Archive for the ‘Müller, Aleksander’ Category

fs – Lugemissoovitus

fs_aapo_ilvese_pilt1970ndate algul sündinud põlvkond jõudis koos nõukoguliku kooliharidusega omandada ka kõva koolituse absurdi alal ja koos sellega võime naeruvääristada kõike pateetilist. 80ndate lõpul, kui estraadilavadel möllasid satiirikud ja vanad klounid naljadega Gorbatšovi ja Gustav Naani aadressil, levis nooremate inimeste juttudes ja tegudes üha enam süüdimatut absurdi kõigi ja kõige pihta. Luban endale korraks põgusa isikliku kõrvalepõike. Kaheksakümne kaheksanda aasta juunis ehk siis paar kuud peale rahvusvärvide esimest arglikku avalikku väljatoomist (kolme ühevärvilise lipuna Tartu muinsuskaitsepäevadel) läksime koos klassivennaga festivalile Tartu Punk, kandes toki otsas sinist valgete mummudega kangast. Mäletan, et vähemalt ühele vastutulijale, vanemale naisterahvale, pidas mu fskivirahkivanklassivend ka väljapeetud kõne sinivalgest lipust, mis on siinmail lehivinud viis tuhat aastat. Kirjanduslikus vormis ei ole sedalaadi kõike parodeerivat süüdimatut mentaliteeti esitanud keegi teine sama võluvalt kui Andrus Kivirähk Ivan Orava juttudes, mis algul ilmusid ajalehes, hiljem Orava mälestusraamatuna „Minevik kui helesinised mäed”. Kuna need lood ei ole pelgalt uut, rahvuslikku pateetikat ründav satiir, vaid kõiki pühadusi ja tavaloogikat kummutav naudinguga kirja pandud tekstivoog, siis on neid ka praegu muhe lugeda. Nali tormab nagu kärestikus kevadine jõgi, muutes aeg-ajalt ootamatult voolusängi. Oma vindi keeravad peale keelenaljad – meenutame näiteks Molotovi-Ribbentropi pakti kolmandat osalist, süldisarnast meest nimega Pakt, kellele meeldis, kui teda sõlmiti. Lisaks on raamatus fotod, allkirjadega. Veel üks vint juures.

fsjuurleerMart Juure „Naeruklubi” jutud põhinevad suures osas meediast tuttavail tüüpidel ja sündmustel, sageli sekeldavad siin tegelinskid, kes on kollases pressis öelnud kõik, mis neil on olnud öelda ja veel natuke enam. Lame naljur kordaks neid tobedusi ja see oleks piinlik, ent Juure intelligentne naljasoon doseerib koostisosi parasjagu, loksutab kõike ja tulemus on pööraselt naljakas. Elutarkusi ja mälestusi jagavad megapläkutaja Memedova, Ringo Starr, Eesti Vabariigi valitsus jt. Nii Kivirähki kui ka Juure raamat lõpevad nimeloendiga, täpsus ennekõike.

Parimas mõttes vohavat absurdi on täis Jaak Leeri raamat „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”.

fsafanasjevVahur Afanasjevi romaani „Kastraat Ontariost” on samuti mõnus lugeda. Nagu ka eelnimetatuid, julgen seda soovitada neilegi, kes muidu väga sageli kaasaegset ilukirjandust ei loe. Autori tekst on ladus, ka tegelaskujud joonistuvad välja isikupärase kõne kaudu. Romaani olustik on realistlik, mida vürtsitavad grotesk ja postmodernistlik põimitus. Nalja saab omajagu, samas ei puudu usutavalt kujutatud väikelinnaelus süngemad toonid.

Afanasjevi luulekogu „Katedraal Emajões” on samuti teos, mida tasub lugeda nii nõudlikuma maitsega kirjandushuvilisel kui ka luulekaugemal lugejal. Eesti kirjanduse tundja kohtab siin arvukalt viiteid teiste luuletajate loomingule, tartlases võib sugeneda palju igapäevast ja inimlikku äratundmist. See ei ole sügavkülma asetatud romantiline Emajõelinn, mida eesti luules on enam kui küll, vaid meie kaasaegne Tartu. Tõsi, ikka läbi poeetilise prisma edasi antuna.

fsmullervanapaKirjanduslikest suundumustest eemal tegutsejana on vägagi tähelepanuväärse luulekogu avaldanud rohkem muusikuna tuntud Aleksander Müller. Raamatu nimi on „Vilus on jahe” ja ebaõnnestunud tekste siin pole. On juba algusest käivituvaid vaimukaid õnnestumisi ja on neid, mis alustavad oma maist teekonda algul lühema sammuga, et siis korraga kergesse absurditaeva tõusta.tartulinnaraamatukogu100

Andres Vanapa, millist tema luulekogudest siin välja tuua? Kujutan ette, kuidas vanameister ise oleks selle küsimuse peale naeru kihistanud, välgutanud valgeid hambaid ja tõstnud peopesad nõutult ülespoole. Juuksed olid niikuinii püsti. Miks mitte näiteks valikkogu „Grammofon”? Tõepoolest, see on üks vaimukas ja mitmekesine luuleraamat.

fs

Autori foto Aapo Ilves