Archive for the ‘Mudlum’ Category

Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen” 

Mudlumi värsket raamatut oli keeruline käest panna. Tundsin isegi väikest kahetsust, et selle loetud tundide jooksul sisse ahmisin. Mind võlus teksti detailirohkus ning teemade ja kümnendite ennustamatu, kuid samas loomulik vaheldumine. Olen selles raamatus jutustatud kolme naise tegemistele hiljem mitmeid kordi tagasi mõelnud, iseäranis tugevalt kõnetas mind neis lugudes üksinduse ja sellega leppimise teema.

Mari-Liis Madisson
Tartu Ülikooli muuseum

Mudlum “Mitte ainult minu tädi Ellen”

See on lugu asjadest, mis inimestest maha jäävad, ja keerulistes suhetest, millest need asjad kõnelevad. Asjade pärand on raske, kuna asjad nõuavad hoolitsust. Alati ähvardab oht, et asjad manduvad, lagunevad, lähevad kaotsi jne. Tihtilugu kandubki suhe lahkunusse üle asjadesse, mis on koormaks pärijale, kes ei pääse suhete klaarimisest. Nõnda on ka siin: läbi detailsete kirjelduste (mis on Mudlumile niikuinii omane) teeme suhete klaarimise rasket tööd. See on valus ja vajalik, kurb ja naljakas ning viimaks saabub ka lepitus, pilt perekonnast, kes kunagi oli olnud.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Mudlum „Mitte ainult minu tädi Ellen”

Autor suudab vaimukalt kirjutada ka valusatel teemadel: surm, haigus, hirm, vaesus. Kõik ajastu ja biograafilised märgid loovad seoseid ja viivad lugeja mõtted samadel radadel uitama — geniaalne mälumärkide jada elu näinud inimese jaoks. Unikaalne stiil.

Alex Savolainen
Tartu Ülikooli muuseum

Mudlum “Tõsine inimene”

m_kaas_6-TRYKK-OKMuhu mustlashinge Mudlumi prillid, millega ta maailma vaatab, on tugeva miinusmärgiga, lubades tal märgata ja kirjeldada elukübemeid, mida on samasuguse detailsusega hiljaaegu kirjeldanud näiteks Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailmas”, oma samuti esimeses proosaromaanis.  Kui Kasemaa peatus peamiselt vabariigiaegsel ja sellele eelneval ajal, siis Mudlumi mälupiltidest joonistub nõukaaegne eluolu. Temagi raamatust leiame ühe lese, Juhan Smuuli viimase naise tädi Elleni, kelle majas ja peas valitseva segadusega saab lugeja üksikasjalikult tutvuda. Mudlumi pilk on armutult tähelepanelik. Kui ta teile külla satuks, kirjeldaks ta igat teie rihveldatud või rihveldamata vaasi ja köögikapis leiduva jahu lõhna. Väikese Mudlumi mälestustest tinti ammutav sulg jookseb mikromaailma kirjeldades enneolematu nobedusega, ent tähendused ei suuda sellega alati sammu pidada ega makromaailma vaateid selgelt välja joonistada.kasemaaleskede

Mälu ei anna kirjanikule armu ka raamatu lõpus, kui ta väga suure pimeduse käes väga väikesele saarele suundub, ikka sinna lapsepõlve-Muhu saarele. Nagu suundus oma raamatuga ka Kasemaa — Poeedirahule. Kuid Kasemaa raamatu viimane punkt oli rasvasem kui Mudlumi oma, kohalejõudmise rahu oli seal sügavam.

Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna  peaspetsialist