki (Eesti Päevaleht, 2007; Kupar, 1993; ainult esimene osa  Koolibri, 1993 ning ümberjutustusena lastele Ersen, 1997). Huvitav on lugude saatus. “Carmilla” on jäänud rohkem kirjandusgurmaanide nakitseda, “Dracula” on aga leidnud lisaks suurele lugemusele veel ümber- ja ülekirjutamist ning mitmeid taaskehastamisi teatrilaval, kinolinal, teles.

dracula

Edasisest suurest hulgast inglise keeles ilmunust on Eestis suuremat tähelepanu pälvinud Anne Rice (s. 1941) “Intervjuu vampiiriga”, mida on ilmunud 2 trükki  (Eesti Päevaleht, 2008 ja Varrak, 1995) ja mis tänu kunagisele menufilmile pikemat tutvustamist ei vaja.

Rikkalikult illustreerituna ning kaunilt kujundatuna on välja antud Mary Jane Knighti “Vampiir : dr. Cornelius Van Helsingi hirmuäratav kadunud päevik” (Pegasus, 2008), mis põhimõtteliselt on lühendatud variant “Draculast”.

Omamoodi karm lähenemine vampirismile on Sergei Lukjanenkol raamatus ”Öine vahtkond” (Varrak, 2008), mis pole küll puhtalt vampiirikas, kuid kõrvaltegelastena ilmestavad vampiirid Lukjanenko loodud maailma päris hästi.

Mitmesugustest vapiiriromaanide paroodiatest tõuseb esile Terry Pratchett (s. 1948), kelle loodud Kettamailmas vilksatavad vampiirid siin-seal, kõige enam on neist juttu romaanis “Carpe jugulum” (Varrak, 2006), aga minu jaoks Pratchetti meeldejäävaim kirjeldus vampiirist on romaanis “Nõiad võõrsil” (Varrak, 2003). Robert Asprin (1946-2008) esitab oma nägemuse vampiiridest romaanis “Müüt ja kadunud kaaslased” (Festart, 2004) ning Robert Lorry raamatus “Dracula tegutseb jälle” (Kupar, 1995).

Ja veel leidsin ma, et arvustuste järgi peaks Elizabeth Kostova “Ajaloolane”, Robert Swindellsi “Tuba nr. 13” ja Nora Robertsi triloogia “Morrigani rist”, “Jumalate tants” ja “Vaikuse org” ka mingit külge pidi vampiirikad olema, aga selle väite tõesust ma ise kontrollinud ei ole (ja karta on, et ei kontrolli ka).

Vampiirijuttudest on eesti keeled tõlgitud:  Molly Brown “Pimeduse agendid” (kogumikus Brown, M. Valel ajal .- Salasõna, 2004);  Robert E. Howard (1906-1936) “Hauakambri õudus” (kogumikus Howard, R.E. Aed täis hirmu .- Fantaasia, 2003) ja “Surnukünkad” (kogumikus Howard, R.E. Solomon Kane`i lood .- Fantaasia, 2008);  Stephen King (s. 1947) “Eluuria väikesed õed” (kogumikus King, S. Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu .- Pegasus, 2003, 2005);  John William Polidori (1795-1821) “Vampiir” (Algernon .-  2006; detsember);  Karl Hans Strobl “Hauakabel Pere Lachaise`i kalmistul” (Mardus .- 1993, nr.2).

Ka eestlased on vampiirijutte kirjutanud. Romaani mõõtu annavad välja Juhan Paju (1939-2003) “Hõõguv rist” (Eesti Raamat, 1997) ja “Sankt-Peterburgi viirastused” (Hara, 1993) ning Mati Undi (1944-2005) “Doonori meelespea” (Kupar, 1990). Pikem jutustus on Leelo Tungla (s.1937) paroodia “Vampiir ja pioneer” (Koolibri, 1993). Lühematest juttudest saab nimekirja: Veiko Belials (s. 1966) “Kuni arv pole täis” (Mardus .- 1995,nr.1 ; Eesti ulme antoloogia .- Varrak, 2002) ja “Lunastaja” (kogumikus Belials, V. Helesiniste Liivade laul .- Fantaasia, 2002); Indrek Hargla (s. 1970) “Kindel linn” (Algernon .- 1999, august ; kogumikus  Hargla, I. Pan Grpowski üheksa juhtumit .- Kuldsulg, 2001), “Obernoni Apokrüüf” (Mardus .- 2000,nr.2 ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg, 2000), “Sild üle vaevavete” (Algernon.- 2000, juuli ; kogumikus Hargla, I. Nad tulevad täna öösel! .- Kuldsulg 2000) ja “Vlad” (kogumikus Täheaeg 2: Doominosillad .- Fantaasia, 2003); Karen Orlau (s. 1975) “Kohtumine Emaga” (Algernon .- 1999, august), “Mängureeglid” (Algernon .- 1999, jaanuar ; kogumikus Orlau, K. Sealtmaalt .- Salasõna, 2002) ja “Vamp ja vaskraha” (Mardus .- 1999,nr.1); Maria Perner (s. 1982) “Luba surra” (Algernon .- 2001, jaanuar); Leo Sinilaid (s. 1935) “Aktsiaselts “Vampiirid”” (kogumikus  Sinilaid, L. Põrguorhideed .- Eesti Raamat, 1991) ning Vale-Dmitri “Dracula viimane eine” (Algernon .- 1999, detsember). Siinkohal tänu Ulmekirjanduse Baasile, kus saab mälu värskendada, uut infot hankida ning huvi korral pikemaid kommentaare lugeda.

Enim on mulle eesti lugudest meeldinud ja meelde jäänud Indrek Hargla “Vlad”, Veiko Belialsi “Lunastaja” ning Karen Orlau “Mängureeglid”.

 

Niisiis. Lugemist jagub. Mitte just aastateks, kuid mõned nädalad täidab puhtalt vampiirikatega ära küll. Ja mida öelda vampiiridest kokkuvõtteks? Elavad surnud, kes vajavad verd (ei pruugi olla inimveri), väldivad päikesevalgust, on ebaloomulikut kiired, näevad lausa dekoratiivselt head välja ja neid on pagana raske tappa. Aga üle lävepaku ilma kutsumata ei kõnni. Vastavalt kultuuriruumile võivad (aga ei pruugi) tunda ülemäärast kiindumust kodumaa mulla, kirstude ja mustade keepide vastu, mõjutada ilma ja inimesi, ilmutada äärmist vastumeelsust peeglite, küüslaugu, ristide, hõbeesemete, voolava vee ning haava- ja/või pihlakakapuust vaiade vastu. Lisaks võivad mõned soovi korral transformeeruda nahkhiireks. Suhted libahuntidega: pingelised. Suhted inimestega: segased. Ja nii mitmedki kirjanikud ei suuda inimeste ja vampiiride suhet kirjeldades hoiduda lausest “Toiduga ei mängita!”

Etteantud reegleid arvestades ja omaltpoolt ootamatuid nurki sisse lükkides kirjutatakse üha uusi ja uusi vampiirijutte. Ja tänulikku publikut paistab jätkuvat. Mis siis ikka. Järgmise korrani videvikus…

Tiina Sulg

Pilt on pärit aadressilt http://ils.unc.edu/dpr/path/horrorfilms/dracula.jpg

Lisatud 5. nov. 2009

See aasta on vampiirikateriiulile ka täiendust toonud. Marion Andra “Algolagnia” (Fantaasia, 2009) on vaade kaasaegsetele vampiiridele läbi ohvri silmade, George R. R. Martini (s. 1948) “Fevre’i unelmas” (Varrak, 2009) klaarivad vampiirid omavahelisi arveid 19. saj. Mississippil ja G. Zotovi kivirähklikus romaanis “Mõrvad põrgus” (Eesti Päevaleht, 2009) on vampiirile antud kõrvaltegelase roll.

T. S.

Lisatud 13. dets. 2010

Vampiirikatele mõeldud riiulid saavad hooga täidetud.

Kõigepealt järjed varemolnutele: Darren Shani järg raamatule “Cirque du Freak” (Tiritamm, 2007) “Vampiiri käealune” (Tiritamm, 2009), Sergei Lukjanenko “Öisele vahtkonna”  järg “Päevane vahtkond” (Varrak, 2010) ja Stephenie Meyeri “Bree Tanneri lühike teine elu” (Pegasus, 2010), mis on lühike lugu noorest vampiirist, kes esines kõrvaltegelasena romaanis “Päikesevarjutus” (Pegasus, 2009). Stephen Kingi sarjas “Tume torn” (“Laskur” (Pegasus, 2006), “Kolm saatusekaarti” (Pegasus, 2007), “Ahermaad” (Pegasus, 2007), “Võlur ja klaas” (Pegasus, 2007), “Calla hundid” (Pegasus, 2008), “Susannah’ laul” (Pegasus, 2009), “Tume torn” (Pegasus, 2010)) on taustajõuna olemas ka vampiirid.

Uute sarjadena on ilmunud Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogiast on esimene osa “Tõbi” (Tänapäev, 2010) ja teine osa “Allakäik” (Tänapäev, 2010). Sedakorda möllavad ringi vampiirizombid (pisut sarnased Robert Rodrigueze filmist “From Dusk till Dawn”).

Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia” sari on järjekordne vampiirinoortekas küllalt huvitavate karakteritega slaaviliku kallakuga omamütoloogiat loov triloogia (esimene osa “Vampiiride akadeemia. 1” (Ersen, 2010), teine osa “Vampiiride akadeemia 2. Külmavõetud” (Ersen, 2010)). J. L. Smithi “Vampiiripäevikud. Äratus” (Varrak, 2010) on väidetavalt populaasrse samanimelise seriaali aluseks olev väga tibiliku armukolmnurga sarja avalugu. Jennifer Armintrout’ “Veresidemete” sarjast (“Ümbersünd” (Ersen 2010), “Kurjuse küüsis” (Ersen, 2010), “Põrmust oled sa võetud” (Ersen, 2010), “Kõigi hingede öö” (Ersen, 2010)) lugesin läbi vaid esimese osa ja minu hinnangul on tegemist lobedalt kirjapandud saastaga. Jelena Ussatšova “Videviku”-kloonist “Iha” (Ersen, 2010) kirjutasin pikemalt siin. Ema ja tütre P. C. ja Kristin Casti sarja “Öö koda” esimene raamat “Märgitud” (Pegasus, 2010) kirjeldab vampiirinternaatkooli. Lugesin seda sarja inglise keeles ja hoolimata tohutust naiivsusest ja lihtsast keelekasutusest miski mulle ses meeldis (tõenäoliselt aeg-ajalt vilksatav tšerokii taust).

Alexis Morgani “Vampiiri kättemaks” (Ersen, 2010) ja Livia Reasoneri “Vampiiriafäär” (Ersen, 2010) ilmusid väikseformaadilises sarjas “Nokturn”. Samatüübilistest jäi mul varem kahe silma vahele sarjas “Virvatuluke” ilmunud Leslie Scotti “Vampiiri poolt röövitud” (Odamees, 2002). Lugenud pole, seega arvamust ei avalda.

Veel paar verivärsket raamatut, mida ma pole näinud, aga mida ma usutavasti loen: John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010), mis tekitab uudishimu juba ainuüksi Rootsi päritoluga, ja Charlaine Harrise “Surnud, kuni jõuab öö” (Kirjastuskeskus, 2010). Charlaine Harrisest on Krõõt Kaljusto-Munck kirjutanud siin ja siin.

Ja lõpetuseks üks kodumaine unustatud näidend: Joh. Ilvese “Vampiir: 2-vaatuseline lavastus inimsoo suurimast vaenlasest” (Sõnavara, 1926).

T. S.

Lisatud 14. dets. 2012

Paari aastaga on tulnud rodu uusi vampiiriraamatuid.

Alustan jälle järgedest. Ilmus Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia kolmas osa “Igavene öö” (Tänapäev, 2012), Richelle Meadi “Vampiiride akadeemia 3. Varju suudlus”, P. C.  ja Kristin Casti “Öö koja” sarjast ilmusid 2. osa “Reedetud” (Pegasus, 2012) ja 3. osa “Väljavalitud” (Pegasus, 2012), Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i lugudest tuli jätkuks “Ebasurnud Dallases” (Kirjastuskeskus, 2011). Lisa on saanud ka L. J. Smithi “Vampiiripäevikud”: “Stefani päevikud: Juured” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Võitlus” (Varrak, 2011), “Vampiiripäevikud: Taaskohtumine” (Varrak, 2012). Nägin vahepeal ka paari osa seriaalist ja raamatu menu muutus mõistevamaks – kui seriaalist õhustik ja kirjeldused kätte saada, siis võib ju lihtsalt tegevust üle lugeda küll. Ja et Videviku-saaga tasapisi erinevates vormides edasi läheb, näitab Young Kimi graafilise romaani “Videvik” (Pegasus, 2010) esimese osa ilmumine.

Edasi tuleb rääkida uute sarjade algustest. Lili St. Crow raamatust „Veidrad inglid” (Pegasus, 2012) kirjutas Triin Võsoberg pikemalt siin. Justin Cronini “Teekond” (Varrak, 2011) on enamasti liigitatud noortekirjanduse alla, kuigi minu meelest ei tähenda lapspeategelane alati noorsookirjandust. Suzanne McLeodi raamatus “Vere magus lõhn” (Varrak, 2011) on lisaks vampiiridele tegevuses suur hulk erinevaid mütoloogilisi elukaid, põhiliselt küll äratuntavalt Briti saartelt pärit, aga ka muid. Raamat mulle päris meeldis ja selle järge tahaks täitsa lugeda. Seevastu  Meagan Hatfieldi “Vampiiri varju” (Ersen, 2011) lugesin kümmekond lehekülge ja lõpetasin teadmisega, et  lugemisväärseks osutusid vaid tegelaste nimed ja sidesõnad. Deborah Harknessi “Nõidade avastus” (Pilgrim, 2011) on mul lugemata, aga inimene, kelle arvamust ma usaldan, väitis, et kannatab lugeda küll. Andrzej Sapkowski “Viimases soovist” (Tiritamm, 2011) kirjutas Kaja Kleimann pikemalt siin.

On ka mõned raamatud, mis ei kuulu kuhugi sarja. Jutukogus “Põrgulikud lõpuõhtud” (Pegasus, 2012) peaks ka mõni vampiirilugu olema, aga pole veel raamatut näinud ja ei oska täpsemalt öelda. John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010) oli õõvastav, aga hea lugemine. Selles raamatus oli midagi sellist, mida on Põhjamaade krimikirjanduses (Larsson, Mankell) – näilise meelelahutuskirjanduse abil lahatakse sügavamaid sotsiaalseid probleeme. Nikolai Gogoli “Vii” (A. Sepp, 1885; Eesti Raamat, 1987) on üsna hämar, aga mulle tundub, et Gogoli kodukandi vampiirikäsitlustega seondub see lugu küll. Ja ma ei suuda uskuda, et ma vampiiriraamatutest mõeldes suutsin raamatu, mida on ikka oktoobrikuiti hea üle lugeda, Roger Zelazny “Üksildase oktoobriöö” (Varrak, 2001), ära unustada…

Omamaistest vampiirijuttudest jäid silma Maniakkide Tänava jutud “Võõra laip” (autorikogus “Euromant” .- Fantaasia, 2011) ja “Ajudega töötajad” (“Täheaeg 9: joosta oma varjueest” .- Fantaasia, 2011), mis on sama teema erinevad töötlused, Leila Taela “Roxanne” (“Täheaeg 10. Juubeliväljaanne” .- Fantaasia, 1012), mis kahjuks ei üllatanud millegagi, ja Indrek Hargla pikem jutustus või lühiromaan “Suudlevad vampiirid” (kogumikus “Suudlevad vampiirid” .- Fantaasia, 2011), mis oli päris hea ja ootamatu lugemine. Ei juhtu just tihti, et ma lugemisega meelega venitaksin, et hea lugu liiga ruttu otsa ei saaks. Varasemast jäi kahe silma vahele Siim Veskimehe “Poolel teel” (Varrak, 2007), kus kõrval-kõrvaltegelasena ka vampiir ringi lippab.

Vampiiriraamatud pildijooksu ja muusikaga:

T. S.

Täiendatud 21.12.2012

Vampiiridest on aeg-ajalt juttu ka mujal, kui ilukirjanduses.

Päris hea raamat, mis võtab kokku vampiirimüüdid, isikud, kellele on vampiirindust süüks pandud, vampiiride ilukirjandusliku käsitluse, on Wayne Bartletti ja Flavia Idriceanu “Verelegendid. Vampiir ajaloos ja müüdis” (Olion, 2006). Muudes keeltes ilmunuist ja meie raamatukogus olemasolevaist tooks välja Matthew Bunsoni “The vampire encyclopedia” (Gramercy Books, 2000) ja Вадим Владимирович Деружинский “Книга вампиров” (Эксмо, 2008).

Vlad Tepesist saab lugeda Nigel Cawthorne raamatust “100 türanni: ajaloo õelamad despoodid ja diktaatorid” (Ersen, 2010) lk. 61–65, nahkhiirtest ja nende seostest vampiiridega on Eric Chaline raamatus “Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu” (Koolibri, 2012) lk. 174–177, krahv Dracula kirjanduslikuks lapiteki kujunemisest kirjutab Bernd Ingmar Gutberlet raamatus “Maailma ajaloo 50 levinumat müüti ja valet “ (Kunst, 2010) lk. 73-75. Joel Levy ilukirjandusega pikitud lühiülevaate vampiiridest leiab raamatust “Varjatud maailma looduslugu: valitud toimikuid Londoni Krüptozooloogia Ühingu arhiivist” (Varrak, 2001) lk. 208–213, Paul van Looni “Õuduste käsiraamatus” (Kunst, 1994)  on vampiiridest juttu lk. 9-29.

Põhjalikus filmiraamatus “1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” (Varrak, 2004) leidub ka kokkuvõtteid vampiirifilmidest, n. “Vampiirid” (1915), “Nosferatu” (1922), “Dracula” (1931), “Bram Stokeri Dracula” (1992). Filmi  “Videvik” fännide rõõmuks on ilmunud Catherine Hardwicke’i “Videvik . Režissööri märkmik: kuidas me Stephenie Meyeri romaani põhjal filmi tegime” (Pegasus, 2009). Vampiirifilmidest on kirjutatud päris palju artikleid ja arvustusi, esile tõstaksin Marianne Kõrveri artikli “Nimetu igatsuse suletud ring” (Muusa .- 2007, suvi .- Lk.62-64), mille lähtepunktiks on “Bram Stokeri Dracula”, ning Emil Tode “Vere sundus” (Magneet .- 1995, nr. 16 .- Lk. 22–23), mis lähtub “Intervjuust vampiiriga”.

Vampiiridest kinolinal ja telepurgis:

T. S.