Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja “Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo