Foorum Põhjamaade põrguheadest põnevikest

„Veri! Ei mingit kahtlust!”

Nende sõnadega, mida teab iga Põhjamaade (krimi)kirjanduse sõber, avas kirjandusõpetaja Piret Järvela 9. aprillil 2015 Rahvusraamatukogus III Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumi „Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”.

Pärast korraldajatepoolset sissejuhatust kõneles ajakirjanik ja krimikirjanduse-teemalise blogi autor Jaan Martinson sellest, kas noir on üksnes Põhjamaade krimikirjanduse tunnusmärk. Tema hinnangul on Eesti anomaalne riik, kus peaaegu puudub tõsiseltvõetav krimikirjandus, ehkki sellel on ka ajaloolisi põhjusi. Eesti ainus klassikaline, püsidetektiiviga krimiautor on Indrek Hargla, ent häid eeldusi žanris läbilöömiseks oli nt Eduard Vildel ja miks mitte ka Tammsaarel. Põhjamaad on aga just viimasel aastakümnel maailmas tuntuks saanud omanäolise krimikirjandusega, mis on tumedatooniline, tabudevaba teemades ja käsitluslaadides ning halastamatult aus heaoluühiskonna pahede vastu. Stieg Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk” avas tee teistele, kui maailma krimikirjanduses valitses üldine seisak, ning nüüdseks on nii Rootsis, Taanis, Norras, Islandil kui Soomes ilmakuulsaid autoreid. Eraldi tõi Martinson esile Henning Mankelli, kelle komissar Wallander oli otsekui realistliku detektiivi koondkuju – tervise- ja eraelumuredega töönarkomaanist keskealine mees –, ning kaasautorid Anders Roslundi ja Börge Hellströmi, kes teevad oma sotsiaalseid valupunkte (naiste- ja lastevastane vägivald, kodutud, narkokaubandus jm) käsitlevate kriminullide jaoks tohutut eeltööd. Noir on lihtne, realistlik ning toetub enamasti tegelikkusele, mis on hullem igasugusest väljamõeldisest. Eestis eelistatakse pahatihti probleemidest mööda vaadata ning statistikat kas või kodutute laste arvu kohta on raske leida, sest ühiskond pole veel valmis endale näkku vaatama. Meid pole aga unustatud – Põhjamaade põnevikes on pooled kurjategijad ja enamik relvi pärit Eestist.

Kirjanduskriitikud Kerstin Bergman ja Bo Tao Michaëlis (vastavalt Rootsi ja Taani krimiakadeemiast) vestlesid Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse direktori Christer Haglundi suunamisel krimikirjanduse olevikust ja tulevikust, tõdedes, et Nordic noir on pigem kaubamärk kui kindel žanr ning et esimene noir-autor Skandinaavias oli Henrik Ibsen. Kirjutatakse niihästi politsei uurimistöö keerukusest kui kuritööde psühholoogilistest tahkudest, väikeste kogukondade eripäradest ning politsei ja ühiskonna tippude korrumpeerumisest. Sotsiaal-poliitilised põnevikud peegeldavad heaoluühiskonna „maapealse paradiisi” varjukülgi. Üha rohkem on nii naisautoreid kui naisuurijaid (Karin Fossum, Lisa Marklund, Tove Alsterdal). Pidevalt toimub žanride segunemine, ühest teosest võib leida kriminalistikat ja menetlustoiminguid, psühholoogiat, romantikat, ulmetki. Taani ja Rootsi krimiakadeemiad ühendavad kirjanikke ja kriitikuid, annavad välja auhindu ning populariseerivad kirjandust. Raamatutele on järgnenud maailmas ülipopulaarsed seriaalid nagu „Kuritegu”, „Sild” ja „Wallander”. Tuleviku suhtes olid esinejad eri arvamusel: Bergman uskus, et Põhjamaade krimi populaarsus püsib, Michaëlise meelest on aga kõrgpunkt möödas. (Siinkirjutaja kasutab juhust ja mainib ka oma lemmikut: Arne Dahl, kelle politsei erirühma lugudes on karmide teemade kõrval sitikmusta huumorit.)

Tehti tutvust ka Baltimaade põnevuskirjanikega: Eeva Pargi (kelle kirjutatud on üks väheseid Eesti noir-romaane „Lõks lõpmatuses”) vestluskaaslane oli Läti kirjanik Nils Sakss ning emakeeleõpetaja Edward Kessiga ajas juttu „tartusoomlane” Mika Keränen, populaarsete Supilinna-lastekrimkade autor.

Tallinna Ülikooli loovusõpetuse lektor Stanislav Nemeržitski juurdles kaasahaaravalt selle üle, miks üldse loetakse kriminulle. Pidev mõistuse tööshoidmine leevendab stressi ja lõpplahenduse toodud kergendustunne tekitab teadagi rahulolu („Elementaarne, Watson!”), kuid peale neurofüsioloogiliste põhjuste tõmbab inimest ligi ka lihtsalt hea loo jutustamine, eriti kui see pakub „harjutusi iseseisvaks eluks”: mida ma ise ohuolukorras teeksin? Samuti tuleb kasuks arusaam teaduspõhisest maailmast, kus keerulistel nähtustel on materiaalsed seletused (nn „CSI efekt”) – võlukunst jäägu siiski ulmekirjanduse pärusmaaks.

Islandi krimikirjanik Árni Þórarinsson pajatas koos tõlkija Mart Kuldkepiga Islandist kui ohtlikust maast. Ehkki aastas toimub seal keskeltläbi kaks mõrva, on tegevusrohke ja saatusraske kirjutuslaad juba iidsetest saagadest saadik soositud. Tugev politseiromaani traditsioon on maad andmas igat masti erauurijate (ajakirjanik, advokaat vm) lugudele, kes peavad inimestest tõe välja meelitamiseks leidma protseduuriväliseid meetodeid. Sügaval põhjas on need ikka perekonnalood, kus saladusi täis minevik mõjutab olevikku. Üldine tendents kipub siiski kõigis Põhjamaades olema: mida hullemaks läheb kuritegevus, seda paremaks kosub krimikirjandus. Tore lugu oli Árnil selle kohta, kuidas temast krimikirjanik sai: väljas võrkkiiges põnevat raamatut lugedes ei märganud ta vihmasadu enne, kui oli koos raamatuga läbi ligunenud. See tekitas tahtmise kirjutada ise ka midagi nii haaravat, et lugeja ei pane ümbritsevat tähelegi.

Indrek Hargla raamatud panevad samamoodi unustama, et viibid tänapäevas: keskaegne Tallinn avaneb lugeja ees oma olmes ja olemuses, pikituna vürtsikate mõrvadega, mida osavalt lahendab apteeker Melchior. Ilmselgelt kuulus keskaegse apteekri kutseoskuste hulka peale rohusegamise ka inimpsühholoogia süvitsi tundmine. Tollal ei tuntud veel deduktsioonimeetodeid, lähtuda tuli rangelt tunnistajate jutust ja oma silmaga nähtust. Ajaloolane Ott Sandrak vestles Harglaga nii ajaloolisest krimikirjandusest kui keskajast, kust on säilinud hulk väheuuritud Tallinna kohtudokumente, milles leidub omajagu head musta huumorit. Hargla tunnistas, et ajastu ja tegevuspaiga valis ta omal ajal selleks, et hansalinnade seose kaudu kinnitada Eesti ammust kuuluvust Euroopasse. Sandraku sõnul leidub neis raamatutes ka parimaid kirjeldusi Tallinna ehitusmälestistest.

Lõpetuseks vaadati Rootsi dokumentaalfilmi „Skandinaavia teledraamade võidukäik”. Filmis kõnelesid näitlejad oma tegelaskujudest, produtsendid krimilugude rahvusvahelise publiku ette toomise proovikividest ja sellest, kuidas Nordic noir jõudis Ameerikasse, tuues kaasa mitu uusvarianti Taani-Rootsi seriaalidest.

Et ring saaks täis, nentigem: kõiges on süüdi Astrid Lindgren. Tema raamatute abil õpime juba lastena, et headus saab ikka kurjusest võitu, et detektiiv ei pea alati olema Superman ning et pisisulist või juhmjõhkardist paeluvam on onu Einari sarnane hea näo ja külma südamega kurikael. Jätkugu meie lugemislaual ikka üle Põhjamaade põrguhäid põnevikke!

Tiina Tarik

Algselt ilmunud: „Raamatukogu”, 2015, nr 3
Fotod: Irina Vassiljeva/norden.ee

Lisalugemist:
Intervjuu Jaan Marinsoniga;
Intervjuu tõlkija Kadi-Riin Haasmaga;
Foorumist Eha Vain