Archive for the ‘Mero, Niina’ Category

Niina Mero “Inglise romanss”

Lugesin Niina Mero “Inglise romanssi” ootamatu mõnuga. Tiina on selle kohta ka tabava ülevaate kirjutanud, minul oli lähtekoht veidi teistsugune: viited punkmuusikale jäid suht krüptiliseks, rohked osundused briti krimiseriaalide sisule, tegelastele ja näitlejatele tulid aga kohale kui rusik kurikaela silmaauku.

Iseäraliku mündi andis loole juurde, et tegu on soome kirjanikuga ja ka peategelased on õed-soomlased, kes mõlemad igatsesid Inglismaad, üks platooniliselt kui kirjandusest ja filmidest tuttavat ajatut kultuurriiki, teine kui sügavate juurtega elupaika. Nõnda siis kolis noorem õde Heli Inglismaale, armus Mark Darcysse, vabandust, Mark Chattenhami ning kutsus vanema õe Nora pulmadeks külla Oxfordi külje all asuvasse mõisa. Ülejäänu, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Ennekõike kirjandusajalugu: Shelley, Keats ja teised poisid bändist (vt “Inspektor Lewis”, 2. hooaeg, 1. jagu). Aga ka arhitektuur, loodus ja üleüldine elulaad. Nora hoiaku võtab hästi kokku lausung lk 287: “Mina seisin akna all, vaatasin välja ja mõtlesin kohale, kus ta elab. Igal hommikul ärgates nägi ta esimese asjana Oxfordi.”

Härrasrahva elu ja sellega seotud põnevusliin on kõik võrdlemisi klišeelikud, üldse võiks sisu kohta öelda “Morse, Lewis ja Midsomer kohtuvad Jane Austeni ja Jane Eyre’iga.” Kadunud perepoeg, kõhedad kunstitööd, keelatud armastus, isegi aednikul on kapis tiitel ja luukere… Õnneks ilmestavad lugu ridamisi teadmisi inglise romantilise luule suurkujude kohta ning telekrimisõpradele armsad viited. Ja kui vandalismi uurima saabub pikk blond politseinik, on selge, et tegelane hakkab sonima James Hathaway’st, ning kui selgub, et tema ees seisab vaneminspektor Fox, siis on ohjeldamatu turtsatus omal kohal. (Vt “Inspektor Lewis”, osatäitjad.) Tõsimeelsem pool on Nora introvertsusest ja sotsiaalsest ebakompetentsusest tulenev elukäik, kuid teda ihaldet Inglismaal tabanud armuleegid on ehk veidike liialdatud.

Kokkuvõttes päris mõnus meelelahutus, eriti laupäeva õhtul enne filmi. Aga see peab olema “Lewis” või “Endeavour”, mitte “Vera” või “Shetland”. Mõned maailmad, isegi muinasjutumaailmad, omavahel kokku ei puutu, eriti kui nad asuvad samas riigis.

Tiina Tarik

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda väga ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud. Kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii oli üsna kirju ja eripärane, aga ega neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — Shelley-Byron ja muud romantikud 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid need mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Tiina Sulg