Archive for the ‘Neemre, Ädu’ Category

Ene Sepp “Lumelinnu surm”

Isabel on 14-aastane tütarlaps, kes elab ja õpib kusagil Eestis. Tal on kaks südamesõbratari: Mariliis ja Anna. Kolmik on alates esimesest klassist olnud lahutamatu, kuni ühel ilusal augustikuisel päeval selgub, et Isabel jääb üksi, sest Anna pere kolib Tartusse ja Mariliis asub elama Soome.

Üksijäämine on hirmus hoop ja tüdruk ei oska sellise tühjusega hakkama saada. Kodused teda ei aita — ema leiab, et ta on oma üksinduses ise süüdi, et kaaslastega tuleb püüda suhelda, ise rohkem panustada. Helena (Isabeli tubli ja särav õde) parastab ja justkui naudib kujunenud olukorda. Lisaks kõigele hakkab Isabelile tunduma, et Anna ja Mariliis ei tahagi teda enam tunda ja temaga tegemist teha. Et neil on juba tekkinud uued sõbrad ja nad on ta unustanud.

Lohutust pakub netifoorum, kus tekivad uued tuttavad, kes osutuvad asjalikeks nõuandjateks ja ärakuulajateks, eriti üks nende hulgast, kes oskab anda sõbralikku nõu. Klassikaaslased oskavad aga olla eriti kiuslikud ja lausa naudivad tüdrukule haigettegemist. Õpetajad ei süvene, lihtne on süüdistada ja õpilane sotsiaalpedagoogi juurde lükata. Nõnda ei jäägi Isabelil muud üle kui vihata kogu maailma ja kapselduda aina enam.

Halva loo juures on siiski üks hea asi ka — Isabel hakkab kirjutama luuletusi, mis meeldivad kõigile foorumlastele. See tegevus on väga teraapiline. Loo edenedes ja tänu luuletustele satub Isabel väga kummalise, peaaegu uskumatu saladuse jälile!

Lugege ja andke raamatukangelaste tegudele ja mõtetele oma hinnang!

Lumelinnu surm” on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan “Taeva tühjad tribüünid” (millest ma kirjutasin siin) pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Ädu Neemre

Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Lena on tüdruk, kes ei saa kuidagi omavanustega suheldud. Ta ei saa sõnagi suust, läheb näost tulipunaseks ja kui vähegi saab jookseb lihtsalt minema. Loo alguses tundub, et ta on kummaline ja veider. Klassikaaslased sõna otseses mõttes kiusavad teda ja kogu koolielu on päris paras põrgu. Iga päev klassis on Lenale selge piin. Kui noor kirjandusõpetaja tahab teda aidata, siis see ajab tüdruku veel rohkem segadusse. Lugeja tunneb Lenale kaasa ja saab aru, miks ta tahab olla “nähtamatu tüdruk”. Oma lähedaste seltskonnas pole asi nõnda hull, aga üldiselt on ta ka seal üsna sõnakehv, mis paneb mõistagi ema muretsema.

Sündmuste edenedes saab lugejatele selgeks, et tüdruku peas toimuvad keerulised protsessid — ta lihtsalt tõlgendab igat endale suunatud sõna omamoodi. Üks lihtne lause tekitab Lena peas küsimuste keeristormi, millega ta tavaliselt hakkama ei saa. Nõnda jääbki tast mulje nagu mingist “tummahambast”, kellega suhelda ei saa ja lõpuks keegi enam ei tahagi.

Muutuse toob kohtumine Tom Tomsoniga. Tomil pole suhtlemisega mingeid probleeme. Vastupidi, Tom hakkab Lenat ja tema peas toimuvat “lahti muukima”. Ta püüab tüdrukule selgeks teha, et suhtlemine pole keerukas julgustükk, et tuleb olla rahulik ja positiivne ning kõik lähebki paremaks. Lugu näib lõppevat õnnelikult, sest Lena saab pikkamööda oma sisemisest segadusest üle, leiab endale isegi sõpru, kuid siis juhtub midagi hoopis ettearvamatut. Nimelt selgub, et kohtumine Tomiga polnud sugugi nii juhuslik, kui algul paistis…

Lugege ja saage teada kuidas asjad tegelikult olid!

Kaia Raudsepp on sündinud Võrumaal. 2018. aastal lõpetas ta Tartu Ülikoolis infokorralduse eriala. “Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.

Ädu Neemre

Heli Künnapas “Mälestusteta suvi”

Selle loo puhul algavad mitmetimõistmised/mõtlemised juba pealkirjas. Kas see on mälestusteta suvi sellepärast, et igat oma tegevust ei saa Brenda riputada netti või on mälestused nii valusad, et neid ei saagi mäletada!

Brenda on tubli linnatüdruk, kelle tema vanemad saadavad suveks maale vanaema juurde. Nimelt on ema ja isa otsustanud, et nende tütar peaks puhkama loodusekaitsmisest ning ainsa võimalusena näevad nad, et tüdruk veedaks osa suvepuhkusest eemal linnasõpradest ja oleks ilma netita. Nende arvates on otsus hea ja Brendale vajalik. Loomulikult kavatsevad nad oma tütart hiljem nende “kannatuste” eest premeerida.

Vanaema juurde toodud tüdruk on alguses iseenesestmõistetavalt pahane kuid loodab ettenähtud aja kuidagi “täis istuda”. Kohe esimesel päeval satub ta lõunalauas kokku poisiga, kelles on salapära ja midagi peidetut. Ometigi on Richard see, kes Brenda “seltskonda viib”. Selgub, et maalgi on elu ja mitte igavam kui linnas. Noored saavad kokku, peavad pidu, tülitsevad, armuvad, lähevad lahku, klatšivad — ühesõnaga normaalne elu iga kandi pealt vaadatuna. Brenda ja Richardi suhted muutuvad aja edenedes aina keerulisemaks. Kumbki neist justkui ei saa teisest lõpuni aru, sagedasti on nende omavahelises suhtluses mittemõistmist ja väärititõlgendamist. Ajapikku koorub välja üsna hirmutav tõde Richardi pere ja tema enda kohta. Selgub, et poisil on vägivaldne kasuisa, kes on peksnud nii teda kui ema. Richardil on üsna kaugele arenenud süükompleks. Seesama süütunne paneb ta aeg-ajalt irratsionaalselt käituma ja ei lase suhtel Brendaga kauni lõpplahenduseni jõuda.

Raamatu kaante vahele mahub palju — siin on lõbusaid pidusid, linnatüdrukule füüsiliselt rasket maatööd, suhete klaarimisi ja muid närvekõditavaid seiklusi. Tegemist on jätkuva looga, sest kahe noore inimese omavahelised suhted jäävad raamatu lõpus üsnagi õhku rippuma.

Lugege ja püüdke ära arvata, mis saab Brendast ja Richardist!

Ädu Neemre

Sarah Dessen “Lihtsalt kuula”

Te ehk teate lugu kuningas Midase juuksurist, kes usaldas saladuse kõrkjatele ja kuidas see kõik lõppes!

Selle raamatu peategelane Annabel Green oskab oma saladust paremini hoida. Ta hoiab seda isegi nii hästi, et see ähvardab tütarlapse hingeelu vägagi sassi ajada. Annabel on enda arvates inimene, kes jälestab igasuguseid konflikte. Selle asemel eelistab ta lihtsalt olukordadega kaasa triivida. Ta ei suuda enda eest seista, eelistab ebameeldivustega leppida ja need asetada oma siseilma äärealadele. Nõnda on ta loo alguseks jäänud ilma ammustest sõpradest ning on omadega puntras. Aga nagu sellistes lugudes enamasti, ilmub välja noormees, kes on samuti ennast ülejäänud maailmast vaikimise müüriga eraldanud. Tundub, et need kaks hinge sobivad kokku küll, kuid tutvuse edenedes suhe pingestub ja selles on suuresti “süüdi” Annabeli väga ebameeldiv saladus. Tegelikult on Greenide perel veel üks saladus — see puudutab pere keskmist tütart Whitneyt. Ema Green on oma lapsi kasvatanud olema alati viisakad, abivalmid ja vastutulelikud. Talle ei tule pähegi oma heades ja õigetes kavatsustes kahelda. Ema on alati positiivne ja enda arvates avatud ja toetav. Pisike häda on selles, et ema ei pane tähele hingevirvendusi oma tütarde sisemuses. Talle tundub, et nende peres on kõik korras. Tal on kenad tütred, kes tegelevad edukalt modellindusega, alati toetav abikaasa, pere on rahaliselt heal järjel — järelikult on kõik hästi.

Meie lugejatena seda arvamust siiski jagada ei saa. Tegelikult on Annabeli ja Whitney elu keeruline ja tundub, et nad on oma hädadega üsna üksi jäetud. Inimestevahelised suhted ongi tegelikult õrnad ja keerulised ning mõnikord tuleb tõesti “lihtsalt kuulata”.

Lugege ja mõelge oma saladustele!

Ädu Neemre

Loe ka Triin Võsobergi arvamust

Delphine de Vigan “Ustavussidemed”

Poisse on kaks: Theo ja Mathis. Nad õpivad ühes Prantsusmaa koolis, kuuendas klassis. Theo ema ja isa on lahutatud, poiss peab käima külakorda — nädal isa juures, nädal ema juures. Mathise pere elab esialgu veel koos — ema on kodune ja isa käib mingis büroos tööl. Siiski pole kummagi poisi elus kõik korras. Theo ema vihkab oma endist meest, uut peret pole ta suutnud luua. Ta kahtlustab oma poega isale meeldimises. Tegelikult on Theo isa pärast lahutust oma eluga väga sassis — ta on kaotanud töö ja sissetuleku, ta ei otsi enam tööd ja vedeleb lihtsalt päevade kaupa kas voodis või teleri ees. Poissi ootab isa juurde saabudes ees korrastamata, haisev korter ja apaatne mees, kes peaks olema ta isa. Abi ei oska ega julge Theo kellegi käest küsida, vastupidi, ta püüab olukorda peita kõigi eest. Tema enda olukord läheb aina hullemaks — ta on tihti söömata, alati väsinud ja vaevatud. Ja siis leiab ta enese jaoks pääsetee — ta hakkab jooma, sest purjusolek annab talle vabastava, uimase ja tuima oleku, kus taanduvad igapäevased koledused. Pole muret ja hirmu isa pärast, pingeid emaga suhtlemisel. Theo suudab endaga kaasa tõmmata Mathise, kellel on hädasti vaja sõpra.

Poiste loo taustal jookseb täiskasvanute lugu: Mathise ema, kes käib pere eest salaja terpeudi juures, sest ta kõneleb omaette valjusti, temas elab veel teine inimene. Theo ema, kes on sisemiselt külmunud ja jäik, kuid kes valvsalt jälgib oma poega, sest ta kahtlustab poissi isale sümpatiseerimises. Õpetaja Helene, kes ainsana tunneb muret Theo pärast ja kellel endal on hinges kanda tume taak oma lohutust lapsepõlvest ja vägivaldsest isast.

See on terava servaga hinge lõikav raamat ja lool pole paraku õnnelikku lõppu.

Lugege ja hinnake osalejate tegusid ja mõtteid!

Delphine de Vigan on Prantsuse väärtkirjanduse tunnustatud autor. Talle on omane sügav moraalne vastutustunne, ausus iseenda ja austus oma lugejate vastu.

Ädu Neemre

Jorn Lier Horst “Kuldse kella mõistatus”

J. L. Horst on endine kriminaalpolitseinik ja Norra tunnustatuimaid krimikirjanikke. “Kuldse kella mõistatus” on tema teine raamat noorele lugejale mõeldud sarjast nimega CLUE, esimene raamat oli “Salamandri mõistatus”. CLUE tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Samas ühendab see endas loo peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti. Lugejale teadmiseks, et Egon on pruuni lokkis karva ja niiske koonuga põlvekõrgune segavereline koer, kes kuulu järele põlvneb politseikoerast.

Seekordse juhtumi lükkab käima politsei teade vanglast põgenenud kurjategija kohta. Lapsed otsustavad olla tähelepanelikud ja jälgida pansionaati saabunud külalisi. Varsti tundub neile, et muretsemiseks on põhjusi küllaga, sest vähemalt neli meest tunduvad olevat kahtlased.

Nagu kiuste satuvad nad veel mitme salapärase asja peale — Cecilia saab enda valdusse oma seletamatul kombel uppunud ema päeviku, kus on sissekanded, mis muudavad ema surmaeelse päeva käitumise täiesti mõistetamatuks. Noorte detektiivide kätte satub üks kummaline kaart ja veider võti.

Lugejale saab selgeks, et selles loos käib mäng väga suurte panuste peale. Aastaid tagasi on toimunud suur juveelipoe rööv ja osa kadumaläinust on siiani leidmata. Vanglast jooksu saanud vang on aga just selle rööviga seotud ning, nagu selgub, on see mees elanud siin lähedal kõrvalises Wiganderi talus. Asjaosalistel on põhjust arvata, et röövel pöördub koju tagasi. Lapsed on nutikad ja lahendavad nii kaardi kui võtme saladuse. Sealjuures panevad nad eneste teadmata oma elud suurde ohtu. Tõelised kurjategijad ei tunne halastust ja olukord ähvardab kontrolli alt väljuda. Õnneks see siiski nii ei lähe, kuid raamatu lõpus tabab nii tegelasi kui lugejaid tõeline ja paljutõotav üllatus!

Lugege ja tundke mõnusalt kõditavat põnevust!

Ädu Neemre

Marje Ernits “Pilvede varjud”

Lugu räägib meile Anabelist, kes lõpetab põhikooli ja läheb uude kooli kümnendasse klassi. Selles minekus on uudishimu ja pisut kõhedust — kes need uued klassikaaslased on? Edasi läheb kõik üsna harjumuspärast rada — uurid, vaatad ja kaalud, kellega tasub suhelda, kellest peab eemale hoidma. Anabeli leiavad nii tema endisest koolist pärit Valter kui uue kooli tüdruk Agnes. Ongi koos kolm tublit gümnasisti, kes uuele elule  julgelt silma vaatavad. Silmavaatamist aga jätkub — näiteks Inessa ja Rauno. Esimesega läheb Anabel üsna kohe tülli, aga teine huvitab teda väga. Põnevaks  läheb elu rebaste peol — seal mõõdetakse üksteisele kätte nii kiitusi kui laitusi. Loomulikult jätkub kõik järelpeol, mida mõistagi  peetakse pedagoogide eest salaja ja kusagil koolimajast kaugemal. Anabel  saab pidutsemise käigus endalegi ootamatult  truu sõbranna Sofie. Peol juhtub nii mõndagi — keegi jätab kellegi maha, keegi leiab kellegi. Igatahes on neidude ja noormeeste suhted kõvasti sassis.

Pärast tormilist  pidu peab elu ometigi edasi minema. Anabelile tundub, et Agnes on teda reetnud, asemele on astunud Sofie, kellega on huvitav koos olla. Tutvuse süvenedes tuleb ilmsiks, et Sofiel on täiskasvanud vend Borja, kes õpib ja elab kaugel  Bulgaarias. Anabeli jaoks on kõik väga uus ja ahvatlev ning tema ja Borja vahel areneb üsna intiimne netitutvus. Noorte peas küpseb plaan sõita suvel Bulgaariasse Sofie vennale külla. Plaan tehakse läbi raskuste ja pettusega pooleks teoks. Kõigel sellel on üsnagi ootamatud ja ebameeldivad tagajärjed Anabeli jaoks. Raamatu lõpetab paljutähenduslik lause: “Mida ei mäleta, seda pole olnud.”

Lugege ja otsustage, kas sellest lausest on alati abi!

Ädu Neemre

 

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Reeli Reinaus on kirjanik, kes oskab surmast väga rahulikult ja soojalt kõnelda. Meie loos on Emilie ehk Miili, kelle keha on maetud turba alla, kuid ometigi on tütarlapsel võime olla mõne inimese jaoks nähtav ja elus. Morten on poiss, kelle elu on viimasel paaril aastal aina hullemaks läinud. Pärast vanavanemate surma ja ema lahkumist Soome on poiss jäänud onu kasvatada. Onu Urmas osutub aga jõhkardist joodikuks, kes kasutab Mortenit raha hankimise vahendina ja aeg-ajalt ka peksukotina. Saatuse tahtel on poisil vedanud sellega, et tal on harrastus, mis aitab esialgu vaimselt ja hiljem ka majanduslikult vee peal püsida. Nimelt on Mortenil silma inimeste ja asjade ülesvõtmise peale ja oma isiklik kaamera, mille ta on ostnud noil möödaläinud headel aegadel, kui veel tema sünnipäevi peeti ja talle kingitusi tehti. Üsna loomulik on seegi, et ta on klassi parimaid õpilasi, sest ainult niimooodi saab ta ennast inimesena tunda. Elu on üsna hull, aga Morten ei suuda mitte kellegagi sellest rääkida. Ta elab üks päev korraga ja loodab, et ehk kõik kuidagi laabub ja tulemas on paremad ajad ning tal tuleb lihtsalt vastu pidada.

Seni on tal pelgupaik — salapärane soosaar keset raba, kus ta käib aeg-ajalt istumas ja oma elu üle järel mõtlemas. Ühel õhtul satub ta rabas kokku võõra tüdrukuga, kes on umbes sama vana kui Morten, kel on pikad mustad juuksed ja ilusad suured silmad. Seljas on tal pikk seelik, mille alumine serv on märg ja õhukesevõitu jakk. Mõlemad on kohtumise üle üsna üllatunud, aga mitte ehmunud. Morteni küsimistele annab võõras tüdruk ebamääraseid vastuseid. Kuna poiss peab ema helistamise ajaks kindlasti koju jõudma lõpeb esimene kohtumine mõlemapoolse lubadusega uuesti soos kokku saada.

Raamatus on pikalt juttu Morteni hinges toimuvast ning lugejate välja mõelda jääb, kas otsused, mida poiss teeb või tegemata jätab, on õiged või mitte!

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Ädu Neemre

Emily Winfield Martin “Lumivalge ja Roosipuna”

Vennad Grimmid on kakssada aastat tagasi kirja pannud loo kahest õest, kes elasid emaga väikeses metsamajas. Tüdrukud olid armsad kui inglid ja töökad nagu mesilased. Ühel õhtul sattus nende majakesse suur karu, kellest sai neile väga hea sõber ja kaaslane. Metsas käies puutusid nad kokku väikese ja tigeda härjapõlvlasega, kelle tüdrukud kolmel korral surmasuust päästsid.

Muinasloo lõpp on üsna ettearvatav — karu osutus nõiutud printsiks ja lugu lõppes pulmapeoga ning tegelased elavad õnnelikult siiani kui pole vahepeal ära surnud. Selline on üldjoontes vendade Grimmide variant.

Emily W. Martin on sama süžee aluseks võtnud ja kirjutanud pikema, romantilisema ja põnevama loo.

Tema versioonis on Lumi ja Roosi tähtsa aadliku tütred, kes on kaotanud oma tiitli ja kodu, sest ühel päeval on nõiutud metsas kadunuks jäänud nende isa. Emal ei jää muud üle kui võtta lapsed ja minna elama väikesesse majakesse keset metsa. Tütred suhtuvad isa kadumisse erinevalt — Roosi tunneb suurt kurbust, kuid Lumi on kindel, et ühel päeval tuleb isa tagasi. Nõiutud metsa kohta liigub mitmesuguseid jutte, üks koledam kui teine. Kõige hirmsamad lood räägivad salapärasest Metsade Hirmust, keda keegi pole näinud, aga kes on võimeline kõike elavat hävitama. Veel liigub metsas ringi röövlite jõuk ja oma pahategusid teevad hundid.

Ühel päeval metsas ringi rännates satuvad Roosi ja Lumi kummalisse raamatukokku, kus riiulitel on raamatute asemel igasuguseid esemeid ja laenutada saab …lugusid!

Tüdrukute seiklused jätkuvad, nad leiavad maa-aluse pere, kes kasvatab seeni, päästavad püünisraudadest suure karu, põgenevad huntide eest ja tõepoolest päästavad tusase härjapõlvlase elu. Neil tuleb võidelda nii enda kui karu elu seest.

Lumi ja Roosi head teod saavad lõpuks tasutud. Aga milline see tasu on, saate teada siis, kui raamatu lõpuni loete!

Lugege ja ehk ohkate loo lõppu jõudnuina kergendatult!

Ädu Neemre

Ene Sepp “Tagasi sadulasse”

Diloogia hobustest ja ratsanikest on saanud valmis. Esimene osa, “Jagatud suvi” andis lugejatele aimu Sigridi tunnetest, mis puudutasid ratsutamist, suhteid treeningukaaslastega ja loomulikult tema vaimustavat hobust nimega Mileedi.

Selles loos tuleb Sigridil üle elada ohtlik kukkumine ja võitlus selle tagajärgedega. Raamat algab helgetes toonides — Sigrid on edukas ja enesekindel noor ratsutaja. Ees terendab kindel sõit Hollandisse rahvusvahelisse ratsutamislaagrisse, tarvis on lihtsalt üles võtta demovideo ja võit ongi käes. Ent ühel hetkel muutub kõik — kohalikul tallivõistlusel juhtub üsna rumal äpardus, Sigridi hobune ehmub, tüdruk kukub sadulast, jääb jalusesse kinni ja saab murtud luud, peatrauma ning väga suure ehmatuse osaliseks.

Füüsilised hädad paranevad omal ajal, kuid alateadvuse hirmud jäävad. Need ei lase tüdrukul hobuse selga istuda ning isegi mitte tallide poole vaadatagi. Teda on tabanud pesuehtne ärevushäire — öösiti näeb ta ratsutamisest õudusunenägusid, teda tabavad higistamishood, käed värisevad ja hingata pole võimalik. Selle asemel, et oma probleemist rääkida, hakkab tütarlaps välja mõtlema põhjusi, miks ta enam treeningutel käia ei saa.

Saatuse irooniana on tema vanemad otsustanud just nüüd täita Sigridi suure unistuse — nad ostavad talle päris oma hobuse. Kuid mis kasu on oma hobusest kui sa sadulasse istuda ei suuda…

Lugege ja hinnake Sigridi tegusid ja mõtteid!

Ädu Neemre