Sarja pealkiri väljendab kujundust, ei ole ju tegemist väljasuremisohus kirjanike või teostega. Ka kirjanduskohvikusse valitud raamatuid on sellest sarjast kohviku kolme ja poole aasta jooksul olnud palju. Kujundus on meeldiv. Ja ka raamatupoest ostan sooduskampaania ajal mõnikord punaseid raamatuid, isegi siis, kui autor või pealkiri on tundmatu.
Krõõt Kaljusto-Munck
Sarjast “Punane raamat” on meelde jäänud S. Dovlatovi “Tsoon” ja “Kohver”. Dovlatov on üks mu lemmikkirjanikke, anekdootlik huumor on garanteeritud, argielu lihtsalt võib olla absurdselt naljakas. Ja I. McEwan “Laupäev” – kuigi tegemist ei ole krimiromaani ega seikluslooga läks olukord vahepeal ikka hullult põnevaks ja pingeliseks, psühholoogilises plaanis.
Piret Kiivit
“Punane raamat” uues kuues. Lisaks sellele, et sari “Punane raamat” sisaldab tõeliselt väärt lugemist, on tegemist väga ilusate ja stiilselt kujundatud teostega. Raamaturiiulile ritta ladudes näevad nad nii ilusad välja.
“Punase raamatu” sari keskendub rohkem n-ö moodsale klassikale ja koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid lisab sinna ka täiesti uusi. Väga kuulsate nimede kõrval tutvustatakse ka vähem kuulsaid või uusi autoreid. (J. Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“, P. Auster „Oraakli öö“).
Sirje Suun
Foto Ago Pärtelpoeg
Lugemissoovituse blog 