Seitse aastat jutti on raamatukogu sünnipäevaürituste hulka kuulunud ka vestlusõhtu, kus lugemissoovitusi jagavad kirjanikud, ajakirjanikud või muidu tuntud tartlased. Ka tänavu kogunesid huvilised raamatukogu kohvikusse, kus oma lugemiselamusi jagasid kirjanikud Piret Bristol ja Veiko Belials. Kuna nad kõnelesid vaheldumisi, paari raamatu kaupa ja oma muljeid võrreldes, ei hakka ma neid allpool eristama.
Alustuseks midagi põhjamaist: Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju” (1997). Sarnaselt “Lohetätoveeringuga tüdrukule” on siin tegemist krimka vormis väärtkirjandusega, mille tegelased on paranoiani kriitilised ühiskonda valitseva süsteemi suhtes. Ka teised Høegi raamatud – “Piiri peal” ja “Vaikne tüdruk” – on head. Süžeed kannab Gröönimaalt pärit peategelase Smilla talvemaastikutunnetus ja õiglusejanu.
Mark Haddon kirjutab samuti eraklikest, mõneti ka erakordsetest inimestest. “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” (2003) on mina-vormis jutustus Aspergeri sündroomiga noorukist, kes suudab meeles pidada praktiliselt kõike ja lahendada peast keerukaid matemaatilisi tehteid, ent tunded ja suhtlemine on talle tundmatu maa. Kui ta märkab kõrvalekallet tavapärasest elurutiinist, toob see kaasa põhjaliku süvenemise oma perekonna loosse ning ka koera mõistatus saab lahenduse. Ühtlasi tekkis siit sild meie esimese lugemissoovituste päevani: ka 2004. a. tutvustas Asko Tamme sama raamatut.
Vahelduseks üks tore pildiraamat: “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht 2004-2007” (2008). Kunstnikud Eve Kask ja Signe Kivi on pildistanud pea igat Eesti bussiootepaviljoni ehk putkat, järjestanud fotod maanteede kaupa ning tulemuseks on reibas pildirida, mille abil võib vaimus reisida läbi terve Eesti. Siinkirjutaja leidis oma kodukandi bussiputka kenasti üles. Otsige enda oma ka!
Järgmine raamat pakub aga reibast rändu läbi ilmaruumi: Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” (2009), viieosalise triloogia esimene raamat(vt ka “Universumi lõpu restoran” ja “Elu, universum ja kõik”) veenab lugejat juba kaanel, et too paanikasse ei satuks ning koos Maa viimase asuka ja paari võõrplaneetlasega teele asuks. Lihtsas vormis filosoofiline kõrgpilotaaž on nagu loodud süsimusta päeva helgemaks muutmiseks. Ja ärge siis teele asudes käterätti maha unustage!
Sarjaraamatutest nimetati ka Alexandre Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” (1958), mida nii esinejad kui paljud kuulajad hindasid kolme musketäri sarja parimaks köiteks. (Sedagi sarja võib mööndustega nimetada viieosaliseks triloogiaks.) Rohkem või vähem tõsiajalooliste sündmuste taustal kujutatakse üpris täpselt ja väga naljakalt kõiki nelja temperamenditüüpi. Veiko Belials lubas pensionile minnes kogu sarja uuesti üle lugeda.
Paljud on musketäride sarja või mõnd üksikköidet antikvariaatidest jahtinud. Antikvariaadiga on seotud ka Carlos Ruiz Zafóni raamat “Tuule vari” (2008), milles tähtsat rolli mängib Unustatud Raamatute Surnuaed, kust külastajal lubatakse endale võtta üks hoolega valitud raamat. Nii nagu ka autori järgmises teoses “Ingli mäng” on võrdväärseteks peategelasteks jutustaja kõrval ka Raamat ning Barcelona linn.
Ray Bradbury on ülepea suurepärane ulmekirjanik, kuid “Vist on kuri tulekul” (1999) sai teiste seast välja valitud kui jutumeistri kohta erandlik – see on üks ta väheseid romaane. Gooti linnafantaasia stiilis loos tuleb tsirkus linna, kus elab kaks poissi… Otsatult helge ja lootusrikka lõpuga romaan.
Kes osanuks arvata, et nime Rosemary Black taga peitub eesti autor? Õieti on see osaühing, kellel oli(?) kavas kirjastada üksteist Rosemary Blacki raamatut. Sarja “Draama” esimene ja seni ainus raamat “Lissaboni parim lõbumaja” (2006) kirjeldab kohutavaid sündmusi väikelinnades, tegevuse toimumispaiga reedab pealkiri. Üks ütlemata kummaline raamat. Aga miks ka mitte lugeda vahel sääraseidki raamatuid, millest midagi oodata ei oska?
Põhimõtteliselt kehtib sama ka autorinime Anonüümne all ilmunud teose “Raamat, millel pole nime” (2007) puhul. Tegu on klassikalise vesterniparoodiaga, millel oleks justkui kõik žanrile tüüpilised jooned. Kui ikka esimeses peatükis siseneb karmide meeste kõrtsi võõras ja hakkab stammkundedega tüli norima, siis võib arvata, et omil jalul ta sealt ei lahku… Aga on see ikka nii?
Ulmega jätkates: üks viimase aja põnevamaid avastusi on Tim Powersi “Anubise väravad” (2009), tüübi järgi aurupunk. Kirjandusprofessor, kes otsib ammuse kirjaniku jälgi, satub Londoni all-linnas ajavangi, komplikatsioonideks pahalase kehavahetused. Maailm päästetakse poolkogemata ja armastust on vaid näpuotsaga. Napis, hoogsas stiilis kirjutatud raamat, mis ei sarnane seeriaulmega ning mida on raske käest panna.
Seeriaulmest on vast parim näide Dan Simmonsi “Hyperion” (1998). Seitsmest jaost koosnevas raamatus räägitakse lugusid, ja mõned nendest lugudest on päris vapustavad. Häda on ainult selles, et järjed tuleb ka läbi lugeda…
Ning Aleksandr Grini “Kuldkett. Tee ei kuhugi” (1973) on kindlasti osa ulmehuviliste kohustusliku klassika varamust.
Ivo Parbus, rohkem tuntud kui seadusega pahuksis linnaametnik ja kehv ilukirjanik, on koostanud igati kena intervjuuraamatu “Navitrolla: kunstnik Navilt ja Trollast” (2005). Kunstniku jõulised, sisukad seisukohad on väärt lugemist, pildireprod nägemist.
Henn-Kaarel Hellat on avaldanud mälestustesarjas “Inimese tegemine” juba mitu köidet, poisipõlvest täismeheteeni. V köide “Templis ja tavernis” (2008) kirjeldab autori ülikooliaastaid Tartus 1954-1964. Hellati sulest on muuseas ilmunud ka üks esimesi eesti ulmeromaane (kahejaoline “Naiste maailm”).
Kivisildniku “Loomade peal katsetatud inimene” (1997) on üks eesti kirjanduse väheseid värssromaane. Raamat kajastab rohkem või vähem iroonilises võtmes 15 aasta tagust Tartu kultuurielu. Mahukas köites “Valitud teosed I: jutustused ja romaanid 1984-2004” (2004) on taastrükitud ka ajalehes “Post” ilmunud artiklid.
Aivo Lõhmuse viimane luulekogu “Hüüdja hääle murre” (2000) on valikkogu uute tsüklitega. Lõhmuse vabavärsiline luule on eriti soovitav armunutele.
Olev Remsu “Kurbmäng Paabelis” (1989) ja Mait Rauna “Doktor Mööbi seiklused Inglismaal” (2008) on mõneti sarnased raamatud. Tegu on prosaistide jõudemonstratsiooniga: kui mahukat või keerukat teost on võimalik kirjutada, et see veel lugejale menetletav oleks? Esimene raamat viis Piret Bristoli mõttele, et õhemat raamatut polegi mõtet ette võtta. Kui Remsu on suur rännumees, siis Raun on oma teose kirja pannud “lennukiga sõitmata ja Inglismaal käimata”. Õudse võõristuse ja halastamatu naeruga kirjeldatakse ühe õppejõu konverentsireisi ning võikaid juhtumeid selle vältel.
Lõpetuseks jäeti “rosinad”. Piret Bristoli lemmik oli talle iseäranis lähedast tüüpi kriminull – Lawrence Blocki “Kaheksa miljonit suremisviisi” (2001). Suursarjade taustal võrdlemisi vähetuntud autor esindab nn “kõvakskeedetud” laadi – erruläinud joodikvõmm jahib sarimõrvarit. Hästi välja joonistatud karakterid ja kindlal käel veetud lugu on märksõnad krimihuvilistele, kes otsivad põnevaid autoreid.
Veiko Belialsi öökapiraamat on aga juba kaua olnud Alan Alexander Milne’i “Karupoeg Puhh”. Mitu põlvkonda on üles kasvanud Puhhi-raamatust põhjapanevaid elutarkusi ammutades, ent oma vapustuseks leidis kooliõpetajast Belials, et tänapäeva teismelised ei tea Puhhist muhvigi. Ometi tasub see kätte võtta kõigil vanusest, soost ja 
edukuse astmest hoolimata kui oivaline abivahend masendusest ülesaamiseks. Lõppude lõpuks:“Mitte keegi ei saa kurvaks jääda, kui tal on õhupall.”
Tiina Tarik
1) Oskar Luts. “Kevade”. Ema söötis selle mulle ette enne kooli, kui lugemine juba käpas oli, sest selle raamatuga õppis tema lugema. Luts saigi armsaks ning pärastpoole tulid isand Uhhuud ja teised tagahoovid, aga esmatutvus Paunvere koolilastega oli ikkagi kõige eredam. Nii sai minust lugeja.
2) Astrid Lindgren. Kõik, iseäranis Tjorven, Karlsson, Rasmused ja teised täisabad. „Tjorvenit” lugesime igal suvel uuesti üle. Minu keelekasutusse on Vladimir Beekmani tõlked igatahes jääva jälje jätnud. Loetud lasteraamatutest ja muinasjuttudest aga kujunes välja meie oma maailm, mida naabritüdrukuga pidevalt edasi arendasime — Külli, kui Sa oled kuskil netiavarustes, siis tervitus! Nii sai minust lugude kaasamängija.
3) Gerald Durrell. “Minu pere ja muud loomad”. Õpetaja tabas mind keset homeerilist naeruhoogu ja, oh imet, arvas, et avalikkuse ees raamatu kohal naermises polegi midagi laiduväärset. Nii sai minust avalik lugeja. Ja Salurite tõlke mõju mu kõnekeelele on ka ilmne.
4) Jules Verne. “Saladuslik saar”. Ema söötis selle mulle ette, kui tollased noorsooraamatud igavaks kätte kippusid. Seiklused seiklusteks, aga see, mismoodi Verne, Alexandre Dumas ja teised tutvustasid noortele maailma selle mitmekesisuses — nii loodust kui inimühiskonda –, köitis huvilise suursarja külge ja suunas hiljem tõsise aimekirjanduse poole. Nii sai minust terveid põlvkondi kujundanud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” lugeja.
5) Rex Stout. “Uksekell helises”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kriminaalromaan kui žanr ja muheda Agatha Christie, mõtliku Simenoni ja karge Chestertoni kõrval meeldis talle üle kõige Stouti stiil – vahe keel, kirbe huumor, parajalt keerukas krimifaabula ning Nero Wolfe’i hästi väljatöötatud omamaailm. Hakkas külge, ja Mirabilia-sari pakkus põnevat lisa. Nii sai minust kriminullilugeja.
6) Isaac Asimov. “Kadunud robot”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kohutavalt lugu valetavast robotist, kes ei tohtinud inimest kahjustada. Mulle meeldis ka. Asimovilt läks teatepulk Simakile, siis Bradburyle… Nii sai minust ulmelugeja.
7) William Shakespeare. Ema söötis mulle komöödiate-köite ette, kui olin pikemalt haige. “Suveöö unenägu” pani ahmima teisi komöödiaid, siis kõike muud. Aja jooksul on tulnud häid suupäraseid uustõlkeid, kuid õrnas eas loetud Georg Meri tõlked on siiski mulle kanoonilised. Siis tulid Tšehhov, Shaw, Ibsen… Nii sai minust näidendite lugeja.
8) Artur Alliksaar. Luulet sai ikka loetud, meeldegi jäi üht-teist, kuid Alliksaare luule oli tõeline ilmutus. Eesti luulest on sama sügavalt mõjunud veel Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viiding, kuid Alliksaare järele haarasin aastaid. Nii sai minust luulelugeja.
9) Ülo Tuulik “Meeste 4×10 kilomeetrit Lahtis” ja Paavo Kivine oma Müncheni olümpiaraamatuga. Tulihingeline tugitoolisportlane olin selleks ajaks niigi, siis selgus, et sporti saab ka elamuslikult jäädvustada. Hilisemast meenuvad samast liinist Rein Vahisalu ja Andres Musta jalgpalliraamatud. Nii sai minust spordiraamatute lugeja.
10) A. A. Milne. “Karupoeg Puhh”. Christopher Robinid lähevad karjakaupa ära ja Aleksander Pisike on alailma kadunud, kuid maailmas on siiski midagi kindlat – Tiiger kargleb endistviisi reipalt ringi, Jänes hoolitseb oma sugulaste eest ka siis, kui nende käsnast on saanud känkar, ning kuskil mängib alati üks laps oma Armsa Karuga.
Lugemissoovituse blog 