Archive for the ‘Markham, Beryl’ Category

Beryl Markham „Koos ööga läände”

markhamkoosöögaläändeMulle meeldis Paula McLaini raamat „Tiir ümber päikese”, millest siin blogis on juba kirjutatud, üsna hästi, ma olen vähemalt kaks korda vaadanud filmi „Minu Aafrika” ja lugenud Isak Dineseni raamatuid, samuti Antoine Saint-Exupéry „Öist lendu” ja teisi jutte, mis mingil moel Beryl Markhami aja ja looga haakuvad, seega tundus loogiline lugeda järgmiseks tema enda kirjutatud elulugu. Juurde lugesin (netist) huviga artikleid raamatutes esinevate inimeste ja nende omavaheliste seoste kohta ja vaatasin fotosid, et neid paremini ette kujutada. Sydney Pollack oli filmi valinud päris sobivalt head näod, ehkki Robert Redford nägi mu meelest parem välja kui väga ilusaks meheks kiidetud päris Finch Hatton. Ma ei mäleta üldse filmist Felicity-nimelist tegelast, kelle prototüübiks oli Beryl, seega on midagi veel üle vaadata.

Kui raamat 1942. aastal normeeritud paberi tõttu väikeses tiraažis ilmus, ei saanud see sõjaaja sekeldustes kuigi edukaks; ringlesid ka kuulujutud, mis vihjasid, et raamat pole Markhami enda kirjutatud. Autoritena pakuti välja päris mitut meest, kes kuuldavasti kõik ka ta armukesed olid, ning eriti tema kolmandat abikaasat, ajakirjanikku ja variautorit Raoul Schumacherit. Muuhulgas väideti, et Markham pole raamatu autor sellepärast, et kirjutas ainult selle ühe ja veel kimbukese lühijutte. See on õigupoolest päris veider väide, sest on ju palju kuulsamaid ühe raamatu autoreid. Tegelikult on hämmastav hoopis see, et nii hõivatud naisterahvas üldse kirjutamiseks aega leidis või vajadustki tundis, aga ilmselt oli ümbritsevate sõprade kirjutamiskihk nakkav. Muide, raamatu on kirjutanud ka Dineseni abikaasa Bror Fredrik von Blixen-Finecke, 1938. ilmus „Aafrika kütt”, sellest kirjutab Markham: „Kui Blix üldse on kunagi mõne ülesandega kimbatuses olnud, siis juhtus see ilmselt tookord, kui ta võitles iseendaga, kirjutades oma tööst Aafrikas oivalist, kuid ülimalt ujedat raamatut. Neile, kes teda tunnevad, kujutab see raamat endast tõelist monumenti alahindamisele. Ta on muutnud mutimullahunnikuteks kõik mäed, kus ta on roninud, ning kirjeldanud tühiste vahejuhtumitena selliseid tõestisündinud lugusid, millest vähem tagasihoidlik autor oleks tõelise verdtarretava saaga kokku kirjutanud.”

1983. aastal ilmus Markhami raamatust uus trükk, sest aasta varem sattus California restauraator George Gutekunst Hemingway kirju lugedes seda ülistavale lõigule. Seekord sai raamatust bestseller ning see aitas Markhamil oma viimased eluaastad suhteliselt mugavalt veeta. Tema elust tehti 1986.a dokumentaalfilm “World Without Walls” ja 1988. a biograafiline miniseriaal „A Shadow on the Sun” (kokku 192 min).beryl1

Beryl Markham sündis 1902. aastal, selline sünniaeg tõi naistele kaasa palju uut, huvitavat ja vabastavat, asju, mis veel nende emadele olid mõeldamatud ja kättesaamatud. Muidugi tõi see kaasa ka kaks maailmasõda ja mõnel pool – näiteks minu samal aastal sündinud vanaema jaoks – ohtralt erinevaid valitsusi, temal õnnestus elada paar aastat ka taasiseseisvunud Eestis.

Mulle meeldis raamat kohe algusest peale, see on kirjutatud vaimukalt ja kujundirikkalt, samas üle pingutamata. Näiteks suurveeaeg paistis õhust nii: „Jõel polnud ühtegi äratuntavat kallast. See nägi välja nagu kodust jalga lasknud eksinud järv.” Ühe oma hobuse iseloomu kirjeldamiseks võrdleb Markham teda õhtusöögikülalisega, kes vastuseks küsimusele, miks ta spinatit juustesse määris, vastab vabandusega, et pidas seda brokkoliks. Paneb selle hobuse üle mõtlema küll.

Üksikute episoodide kaupa, aga mitte ajalises järjekorras, kirjeldab autor oma elu lapsepõlvest kuni 1936. aastani, aga see ei ole autobiograafia, sest siin ei ole isegi mainitud tema ema, venda, kolme abikaasat, poega ega, jumal hoidku, mingeid armukesi. Suure armastusega on juttu isast, tähtis tegelane on lapsepõlve mängukaaslane Kibii, kes ta täiskasvanuna üles otsis ja kellega nad aastaid koos töötasid, küllaltki palju on juttu Blixist ja lühemalt teistest arvukatest sõpradest.

Isa kohta kirjutab Markham nii: „Isa lõpetas Sandhursti akadeemia nii sügavate teadmistega kreeka ja ladina keelest, et kehvem mees oleks neisse uppunud. Ta oleks vajunud põhja nagu ujuja meres, kummagi kaenla all Alexandria kirjatahvel, aga isa ei lasknud haridusel eales endast jagu saada. Ta võitis kõik võimalikud auhinnad, mida Ovidiuse ja Aischylose tõlkimise eest võita on, ja siis võttis kätte takistussõidu, kuni sai üheks paremaks amatöörratsutajaks Inglismaal.”

Aafrika, kus elu võib olla raske, kuid mitte iial igav, on Markhami suur armastus. Katse elada kõrgklassi abielunaise elu Inglismaal lõppes armetu läbikukkumisega ja tõdemusega, et „Igavus on endeemiline haigus”. „Nii Aafrika karmus kui ka ta heldus on mõõtmatu. Ta ei loovuta midagi, kuid pakub palju igat rassi inimestele”.

Erinevatest rahvustest aafriklasi ei kujutata kordagi üleolevalt, Markham mõistab ja aktsepteerib, et paljude asjade puhul nende mõtlemisviis lihtsalt on nii täiesti erinev. Isegi kui see arutu tundub ja vihale ajab. Kogu lapsepõlve on ta kohalike pärismaalastest poistega ringi jooksnud, vibu lasknud ja jahil käinud (mis pärismaalasest tüdruku jaoks iial lubatud poleks!), kuid see aeg lõpeb paratamatult. Kui täiskasvanud Kibii, kelle nimi on nüüd Arab Ruta, tema poole pöördudes „memsahib” ütles, sai Beryl aru, et see ülespuhutud sõna lõpetas ta nooruse. „Mida laps rassist, nahavärvist ja klassist ei tea, ega tahagi teada, selle saab ta kasvades üsna ruttu selgeks, kui näeb, kuidas iga inimene heidetakse armutult mingisse saatusest määratud renni nagu penn või sovrin, mis pangas oma pilusse kaob. Kibii, too nandi poiss oli mu hea sõber. Arab Ruta, kes mu ees istub, on endiselt mu hea sõber, aga meie käepigistus on edaspidi lühem, naeratus ta huultel pole enam nii innukas ja ehkki me võime mõnda aega sama teed kõndida, kõnnib tema edaspidi minu järel, kuigi me oleme kunagi oma lapselikus lihtsameelsuses üksteise kõrval kõndinud.”

beryl2Igasuguse tehnika arengu juures on eriti kole muidugi inimeste ahnitsemisvõimaluste kasv. Lennukite ilmumisega Aafrikasse muutus jahipidamine – elevandikarju sai nüüd lennukiga otsida ja kindlaks teha, kas neis on piisavalt suurte võhkadega isendeid. Neid vähemalt ei tulistatud lennukilt, jahimehed said teada vaid suuna ja pidid ikka ise kohale minema ja nad ei liikunud just lennukikiirusel ning ega elevandidki päris paigal seisnud, aga siiski ei tundu see eriti aus. Lihtsalt kujutlegem korraks (Markhami lennukist visatud kirjakese järgi) pilti tiheda taimestikuga maastikust rahulikult sööva elevandikarjaga, kus on umbes 500 looma, palju poegi, mitu pulli, neist üks väga suur üle 180-naelaste võhkadega, sellest kursil SW suur pühvlikari, aga ninasarvikuid pole näha. Veesilmad. Kaunis!

Kõik lendamist kirjeldav on lihtsalt võimas. Kui vaprad olid need teerajajad ja piiride kompajad! Ja mõnevõrra musta huumoriga – kui Beryl valmistus oma Atlandi lennuks, ütles ta sõber ja õpetaja talle: „Sulle peaks nalja tegema, et su ettevõtmise finantseerija elab farmis, mida kutsutakse Seramaiks – surmapaigaks; ja su lennuk ehitati Gravesendis – kalmupõhjas. Kui sa oleksid järjekindel olnud, oleksid sa pidanud ristima oma lennuki mitte Gulliks – kajakas –, vaid Lendavaks Hauakiviks.”

Martha Gellhorn kirjutab raamatu eessõnas, et nii Markhami kui Isak Dineseni raamatud on kui armastuskirjad Aafrikale, Dinesen oli aga kirjanik, kes pidas farmi – tema „Aafrika äärel” on lüüriliselt väljapeetud ja sügav nagu kaev. Beryl Markham oli tegudenaine, kes kirjutas ka raamatu, tema raamat on avar nagu tolleaegse Euroopa silmapiir, sest ta tundis enamat kui elu farmis.

Kaja Kleimann

Paula McLain „Tiir ümber päikese”

Paula McLain „Tiir ümber päikese” (2015, e.k. Karin Suursalu 2015)

TiirYmberPaikese_KAAS_323x209_141215_tf.inddEsimese hooga panin selle raamatu kõrvale ega mõelnudki lugeda, sest kaanepildi põhjal tundus olevat „naistekas” ja nende osas on mul kerge allergia. Aga kui lõpuks vaevusin tagakaant lugema ning siis ka raamatu lahti lõin, ei suutnud seda enam käestki panna! Paula McLain on tõeliselt haaravalt suutnud kirja panna Keenias üles kasvanud briti päritolu Beryl Markhami (1902-1986) loo, kes oli esimene paberitega naissoost hobusetreener Keenias ning kellest hiljem sai ka esimene naine, kes lendas üksinda edukalt üle Atlandi ookeani idast läände. Beryli enda kirjutatud raamat „Koos ööga läände” (1942) oli McLaini jutustuse põhiallikaks ja sütikuks. Aafrika olustiku eheda kujutamisega meenutas McLaini raamat mulle kunagi ammu loetud Karen Blixeni teost „Aafrika äärel”; muide, Karen on Beryli loos oluline tegelane, sest naised armastavad üht ja sama meest, safarikütti Denys Finch Hattonit.

Raamatu muudavad sümpaatseks loomulikult Beryl ise oma lihtsuse, loomulikkuse, visaduse, teatud metsikuse ja loomadearmastusega, võimsad Aafrika looduse- ja olustikupildid ning viimaks, mitte sentimentaalne, vaid kaalutletud ja mõistusepärane jutustamisviis. MarkhamBerylHobusega1Beryl oli omast ajast igatepidi ees — nii nagu hobused, keda ta taltsutas ja treenis, oli ta ka ise parajalt metsik hobune, kes küll vahel — mõne suure eesmärgi nimel — lasi endale päitsed pähe panna, kuid siis end jälle vabaks rebis. Tema pidev soov end teostada ja proovile panna ning saavutada ja säilitada hingeline vabadus päädis lõpuks tema hulljulge lennuga üle Atlandi. Teda tabas elus järgemööda katsumusi, ent need tegid teda aina tugevamaks. Alates sellest, et tema ema ta väikese tüdrukuna Aafrikasse isa juurde maha jättis ning ise Inglismaale naases. Pärast mitut õnnetut abielu, aborti, tõelise armastatu hukkumist, haige lapse sündi, lahutust ning paljut muud rasket ja ebameeldivat, tõdeb see vapper naine: „/…/ need katsumused on just need, mis mulle tarvis. Need andsid mulle niisugust elukihku, mida ma polnud juba väga pikka aega tundnud.” (307). Imetlusväärne suhtumine! Beryl on lihtsalt suurepärane kohaneja, ilma endast siiski liialt palju ära andmata, ja mulle meeldib tema elufilosoofia: „/…/ miski ei püsi meie tarvis paigal ega peagi püsima. Nipp on selles, et tuleb õppida võtma kõike nii, nagu see on, pealegi tervikuna, vastupanu või hirmuta, püüdmata millestki liiga kramplikult kinni hoida või seda painutada.” (309)

Tänu Berylile ja tema suurele armastusele hobuste vastu — juba tema isa oli kuulus hobusetreener — saab loost hästi palju teada ka hobuste ja võiduajamiste kohta. Raamat annab ka väga hea sissevaate Aafrika uusasunike ellu, milles Beryl küll osaleb, kuid siiski teatud reservatsiooniga. MarkhamBerylLennukiga1Talle ei sobi ega meeldi lihtsalt logelemine, aja surnuks löömine, narkootikumide tarvitamine ja naiste vahetamised. „Ma ei mõistnud, miks Frank [tolleaegne abikaasa] tahab selle kambaga aega veeta. Nad olid igavlevad ulakad lapsed, kelle mängukannideks oli viski, morfiin ja seks. Ka inimesed olid mängukannid.” (213) Beryl ei kannata naiste surumist traditsioonilistesse soorollidesse ega kohalikku klatšikultuuri, kuid ta säilitab oma meheliku ameti — hobusetreeneri — juures siiski naiselikkuse ja temasse armuvad paljud, isegi Inglismaa prints. Ta jätkab oma unistuste poole liikumist ka siis, kui kogeb karme tagasilööke või peab elama tõeliselt askeetlikku elu. Kõige tähtsamad inimesed tema elus on tema isa, tema lapsepõlvesõber kipsigise hõimu liige Kibii ja kirg, mida ei saa taltsutada — Denys. Autor ei käsitle siiski kogu Beryli elu, mis oli nii pikk ja kirev, et nõuaks arvatavasti triloogiat. Beryli lugu on köitev igal juhul, iseasi, kui palju siin on tõde ja kui palju ilukirjanduslikku väljamõeldist, tegu on ikkagi fiktiivse memuaariga. Beryli endakirjutatud päris-memuaari „Koos ööga läände” (1942, e.k. 2008) saab ka täitsa eesti keeles lugeda!

aafrikaäärelfilmRaamatu lugemine tekitas minus soovi kohe ja praegu — kuniks muljed värsked! — üle lugeda ka Karen Blixeni alias Isak Dineseni raamat „Aafrika äärel”, et kogeda seda ajastut ja inimesi ka Kareni silme läbi. Põnev oleks näha ka Blixeni raamatu põhjal valminud filmi „Out of Africa” (1985), kus Beryl figureerib nime all Felicity ja Denysi mängib Robert Redford.

Annika Aas