Archive for the ‘McCall Smith, Alexander’ Category

Alexander McCall Smith „Fatty O’Leary’s Dinner Party”

Seda 2014. aastal esmakordselt ilmunud humoorikat lugu reklaamitakse kui eriti naljakat ja see räägib ameerika perekonnast, kes võtab ette reisi mehe esivanemate kodumaale Iirimaale. Raamat pälvis Bollinger Everyman Wodehouse’i auhinna Jeevesi ja Woosteri autori koomika vaimu parima tabamise eest. Autorit on ka varem Wodehouse’iga võrreldud, ise ta vaatamata sellele, et on võrdlusest meelitatud, eelkäijat enda mõjutajaks ei pea. Auhind koosneb kolmest osast: väga suurest šampanjapudelist, 52 köitest Wodehouse’i teostest ja võiduraamatu pealkirja nimega täpilisest Gloucestershire’i seast. Ei, see ei ole nali, või õigemini muidugi on eriti hea nali, ja kohaliku vana seatõu esindaja on McCall Smithi auhindamise puhul veel eriti kohane osis, sest kirjanik on kunagi ise seafarmi pidanud.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: eelroog, pearoog ja järelroog, millest keskmine (ja pikim) osa jutustabki Iirimaal veedetud ajast.

Fattyks hakati õige nimega Corneliust kutsuma, kui ta oli umbes 12-aastane, mis oli autori sõnul 1950. aastate alguses. Kui üldjuhul niiviisi kutsutud isikud sedasorti hüüdnimesid ei talu, siis see poiss (ja hiljem mees) suhtus asjasse lausa nii positiivselt, et hakkas end ka ise Fattyks nimetama ja isegi kirju vastavalt allkirjastama. „Fattys on ju mugavalt ainult kaks silpi,” põhjendas ta oma otsust. Fatty abiellus oma keskkooliaegse kallimaga ja on raamatu tegevuse toimumise ajaks 1979. aastal edukas antiigikaupmees ja õnnelik abikaasa, naine ongi see, kes mehe 40. sünnipäeva kingiks Iirimaa reisi planeerib. Edukus ja õnn ning kalduvus gurmaanlusele on Fattyle paraku mõjunud nii kosutavalt, et reisil satub ta oma kehakaalu tõttu pidevalt ebameeldivustesse. Äpardused algavad juba lennukis, kus ta ei mahu tavaistmele, ja jätkuvad sujuvalt (kaalust täiesti sõltumata) pagasi kadumisega, kuid seda mõõtu valmisriiete hankimine Iirimaal pole paraku lihtne. Fatty ja tema naine Betty kohtuvad väga erinevate inimestega, kelle hulgas on nii toredaid ja lahkeid isikuid kui ka ärritavalt nõmedaid snoobe, muuhulgas sõbrunevad nad ka tõelise lordiga. Lugedes on kogu aeg tunne, nagu oleksid Fatty ja Betty pigem umbes kuuekümneaastased, mõtisklesin selle üle, kas 1979. aastal tundusidki neljakümneaastased inimesed vanemana kui praegu? Et alles hiljem hakkasid inimesed aina nooremad tunduma kergema elu ja sportliku eluviisi tõttu? Ja siis ma taipasin, et ma mõtlen neist, nagu nad oleksid kuuekümnesed ja vanad, aga mulle ei meenunud, et ma saan ise järgmisel aastal kuuskümmend. Ja ma ei mõtle endast kui vanast inimesest. 1979. aastal olin mina 19 ja minu jaoks olid neljakümnesed ikka muldvanad! Väga keeruline on see vanuste asi.

Mulle meeldisid hästi mõtisklused ja vaimukad dialoogid ja toredad karakterid, Fatty ja Betty on tõeliselt toredad inimesed, aga mul ei olnud üldse naljakas lugeda paksusega seotud hädadest, millesse Fatty sattus. Need polnud sugugi realistlikult ja usutavalt kujutatud, pigem tugevasti üle võlli, ja mul oli mehest nii kahju ja nii piinlik piltidest, mis vaimusilma kerkisid. Aga kuna raamatu alguses mainiti, et see räägib nende esimesest reisist Iirimaale, pidid head mälestused nende jaoks lõpuks halva üles kaaluma.

Ma ei oska isegi öelda, kas see raamat mulle lõppkokkuvõttes meeldis või ei, igatahes teised sama autori raamatud on mulle kindlasti väga palju parema mulje jätnud, eriti Daamide detektiiviagentuuri ja Isabel Dalhousie lood, aga meeldinud on ka teised. McCall Smith on uskumatult viljakas autor, ainuüksi detektiivide agentuuri raamatuid on 20 aasta jooksul ilmunud 20 ja samal ajal on ta kirjutanud ka teisi sarju. Isabel Dalhousie esimene raamat ilmus 2004 ja neid oli minu teada 12, millest viimast meil raamatukogus veel pole, aga asja uurides selgus, et lisaks on veel kolm, mis on ilmunud ainult e-raamatuna. Autori kodulehelt leidsin veel ühe väga huvitava 3-osalise sarja, mis aga paraku on kättesaadav ainult e-raamatuna, selles tegutseb Malmö detektiiv Ulf Varg, kelle mõlemad nimed tähistavad hunti, esimene siis taani/vana-norra (andmed eri kohtades erinevad) ja teine rootsi keeles. Tal on koer Marten, kes on ainuke koer Rootsis, kes oskab huultelt lugeda (aga ainult rootsi keelt). Kõlab väga põnevalt, ja eriti meeldib mulle žanrimääratlus Scandinavian Blanc.

Kaja Kleimann

Advertisements

Alexander McCall Smith

alexandermacallsmithAlexander McCall Smith (24. aug. 1948) on briti kirjanik ja meditsiiniõiguse emeriitprofessor Edinburghi Ülikoolis. Autor on sündinud Lõuna-Rodeesias (tänane Zimbabwe) ning ka hiljem Aafrikasse tagasi pöördunud, et õpetada õigusteadust Botswana Ülikoolis. 1984. aastast on ta elanud Edinburghis oma naise ja kahe tütrega.
Kirjanikuna teatakse teda kõige rohkem krimikirjandusse kuuluva Esimese Daamide Detektiiviagentuuri sarja põhjal. Sarja kangelannaks on eradetektiivist proua Ramotswe, kelle asutatud agentuur asub Botswana pealinnas Gaborones.
Alexander McCall Smithi koduleht: http://www.alexandermccallsmith.co.uk/

Eesti keeles on ilmunud:

  • “Esimene Daamide Detektiiviagentuur” (2004, 2013, tlk Kaaren Kaer)
  • “Ilusate tüdrukute moraal” (2005, tlk Kaisa Kaer)
  • “Kaelkirjaku pisarad” (2005, 2014, tlk Krista Kaer)esimenedaamidedetektiiviagentuur
  • “Kalahari masinakirjakool meestele” (2006, tlk Kaisa Kaer)
  • “Unenägude Angus” (2007, tlk Kätlin Kaldmaa)
  • “Scotland Street 44” (2008, tlk Virve Krimm)
  • “Espressolood” (2009, tlk Virve Krimm)
  • “Pühapäevane filosoofiaklubi” (2015, tlk Ehte Puhang)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh
Siin blogis raamatutest “Kalahari masinakirjakool meestele” ja “Pühapäevane filosoofiaklubi

Alexander McCall Smith “Pühapäevane filosoofiaklubi”

Hea uudis krimikirjanduse sõpradele – eesti keelde jõudis paljude poolt armastatud autori Alexander McCall Smithi seni 10-osalise Isabel Dalhousie sarja esimene raamat. Ilmselt on õigustatud ka lootus, et neid tuleb veel, järgmine, eriti ahvatleva pealkirjaga raamat ”Friends, lovers, chocolate”, meeldis mulle isegi rohkem.

pühapäevane-filosoofiaklubiMis mulle selle raamatu juures meeldis:

1. Väga kosutav on vahelduseks eriti mustale krimile väga piinatud joodikpolitseinikega või vaimuhaigete sarimõrvarite kujutamisele midagi nii leebet, tahaks lausa öelda – õhulist lugeda. Õhulist mitte kergluse mõttes, vaid et on hingamis- ehk siis antud juhul mõtlemisruumi, sündmused ei kuhju, kiirustamist ei ole. Peategelane, kes asju uurib, ei ole ei politseinik, eradetektiiv ega kogemata sündmuste keerisesse sattunud kõrvaline isik. Peategelane on naine, kes on lihtsalt maailma suhtes uudishimulik ja analüütilise mõtlemisega, ning juhtumid kuidagi satuvad ta teele (niipalju kui ma seni lugenud olen). Ka filosoofilised mõtisklused pole rasked lugeda ja need võivad ehk juhtida lugejat arutlema teemadel, mis muidu tähelepanuta jääksid. Selles raamatus ei kirjeldata koledusi ja jõhkrusi. Keegi siiski sureb.

2. Noormehe surma (võimalik, et mõrva) uurima hakates Isabel MÕTLEB, enne kui midagi teeb. Kõigepealt mõtleb, kas üldse midagi teha, ja siis, kuidas seda teha. Vastukaaluks kõigile hulludele naisterahvastele alates Darja Dontsova kangelannadest ja lõpetades Annika Bengtzoniga, kes topivad absoluutselt silmapilk oma nina igale poole, iseäranis juhul, kui see on eluohtlik ja politsei poolt selge sõnaga keelatud. Politseinikke siin raamatus muidugi peaaegu ei kohtagi. Isabel on kujutatud kui väga erilise mõttemaailmaga naine, autor näitab seda juba päris alguses. Millele mõtleb normaalne inimene, nähes kedagi kõrgelt kukkumas? Igatahes on äärmiselt ebatõenäoline, et talle meenuks Audeni poeem Ikarosest nagu Isabelile.

Pieter_Bruegel3. Sarnaselt Esimese Daamide Detektiiviagentuuri lugudega ei kulge ka selles raamatus sündmustik kuigi kiirelt, tassikese tee jaoks on ikka aega ja uurimine vaheldub isikliku elu ja mõtiskluste kujutamise ning filosofeerimisega. Ja ristsõnadega. Ma olin alguses üpris kindel, et ristsõnadel on juhtumi lahendamisel oma osa.

4. Kodus musitseerimine – nii vanamoodne, et võtab pisara silma.

Isabel Dalhousie erineb proua Ramotswest muidugi peaaegu kõiges mis võimalik, välja arvatud tugev moraalne kompass. Edinburgh’ kaunite vanade majade seinad varjavad nii mõndagi moraali-, eetika- või filosoofiaküsimusi puudutavat. Isobel on haritud, iseseisev ja ka majanduslikult kindlustatud, et mitte öelda rikas; rakenduseetika ajakirja toimetaja on ta mitte raha, vaid huvi ja kohusetunde tõttu. Ta lähima suhtlusringkonna moodustavad tema üpris väga jäik ja mõnede üllatavate veidrustega, kuid taibukas, hea intuitsiooniga ja absoluutselt lojaalne majapidajanna Grace; kaunis vennatütar Cat oma peigmehega, keda Isobel heaks ei kiida, ja Cati mahajäetud kallim Jamie, kes on ilus, tark ja hea, lisaks veel kauni lauluhäälega fagotimängija ning igati Isobeli, ent kahjuks üldsegi mitte Cati meele järgi. Isobelil on seljataga õnnetu abielu ja ta pole leidnud kedagi uut oma nõuetele vastavat, keda ta suudaks usaldada, ja kuigi ta tunneb teatud nõrkust Jamie vastu, on too siiski liiga noor ja Catile pühendunud ning Isobel unistab nende äraleppimisest.

alexandermccallsmithUsher Halli rõdult alla kukkunud noormehe asja uurides puutub Isobel kokku nii noorte kui vanade, nii äri- kui kunstiinimestega, aga raamatule pealkirja andnud filosoofiaklubi liikmetega ei kohtu me ühelgi pühapäeval.

Alexander McCall Smith on kirjutanud üle kaheksakümne raamatu mitmesugustel teemadel. Palju aastaid oli ta Edinburgh’ ülikooli meditsiiniõiguse professor ning kuulus mitmesse riiklikku ja rahvusvahelisesse bioeetika nõukogusse. 1999. aastal saavutas ta ülemaailmse tuntuse raamatusarjaga „Esimene daamide detektiiviagentuur”. Seejärel pühendus ta ilukirjanduse kirjutamisele, mille tulemusena on ilmavalgust näinud ka sarjad „Scotland Street 44” ja „Corduroy Mansions”. Tema raamatuid on tõlgitud 46 keelde. Ta elab koos arstist naisega Edinburgh’s, neil on kaks tütart.

Kaja Kleimann

Pieter Brugeli pilt, millest Audeni poeem on inspireeritud, on pärit Wikist

 

Alexander McCall Smith “Kalahari masinakirjakool meestele”

Alexander McCall Smithi Kalahari masinakirjakool meestele (tõlkinud Kaisa Kaer) oli mõnusaks taaskohtumiseks proua Ramotswe maailmaga. Mul oli hea meel näha, et neljas raamat ei petnud eelmiste osade lugemisest tekkinud kõrgeid ootusi. Olen vahepeal isegi Rooibuse teed hakanud jooma.

Esimese Daamide Detektiiviagentuuri raamatud on õhukesed ja kergesti loetavad, aga suudavad lugeja viia teise aega ja ruumi, sümpaatse detektiivi kaine mõistuse maailma. Nad on küll mõistatuslikke sündmusi lahendavad raamatud, aga ülesande lahendamine on vaid osa raamatu võlust. Nad meenutavad mulle Lilian Jackson Brauni kassiraamatuid (Tartu Linnaraamatukogus on hetkel neli Brauni raamatut).kalahari
„Kalahari masinakirjakool meestele” annab võimaluse sukelduda Aafrika tolmusesse ja päikeselisse maailma, õppida tundma kohalikke kombeid.

Kahjuks sai raamat kahe õhtuga kiiresti läbi loetud. Seda on kindlasti targem raamatukogust laenata. Ainuke asi, mis jäi pakitsema, oli raamatut kinni pannes tekst selle tagaküljel, õigemini tutvustava teksti viimane lause: “Muidugi ei puudu ka sellised tavapärasemad probleemid nagu saladuslik surm, mille Precious Ramotswe samuti lahendama peab.” Missugune saladuslik surm?

Eelmised Alexander McCall Smithi raamatud samast sarjast:
Esimene Daamide Detektiiviagentuur (Tõlkinud Kaaren Kaer)
Kaelkirjaku pisarad (Tõlkinud Krista Kaer)
Ilusate tüdrukute moraal (Tõlkinud Kaisa Kaer)

Krõõt Kaljusto-Munck