Archive for the ‘Orr, Doris D.’ Category

José Maria Eēa de Quieros „Isa Amaro kuritegu”

Portugali realisti José Maria Eēa de Quieros’i teose „Isa Amaro kuritegu” juures jääb esmalt silma teose kaanekujundus, mis jätab sisust „pisut” vale mulje. Kuigi armastuse liin on raamatus keskne ja sellest arenevad ülejäänud sündmused, ei ole tegu pelgalt armastusromaaniga. Muigama paneb ka asjaolu, et mitmel korral mainitakse peategelase tonsuuri, kuid kaanepildil kujutatud mehel on kõik juuksed olemas. Esimest armastajat ei saa ju kujutada tonsuuriga.

Sündmustik areneb Portugali väikelinnas 19. sajandi lõpul, kui külla saabub noor preester, kes armub oma korteriperenaise tütresse. Kuigi keskseks liiniks on armastus isa Amaro ja Amelia vahel, ei ole tegu klassikalise armastust idealiseeriva looga, kus armastajad on õnnetud ja üllad kannatajad. Üldiselt suhtub autor peategelastesse ja nende saatusesse erapooletult ega ürita nende suhtes sümpaatiat tekitada. Autor on inimloomust hästi tabanud ning kujutab külainimesi ja vaimulikke kõigi nende inimlike vigade ja puudustega. Selgelt väljendub tema skeptiline suhtumine vaimulikkonda. Esitatakse külarahva silmakirjalikkust, variserlikkust, võltsvagadust. Raamatu tegelased ei ole head ega halvad, nad on inimesed oma puudustega ning kalduvusega eneseõigustusele. Loo taustal saab lugeja aimu ka tolleaegse Portugali poliitilisest olukorrast ning positiivse poole pealt võib esile tõsta väljaande kommentaari ajaloosündmuste ja isikunimede selgitustega. Sellele eelneb autori tutvustus.

Kahjuks ei ole maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teose eestikeelne väljaanne selle vääriline. Tekst on toimetamata ning ma ei pea silmas mõnda üksikut trükiviga– taandread keset lauset, sidekriips sõna keskel jne jne – näitab, et tekst on toimetamata välja antud, sest selliseid vigu ei saa isegi hooletul lugemisel mitte märgata. Ja neid on nii palju, et segavad lugemist. Julgen soovitada teost ajalooliste romaanide huvilistele, kuid seda konkreetset väljaannet mitte. Loodetavasti antakse „Isa Amaro kuritegu” uuesti välja, kasutades ka toimetaja teenuseid ja näidates üles austust autori ja tema loomingu vastu.

Doris Diana Orr

Ransom Riggs „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“

Ransom Riggs’i esimene romaan viib lugeja salapärasele saarele, kus põimuvad tänapäev ja minevik. 16-aastane Jacob leiab end oma vanaisa salapärast lapsepõlve uurimas. Väidetavalt elas vanaisa ühel Walesi rannikulähedasel saarel ebaharilike laste lastekodus. Selle tõestuseks on vanaisa Jacobile näidanud kummalisi vanu fotosid. Aja jooksul hakkas poiss neid lugusid väljamõeldisteks pidama, kuid nagu arvata võib, ta eksis.

Eriliseks teevad raamatu teksti juurde lisatud mustvalged fotod, mis mõjuvad hoopis teisiti, kui illustratsioonid. Raamatu autori väitel on tegemist ehtsate vanakraami hulgast leitud fotodega ning töödeldud on neist mõnda üksikut ja sedagi minimaalselt. Milliseid fotosid on töödeldud ja milliseid mitte, on muidugi ebaselge ja jääb lugeja enda kujutlusvõime otsustada. Igal juhul tekitavad need üleloomulikke nähtusi kujutavad fotod hoopis erilise atmosfääri ja lugemiskogemuse, isegi kui ratsionaalne mõistus ütleb, et need ei saa olla ehtsad. Tõenäoliselt ei olegi neid raamatu jaoks töödeldud, vaid seda on tehtud palju varem. Kahtlemata on tegemist väga põnevate fotodega.

See raamat sobib lugejale, kes armastab salapära, põnevust ja fantasy’t ning soovib natukeseks argipäevast eemalduda.

Doris D. Orr

Margaret Atwood “Penelopeia”

Tuleb tunnistada, et olin seda raamatut kätte võttes skeptiline. Suhtun üldiselt ettevaatlikult kõikvõimalikesse müütide ja eeposte ümberkirjutustesse, kus autor „oma nägemust“ esitab. Ja nüüd on keegi seda jälle teinud. Milleks küll?

Kuid „Penelopeia“ oli mulle positiivne üllatus. Atwood on Odüsseuse abikaasa loo lugejani toonud väga oskuslikult ja nii haaravalt, et lugesin selle ühe õhtuga läbi. Penelope jutustab oma loo alustades lapsepõlvega ise juba allilmas viibides. Autor ei esita mitte ainult Penelope, vaid ka tema kaheteistkümne teenijanna lugu, kelle Odüsseus koju tagasi saabudes koos oma pojaga tappis.

Raamatu autor on teinud korralikku eeltööd – ta on tutvunud nii algallika kui antiikmütoloogia-alaste uurimustega. Kuigi ta lisab eeposele teistsuguse vaatenurga, on näha, et ta ei ole algmaterjali meelevaldselt kohelnud vaid on sellesse austusega suhtunud.

Sellist materjali interpreteerides võtab autor endale ambitsioonika ülesande, millega siin on edukalt hakkama saadud. Kirjanduslike alustekstide käsitlemist peab oskama, et tulemus hästi mõjuks. Ja Atwood oskab.

Doris D. Orr

Fredrik Backman „Britt-Marie oli siin“

Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on terve elu tegelenud kodu korrashoiuga ja elanud ainult oma mehele. Ühel hetkel saab see läbi ja Britt-Marie avastab end täiesti teistsugusest olukorrast – ta leiab töökoha majanduskriisist räsitud väikelinnas.

Raamat on kirjutatud mõnusa huumori ja irooniaga, kuid selles puudub üleolek. Backman oskab tegelasi kirjeldada empaatiaga, mis paneb neile kaasa elama. Võib ju naerda Britt-Marie paindumatu korraarmastuse üle, sest mida arvata inimesest, kes annab hinnanguid selle põhjal, kui korras on kellegi söögiriistasahtel? Selline karakter võiks mõjuda naeruväärselt, kui autor ei kirjutaks temast viisil, mis ta lugeja jaoks sümpaatseks muudab. Ja kas ei ole meil kõigil omad kiiksud? Britt-Marie korraliku koduperenaise fassaadi taga peitub tugevus, mida esmapilgul oodata ei oskaks.

Tegemist on südamliku raamatuga. Saab naerda inimloomuse üle, saab ennast ja teisi ära tunda. Näeme, kuidas aastakümnetepikkused harjumused inimesega kaasas käivad. Joonistub välja, kui oluline on inimesele olla kellegi jaoks vajalik, et teised teda märkaks. Loo arenedes kujunevad ootamatud sõprussuhted Britt-Marie ja temast väga erinevate inimeste vahel. Raske olukord ühendab ning kõik raamatu tegelased on omamoodi raskes olukorras. Seal on napsilembene Keegi, kes peab linna ainukest pood-postkontor-pitsabaar-autoremonditöökoda, räpakad lapsed ja habemikud mehed, kelle elu ainukeseks rõõmuks on jäänud jalgpall. Kuid linna ainuke jalgpalliväljak on suletud… Jalgpall on raamatus üldse väga olulisel kohal, kuid spordikauge lugeja ei peaks laskma end sellest heidutada. Ka Britt-Mariele ei meeldinud alguses jalgpall.

Doris D. Orr