Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Romaan lihtsatest inimestest. Enne raamatu lugemist olin kuulnud autori väidet, et selles raamatus ei juhtu midagi. Ei tahtnud uskuda – Kivirähki romaan ja ei juhtu midagi. Aga tegelikult ei juhtunudki. Täiesti igapäevased inimesed elasid oma igapäevast elu. Mõnedes tundsin ära oma tuttavaid ja see ajas muigama.

Teisalt pani mõtlema enda üle, et kas ka mina raiskan oma elu ja midagi huvitavat ei juhtugi. Raamat andis julgust võtta vastu suuremaid otsuseid- nõustusin Hispaania-reisile minema.

Mingil määral valmistas raamat pettumuse. Kuigi oli öeldud, et midagi ei juhtu, ootasin, et mingi kulminatsioon ometi tuleb, aga ei tulnudki.

Ma ei peaks seda Kivirähki parimaks raamatuks.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Ära igatsemise motiiv kirjanduses ja kunstis laiemalt on võrdlemisi palju kasutatud, aga üsna üldinimlik. Tänapäeva Eesti kontekstis omandab see ühiskondliku tähenduse. Paljud on läinud. Teose tegelased unistavad ka kuhugi ära saamisest: nad tunnevad, et peaks rutiini murdma, kuid ometi jääb see tegemata.

Annika Rebane
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Andrus Kivirähk “Maailma otsas”

Oskar Lutsu on nimetatud rahvakirjanikuks. Samasuguse nimetuse on oma loominguga pälvinud Andrus Kivirähk. Paralleele võiks mõlema kirjaniku loomingus tõmmata mitmesuguseid. Nende teostes on head huumorit. Nende loomingu ampluaa on olnud suhteliselt lai: lugejate seas on menukad olnud nii romaanid, lühijutud, näidendid kui ka lasteraamatud. Mis aga kõige tähtsam – mõlema loomingus on humoorika pealispinna all peidus suurem ja sügavam, sageli tumedamaid värvinguid edastav kiht.

Mulle tundub, et Kivirähki uut romaani võib pidada vaat et kõige lutsulikumaks teoseks. Seda lugedes kangastuvad ajuti Lutsu tagahoovi-tegelased või pildikesed Paunverest. Kivirähkile omaselt on tegelastele veidi vinti juurde keeratud, kuid selles, millise Kivirähk soojuse ja siirusega oma raamatukangelaste ellu piilub, on märgata uut siirust, lihtsust ja küpsust. Teksti ei sekku vanapaganad ega muud isevärki mütoloogilised elukad, on lihtsad inimesed oma lihtsate murede ja rõõmudega, igaüks unistamas millestki erilisest, samas tajudes suletust oma argiellu ja sellega leppides. Armas ja soe romaan.

Maarja Valk
Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetaja

Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja“

Korralik kriminull.

Olen läbi lugenud kõik Melchiori-seeria raamatud. Tõsi küll mitte sellepärast, et olen eriline kriminullide või Hargla fänn, vaid seepärast, et andsin oma õpilastele ülesandeks läbi lugeda ühe Melchiori-sarja raamatu ning lubasin igalühel vabalt valida, millise raamatu. Et olla tasemel, lugesin ise kõiki 4 teost. Sellega sisustasin terve oma suve ja mu suvi polnud sugugi halvasti sisustatud.

Tean, et heas kriminullis peab mõrvar selguma võimalikult viimastel lehekülgedel ja mõrvar on tavaliselt see, keda kõige vähem kahtlustad. Püüdsin selle teadmise pealt ette arvata, kes on kägistaja, kuid Harglal õnnestus mind üle kavaldada, õiget ei kahtlustanud ma hetkekekski. Kui hiljem selgus, miks kägistaja kõike tegi, tundus kõik täiesti loogiline.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi emakeeleõpetaja

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

“Mandala” esimesi lehekülgi lugedes tabas mind hämmastus – kas sedakorda on Õnnepalu toonud lugejani loomalood, mis mõeldud eelkõige lastele. Samas sundis “seletamatu miski” mind edasi lugema. Ja peagi leidsin end mõtisklemas igavikuliste teemade üle – üksindus, lootusetus, õnn… Kas õnn on enda teha? Kas õnn on niisama üürike ja lihtsalt laiali pudenev kui munkade värviline liivajoonis? Miks me siin ilmas nii vilkalt sebime, tihti kuhugi jõudmata? “Mandala” lugemine oli lihtne ja keeruline, nii nagu elugi – olgu see siis inimesel või kassil… Ja kasse vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga!

Kalle Laanet
Riigikogu liige

*

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Millest see raamat siis on? See on üks igavene kulgemine. Kulgemine, millel pole ei algust ega lõppu, mis ei vii kuhugi, vaid lihtsalt on. Näiliselt ei toimu justkui midagi. Lihtsalt üks inimene elab oma päevi koos kassidega. Samas võbeleb pinge pidevalt õhus. Elamise pinge.

Õnnepalu valdab sõna. Ta võib kirjutada ükskõik millest. Kassidest või lindude jälgimisest, Hiiumaast, mõisast Järvamaal, metsast, lilledest, lumest. Ikka mõjub see kõik nii, nagu oleks tegemist maailma kõige tähtsama asjaga.

See ongi Mandala. Samamoodi loovad Tiibeti mungad mandalat, kaunist liivamustrit, mis tehtud äärmise täpsuse ja selgusega, on lõputult kaunis, ent igavikku kaduv, liuglev, voolav, lõputu. Keegi ütles, et see raamat olevat kassidest. Ei, ikka inimestest.

Laine Randjärv
Riigikogu liige

*

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Raamat on omapärane, kuna on kirjutatud kolmandas isikus. Millegipärast tundub kohe lugema hakates, et juttu ongi käesoleva raamatu autorist. Ometi räägitakse kellestki kolmandast, kirjanikuhärrast.

Huvitav ja omapärane on ka suhtumine Kollasesse majja justkui elusolendisse. Kollane maja nagu mõistaks kõike, mis toimub, justkui hingaks koos asukatega. See viib animistlikule mõttele- ehk on ka kodudel oma hing või jääb neisse osa nende elanike aurast.

Ma pole eriline kassisõber. Silitan vaikset kassi meeleldi ja kallistan korraks ka kassipoega, aga oma kassi pole mul kunagi olnud. See raamat paneb aga kohati mõtlema, et kui kassid saaksid kõneleda, mida nad siis küll ütleksid. „Mandala“ põhjal võiks küll arvata, et nad piidlevad inimesi eemalt ja arutlevad endamisi: „No mida ta nüüd jälle askeldab, miks ta ei märka mind välja lasta“, või siis „No mida ta peaks küll kogu aeg midagi rahmeldama, kõhu sõi täis, tuba on soe, patju on tal ka rohkem kui minul, mingu ometi ja löögu nurru.“

Pean tunnistama, et polnud raamatut lugedes mitte alati väga haaratud. Kohati jäi lugu täiesti seisma ja raamat vahepeal üsna unarusse. Siis seda uuesti kätte võttes hakkas aga tegevus taas hargnema ja nii raamat loetud saigi.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja