Archive for the ‘Miller, Madeline’ Category

Madeline Miller „Kirke”

Madeline Miller „Kirke” (Postimehe kirjastus 2021, 407 lk, tlk Hedda Maurer)

Eesti keelde on nüüd tõlgitud kaks Madeline Milleri teost, mille aluseks ta kasutab nii antiikkirjandust kui -mütoloogiat. Mõlemad raamatud on võitnud mitmeid Ameerika kirjandusauhindu ning kandideerisid Suurbritannia mõjukale naiste kirjandusauhinnale Women’s Prize for Fiction, mille „Achilleuse laul” ka 2012. aastal pälvis. Mõlemad raamatud on tõlgitud paljudesse keeltesse. Autor on ameeriklanna, tal on magistrikraad klassikalises filoloogias ning ta töötab keskkooli ladina ja vanakreeka keele õpetajana.

See haaravalt kirjutatud romaan nõiatar Kirkest peaks olema ühtviisi tore lugeda nii antiikmütoloogiat tundvatele lugejatele kui neile, kes selle vastu ükskõiksed on olnud. Tuginedes sellele vähesele, mis Kirkest üldiselt teada on, jutustatakse terve tema elulugu ja ümbritsetakse ta paljude samuti mütoloogiast ja kirjandusest teada tegelastega, kelle saatused põimuvad tema omaga ja omavahel.

Ma arvan, et enamus inimesi, kes on kunagi antiikkirjanduse või -mütoloogiaga kokku puutunud, mäletab, et nõid Kirke elas üksikul saarel ja moondas meremehi sigadeks. Kui paljud neist on aga mõelnud selle üle, MIKS ta seda tegi? Mina küll ei olnud. Selle romaani teebki ehk eriliseks, et kõigile teada müüte vaadeldakse mingist aspektist hästi lähedalt ja detailselt, välja valitud vähemad kangelased saavad suurema tähelepanu ja see annab kokku midagi täiesti uut.

Najaadi ja Heliose tütar Kirke jutustab oma õnnetust lapsepõlvest ja noorusest, pagendusse sattumisest ja elust pagenduses, kus elu on üksildane, ent mugavuste eest on pagendaja siiski hoolt kandnud. Saarel ootab teda mugav maja, mis puhastab end ise ja nõudki pesevad end ise. Juttu tuleb armukestest (neid pole palju) ja lapse saamisest, emaduse vaevast ja rõõmust.

Oma lapsepõlves on ta isa jumaldanud ja kartnud (mida muud ühe jumala puhul üle jääbki?), emaarmastust ta tundnud ei ole, õdedega läbisaamine polnud suurem asi ja selgub, et ka jumaldatud vend polnud talle nii hea sõber, kui ta arvanud oli. Tundub, et jumalikkuse juurde kuuluvad lahutamatult isekus, tujukus ja ebausaldusväärsus. Mida tähtsam jumal, seda isekam ja tujukam. Kirke ütleb oma isa kohta: „Ta oli ühe keelega harf ja ainuke noot oli tema ise”.

Kirke puutub oma elus kokku nii jumalate kui surelikega. Mõistagi on tähtis osa Odysseusel, Kirke poja Telegonose isal, rääkimata Telegonosest endast. „Ma olin elanud tuhat aastat, kuid miski ei tundunud nii pikk nagu Telegonose lapsepõlv” – autori tahtel ei ole isegi nõial kerge olla üksikema. Rübliku kasvatamise üle järele mõeldes jõudis Kirke järeldusele, et ka ta ise oli olnud laps, kes oleks üle kõige tahtnud vanemate tähelepanu endale tõmmata, kuid vahe seisneb selles, et Telegonos ei pruugi seda tehes karta tuhaks põlemist. (lk 270) Vanemate ja laste suhetest peatutakse pikemalt peale Kirke ja Telegonose ka Penelope ja Telemachose suhetel: „Ent nemad olid nagu linnumunad, kumbki kartis, et teeb teise koore katki.”(lk 356). Väga hirmutavalt ja üsna ülekohtuselt kõlab Kirke mõttekäik: „Ent võib-olla ei näe ükski vanem oma last tõeliselt. Kui me neid vaatame, näeme vaid iseenda vigu vastu peegeldumas.” (lk 326) Omamoodi väga huvitav on jälgida Penelope ja Kirke suhete arengut.

Autor on andnud Kirkele palju surelikele omaseid jooni, näiteks näeb ta suurt vaeva nõiarohtusid katsetades, seevastu jumalad jälestavad ränka tööd, see on nende loomuses. „Surelikud leiavad oma kuulsuse midagi hoolikalt harjutades, jumalad ära rikkudes” (lk 141). Saarel elades naudib Kirke Daidalose tehtud telgedel kudumist ja kangastele värvide valmistamist, mis on sarnane taidumisega. Isegi tema hääl on Hermese sõnul sureliku hääl, muidu on ta arvanud, et tema hääl on lihtsalt kole ja sarnaneb kajaka kriiskamisele.

Ma võib-olla ei usu nii väga Kirke n i i inimlik olemisse, aga loomulikult on see kaval võte teda lugejatele lähedasemaks muuta. Ka inimestele on omane edevus ja mis võiks olla meelitavam kui surematu surelikke hindamas ja kadestamas?

Kriitikud nimetavad romaani väga julgeks ja feministlikuks. Ma suhtun sellistesse asjadesse kaunis ettevaatlikult. Muidugi astub Kirke teatud mõttes rööbastelt ära ja valib mingites punktides ise oma saatuse, aga ma ei tea, kas see on siis kuidagi vapram kui Telemachose tehtud valik? Kusjuures, eesti keeles 2018. aastal ilmunud „Achilleuse laulu”, mis räägib nimikangelase ja pagendatud printsi Patroklose (väga lähedasest, selles kohas ja sellel ajal mitte millegi poolest erilisest) sõprusest ei nimetata (õnneks!) geiromaaniks. Raamatu tegevus toimub Trooja sõja eel ja ajal ning enne „Kirke” sündmusi. Mõistagi on ka selles juttu Odysseusest.

Vaevalt et „Kirke” meeldib mulle raamatuna rohkem seetõttu, et on naise vaatepunktist jutustatud, pigem on asi ainestikus. Ehkki „Achilleuse laul” on vahest isegi rohkem armastus- kui sõjaromaan, on see siiski sõjast varjutatud. „Sõjad on kuritegu malaka leiutamisest saadik,” meenub mulle tsitaat, mille autorit ei mäleta. Sõjas tihtipeale ei ole võitjaid ja ükski kangelane ei saa õnnelikuks saada. (Selle kohta võib pikemalt lugeda Sirbist Hanneleele Kaldmaa artiklit.)

Ja võib-olla on autor ikkagi ka veel paremini kirjutama hakanud?

Raamatu(te) lugemise järel mõtlesin tükk aega saatusest. See paistab nendes raamatutes olevat rangelt surelike jaoks, ehkki muidu määrasid moirad ka jumalate saatuse. Ei aita see, et Odysseus hullust teeskleb, et Achilleust tüdrukuks riietatatuna varjatakse, – kui nende saatus on minna sõtta, siis nii ka läheb. Ja kui juba kord sõtta on mindud, siis see muudab minejat, see juhtub nii ka Odysseuse ja Achilleusega, kelle kohta esimene ütleb: „Ta on relv, tapja. /—/ Kõige parem, mille jumalad iial loonud on. /—/ Sa võid kasutada oda jalutuskepina, aga see ei muuda tema loomust. („Achilleuse laul” lk 185-186). Ja lõpuks on ju Odysseus see, kes muudab kuulsa Trooja hobusega sõja käigu. Aga kui tulla tagasi jumalate juurde, siis me muidugi ei saa kuidagi teada, ega moirad Kirkele just sellist saatust ette ei näinudki? Millist, jääb iga lugeja enda teada saada.

Niiviisi ühe seotud loona lugedes jäävad tegelased palju paremini meelde kui üksikutest müütidest, näiteks mäletan ma nüüd ilmselt vähemalt mõnda aega, et Minotauros on Kirke õepoeg ja Medeia tema vennatütar.

Kui mingid lood on ligi kolm tuhat aastat vastu pidanud ja tuhandetele uutele lugudele ainest pakkunud, siis ei ole see ilmaasjata nii.

Kaja Kleimann

Madeline Miller “Kirke”

Vägeva päikesejumala Heliose kojas sünnib tütar. Kirke on kummaline laps: ta ei ole võimas nagu isa ega paheliselt veetlev nagu ema. Surelike ilmast seltsi otsides avastab Kirke endas peituva nõiduseväe, mis võib iga vaenlase muuta koletiseks, olgu ta või jumal. Ohtu aimates pagendab Zeus Kirke üksikule saarele, kus tema teed ristuvad nii mõnegi antiikmütoloogiast tuntud tegelasega: Minotauruse, Daidalose ja Ikarose, Hermese ja Apolloni, Medeia ja mõistagi Odysseusega. Ise seda mõistmata, tõmbab naine enda peale nii surelike kui ka jumalate raevu, kuni lõpuks seisab silmitsi kõige kättemaksuhimulisema jumalannaga. (kirjastuse tutvustus)

See on meeliülendav, südamlik ja liigutav lugu Kirkest, Vana-Kreeka müütidest tuttavaks saanud nõiatarist nümfist.

Võiks ju eeldada, et jumalate järeltulijate elu on hoitud ja lihtne. Siiski suudab just Kirke ära teenida omaenda isa ning ka peajumal Zeusi pahameele ja teenib sellega välja pagenduse Aiaie saarel.

Olles eelnevalt avastanud oma võimed, saab Kirke just pagenduses aru, et eemal jumalustest on ta pigem vabaduses kui karistust kandmas.

Saar hakkab meelitama teel olevaid meremehi, kes võtavad lahkelt vastu kõik annid, mis Kirkel pakkuda: rohketel liudadel toitu ja kannude viisi veini. Jõudu kogudes ei suuda aga mehed hoida end tagasi naiselikest ahvatlustest. Vihast meremeeste vastu saab iga viimne kui üks oma karistuse.

See on ka lugu suurest armastusest: armastusest mehe vastu ja armastusest poja vastu. Meeletu armastus oma liha ja vere vastu paneb Kirket tegema mida iganes vaja, et kaitsta oma lapse elu, mida on ähvardanud võtta kõige mõjuvõimsam jumalanna.

Madeline Miller sündis 24. juulil, 1978. aastal ja kasvas üles New Yorgis ja Philadelphias. Pärast Browni ülikooli lõpetamist õpetas Miller keskkooliõpilastele ladina ja kreeka keelt ja Shakespeare´i.

Raamatutele „Kirke” ja „Achilleuse laul” on ta pühendanud lausa kümme aastat. “Achilleuse laulu” eest on ta pälvinud ka hinnatud „Orange’i” auhinna. 2019. aastal sai ta ka Alex Awardsi. Selle auhinnaga tunnustatakse igal aastal kümmet täiskasvanutele kirjutatud raamatut, mis on populaarsed 12-18-aastaste noorte seas.

Madeline Millerit on enim inspireerinud David Mitchell, Lorrie Moore, Anne Carson ja Vergilius.

Autori koduleht.

Triin Võsoberg