Archive for the ‘Pilv, Aare’ Category

Kevadine kirjanduskohvik

Hooaja viimases kirjanduskohvikus oli jälle laiemalt lugemiselamuste jagamise päralt, jutuks olnud raamatud on allpool pildina. Jutujooksust noppisin välja, et kõike põnevat ei jaksa kohe kuidagi lugeda ja peab väga valima, mida lugeda, aga et luulet tasub ikka aeg-ajalt lugeda ja luulet tasub aeg-ajalt ka kuulata, et kirjandusfestivalid õhutavad senitundmatuid autoreid proovima, et vahel on tore vanu klassikuid üle lugeda ja vahel jälle otsida mõne teema kohta ja vahel on hoopis huvitav mõni autor või mõni geograafiline piirkond järjest ette võtta, et mälestused ja tõsielulood on endiselt need, mis huvi pakuvad, õnneks on need suuresti ka päris kenasti kirja pandud ning lõppeks tuletati kirjanduskohvikus hea sõnaga meelde praegust linnakirjanikku, Mika Keräneni, et kuidas kirjaniku isik aitab raamatute lugemisele kaasa.

Tiina Sulg

Advertisements

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugege! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/

Tiina Sulg

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Aare Pilv – Raamatusoovitused

aare pilv_ mihkel kabelLaozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

pilvraamatud1Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.pilveraamatud2

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.tartulinnaraamatukogu100

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel