Archive for the ‘Mikita, Valdur’ Category

Kirjanduslinn soovitab: Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus „Usalda ennast“

Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus
Usalda ennast“ (Ilmamaa, 2015)

Muidugi ei jõua keegi tänapäeval sellist raamatut tervenisti läbi lugeda. See on väga aeglane raamat, palju hullem veel kui Fred Jüssi “Olemise ilu”. Aga selle viimase tänukõne eesti suurele müstikule võiks siiski läbi lugeda. “Usalda ennast” on läbi kahe aastakümne kestnud kirjavahetus, milles avaneb ilus, valus ja sügav sissevaade inimese hingeellu, kes küsib endalt seda kõige olulisemat küsimust: kuidas otsida ja leida lepitust maise elu ja kõrgemate jõudude vahel?

Kui on põhjust Peetri kiriku kanti sattuda, siis võib viivuks mõelda ka Toomas Paulile ja Uku Masingule, kes tol ammusel kevadpäeval seal viimast korda kokku said.

Valdur Mikita

Foto: Mana Kaasik

Metsa poole ehk introverdiks sündinud, aga prohvetiks kasvanud: Mõtisklus Valdur Mikita raamatu „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika“ teemadel

mikitalindvistikaValdur Mikita on tegelenud oma nüüd lõpule viidud triloogias („Metsik lingvistika“, „Lingvistiline mets“, „Lindvistika“) lingvistika ja metsandusega, aga eelkõige iseendaga. Subjektiivselt. Ta on pannud iseendale ka diagnoosi – sündida introverdina tähendab otsekui rasket elukestvat puuet (Lindvistika, lk.53).

Niisiis on Mikita leidnud midagi, mis teda tõesti huvitab. Iseenda maailmatunnetuse. Kõlab enesekeskselt, kuid see „isekus“ ei avaldu mitte niivõrd soovis silma paista või kuulsaks saada, vaid pigem iseendaga eksperimenteerida – metsas luusimine ja lilledega rääkimine on kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samas ei katseta ta mitte ainult iseendaga, vaid paneb proovile ka lugeja.

Iseloomulik näide, kui tõsiselt eesti rahvas Mikitat võtab, on ühe kirjandusteadlase kurtmine, et Mikita ei tugine igal pool faktidele ja läheb kultuurilmas kokku lepitud tõdedest vahel ülima kergusega mööda. Pealegi ei ole autor kasutanud viiteaparatuuri, mis aitaks jälgida, kust ta ühe või teise väite või ka statistikajupi võtnud on. See oleks loomulik teaduskirjan-dusele ja vahel isegi populaarteaduslikule. Miskipärast ei taheta Mikita triloogia viimast kaht osa liigitada Ilukirjanduseks, kuhu see kahtlemata kuulub. Janu kanoonilise ja tõelise identiteediloome järele on meis nii sügav, et tahaksime võtta kõnealust lugulaulu nii kindla peale, et justkui kahju on tunnistada, et üht-teist jääb siiski vaieldavaks.

Mikita kaks peamist sõnumit on – et Eesti on eriline ja et meie rahvusliku mentaliteedi alusmüüris on vaheldumisi kasutatud animismi ja kristlust. Loodususundit muidugi rohkem, sest siin on kõigile selge, millesse uskuda – kivid, allikad ja metsatukad olid igaühel käepärast.

Raamatust leiame ühtpidi meid vaimustavaid, kuid samas ka meie harjumuspäraste mõttekäikude üle irvitavaid utoopiad, mille üheks olemuslikuks kokkuvõtteks on prognoos tuhandeks aastaks: „Superintelligentsete reheahjude tsivilisatsioon avastab planeedi Maa, kuid kahjuks on selleks ajaks kogu inimkond degradeerunud käsnadeks. Hea uudis on see, et käsnad räägivad eesti keelt“.

Mitmiktaju rikastab. Tõepoolest võib nõnda avatud meeltega inimest ainult kadestada. Autori kui sünesteedi peas ja kehas toimub justkui neuroloogiline „klaaspärlimäng“ – tekib seoseid, milleni „tavalised inimesed“ kergesti ei ulatu. Ruumi kodustamine ja taimedega kõnelemine on hea kätte võtmisega jõukohased ka praegusaja eestlasele, eriti neile, kes viitsivad selleks aega võtta.

Autoriga on tegelikult raske vaielda, sest Eesti ongi eriline. Kas me just maailmas nii ainulaadsed oleme, et meile ridamisi kõikvõimalikke tajudega, keele ja maastikkudega seotud maailmarekordeid kuulub, aga meie metsasus, hõre asustus ja vaid ühe põlvkonna jooksul toimunud kultuuriline mälukatkestus on suhteliselt erakordsed.

Valdur Mikita kahandab meie nüüdisaja rahvusliku idealismi defitsiiti. Mikita käsitlus on avar, terviklik, kokkuvõte kõigest, mida nimetame põliseks. Ta täidab ära tühimiku, likvideerib distantsi, mis on hakanud tekkima kortermajas oma nooruse veetnu ja tema vanavanemate vahel, kes viimati teadsid veel mahlakaid ütlemisi ja mõnd rahvalikku lorilaulugi. Tegelikult oleme otsinud, kuid pole leidnud selgitust oma identiteedile, kõikudes riigirahva ja orjarahva, loodusrahva ja linnarahva, soome-ugriliku ja lääneliku kultuuritunnetuse vahel. Mikita seob need tunnetused ja erinevate meelte osa selles kenasti tervikuks kokku ja annab seega võimaluse end hästi tunda ka neile, kel tundus, et kaunis esiisade aeg on päästmatult kaugele minevikku vajunud. Veel enam – Mikita projekteerib meie juured kaarega tulevikku – nagu iiri sümbolismis, kus juured hargnevad oksteks ja vastupidi, luues niiviisi elumahlade ringliikluse. Vaade, et oleme paljudes asjades maailmameistrid ja et maailma loomulik kulg peaks tähendama, et oskused ja teadmised ning tunnetus, mis meil ühena vähestest on veel säilinud, määravad maailma tulevikku olulisel määral ning me saame hakkama, on ju võluv. Oleme justkui normaalsuse reservaat. Seda on hea uskuda ja inimesed usuvad. Positiivsusesse tasub uskuda, sest seda pakutakse vähe. Aga Mikita allutab meid oma positiivse ja turvalise mõju alla.

Nii „Lingvistilist metsa“ kui ka „Lindvistikat“ lugenule teeb ilmselt nalja, kui ta sattub mõne eestlase peale, kes ninatargalt teatab, et vanad ajad on möödas, nüüd oleme me linnarahvas. Eriti kui tead, et enamus niiviisi väitnuist veedab kvaliteetaega metsas seeni või marju korjates, keedab õhtuti rohtudest teed ja pageb igal nädalavahetusel kiiruga suvilasse või päritud maamaja eraldatusse.

Autoril on kujundlik mõtlemine ja mis teeb teda ilmselt eriliseks, ka võime peas tekkinud kujundeid meeles pidada. Või siis vähemalt võime selliseid kujundeid hiljem sarnastele mõttetuletuskäikudele sattudes taas luua. Muidugi on kirjameestel selleks erinevad meetodid. Kui on harjumus mõttekäike kuhugi talletada, on neid sealt jälle hiljem hea võtta. Nii nagu sõber Lauri Vahtre juba ammu ütles, et noorena tuleb pähe karanud mõtted märkmikku kirja panna, et vanast peast, kui uusi mõtteid enam ei tule, oleks neid sealt siis hea võtta ja raamatutes kasutada.

Püha on midagi, mida meist paljud mäletavad – pööningud, kartulikoopad –, kuid kus paljud pole enam ammu käinud. Mikita mõtestas selle, mida me ähmaselt kes rohkem kes vähem oleme tundnud. Ta on kirjutanud tervikliku maailmakäsitluse. Tõsi küll – triloogia viimase kahe teose tagumised otsad on kildudest, pudemetest kokku pandud. Ilmselt on kõik vähegi pähe tulnud mõtted kokku kantud. Aga selleks ajaks, kui raamatu viimane, eklektilisem ja nõrgemalt seostatav ots käes on, ei pane lugeja enam tähele pahandada, sest ta on päästmatult iseenda ja Mikita ühiste mõtete lummuses. Ta on hakanud uskuma.

Tõnis Lukas
Eesti Rahva Muuseumi direktor

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“

lingvistiline metsValdur Mikita „Lingvistiline mets“

Valdur Mikita jõudis minu teadvusesse essee „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof“ kaudu. Jah, ma olin sellele mõelnud, et linnainimene on ju tegelikult nii haavatav, kuid polnud seda nii teravalt teadvustanud. Kui nädalaks kaoks elekter või vesi, oleks ta tõeliselt jännis. „Lingvistiline mets“ jätkab osalt sama temaatikat, aga lisab ka uusi. Võin teose suvaliselt leheküljelt lahti võtta ja lugeda mõne lõigu. Isegi iga lõik siin teoses on nagu miniatuurne terviktekst. Ainult üks mõte sellest teosest: Mikita kirjutab, et keskmine eesti talupoeg oli nagu renessansiinimene, kes teadis ja oskas kõike ja globaalse katastroofi puhul oleksid meie vanaisad maailmaturul igatahes väga nõutud kaup.

Annika Rebane
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“

Raamat, mis paneb inimese aju teisiti tööle. Mikita moodi mõtelda on mõnus ja ülimalt põnev. Ja uhke tunne tekib, et olen ja elan, jah, just õiges paigas! Kontrollin aeg-ajalt, kas minus ehk on natukenegi sünesteeti …

Piibe Leiger
Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetaja

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“

valdurmikitaEi ole kahtlustki, et tegemist on meile, eestlastele, üle aastate tähtsaima meid ennast seletava raamatuga. Eestist lahkuda soovijatel peaks olema keelatud enne lennukisse istuda, kui nad on läbi lugenud „Lingvistilise metsa“. Selle järel loobuks üks osa neist oma plaanist ja teine hakkaks välismaal väga kiiresti tundma piinavat vajadust tagasi tulla: neid kohti ei ole Euroopas eriti palju jäänud, kus homo silvaticus ennast koduselt võiks tunda.

Autori julgetele mõttearendustele on lust järgneda ja imelikul kombel hakkavad ka kõige uskumatumad neist varsti võimalikena tunduma. Lisaks pakub raamat lapsikut äratundmisrõõmu sünesteedile, kes enne raamatu lugemist veel ei teadnud, et ta seda on.

Siit leiab ohtralt vaimukaid, tabavaid, hulle ja originaalseid tähelepanekuid meie keele ja kultuuri kohta — nauditavalt isikupärases ja kujundlikus sõnastuses.

Ivika Hein
Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja

Marko Kivimäe foto Valdur Mikitast on pärit siit.

Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo