Archive for the ‘Lindgren, Torgny’ Category

“20. sajandi klassika”

203

“20. sajandi klassika” on raamatusari, mis on halastamatult ja paratamatult 20. sajandi nägu. Siit leiab verd ja pori, kelme ja pühakuid, peent pilget ja jõhkrat satiiri, inimvaimu ülevust ja alatust. Selles sarjas on välja antud Albert Camus’d ja Evelyn Waugh’d, James Joyce’i ja Thomas Bernhardi. Siin leidub sääraseid piiritulpi nagu “Reis öö lõppu”“Kesköö lapsed” või “Eebenipuust torn”. Sellesse sarja on raamatuid tõlkinud Mati Sirkel, Jaak Rähesoo, Anti Saar ja Aet Varik, õieti kogu meie tõlkijate kõrgliiga.

Lugege neid raamatuid, inimesed! Võtke endale aega ja lugege ning te ei kahetse.

Tiina Tarik

204

Kvaliteetse kirjanduse sajand.

20. sajandi klassika sarjad on kogu maailmas menukad. Kvaliteet on üldse üks sarja põhimõtteid. Kvaliteet nii sarjas olevate autorite nimekirja, tõlkijate, raamatute kujunduse ja välimuse seisukohast vaadatuna. teosed, mis on ühel või teisel viisil kirjandust mõjutanud. Kõik need teosed on kirjanduslukku jätnud ereda jälje. Raamatuid on küll raskem läbi närida, kuid see-eest on seltskond ülimalt väärikas: John Fowles, James Joyce, Franz Kafka, Albert Camus, Heinrich Böll, Halldor Kiljan Laxness, Jean-Paul Sartre.

Sirje Suun

205

Varrak on oma 20. sajandi klassika sarjas tõelised hiiglased ette võtnud — kasvõi krestomaatilised prantslased — ning kõiki neid telliseid järjest lugeda ei soovitaks — võib saada kerge- või raskekujulise klassikamürgituse. Kuid ükshaaval ja rahulikult võttes on sarjas ilmunud tõlketeosed kõik omamoodi pärlid. Pikemalt kirjutasin Colette’i “Vagabundst” siin, J. M. G. Le Clézio “Karantiinist” siin  ja Torgny Lindgreni “Isa armust” siin.

Annika Aas

201

Torgny Lindgren “Isa arm”

lindgrenisaarmTorgny Lindgren “Isa arm” (Varrak, 2009, tlk. Tõnis Arnover ja Anu Saluäär)

Tunnen, et sellisest Rootsi suurklassikust nagu Lindgren (s. 1938) olen mina liig väeti kirjutama. Aga noh, kui püüda midagigi öelda, siis… tegu on minu arust tõeliselt põhjamaise kolmik-romaaniga ehk triptühhoniga — stiililt karge ja tõsimeelne, huumorivaene, samas mitte üdini sünge; teatud mõttes “paigaromaan”. Kaante vahele on koondatud “Kumalasemesi” (1995), “Mauk” (2002) ja “Doré Piibel” (2005), milles kattuvad tegevuspaigad (Västerbotteni kant Põhja-Rootsis), üksikud tegelased, teemad.

Esimene raamat “Kumalasemesi” on oma teatud võikuses ja traagilisuses kohati lausa tülgastav, kuid teisalt jällegi unustamatu. See on kahe venna, Hadari ja Olofi armastuse-vihkamise suhe ja totaalselt erinevad elukreedod ning üksiku naise lugu, kes aitab vihkamisest ja haigusest läbiimbunud vendadel elu külge klammerdumisest lõpuks pääseda ning leida vennalikkus ühisel surivoodil. Võib leida mitmeid viiteid piiblilugudele (minule meenusid näiteks Kaini ja Abeli lugu ning Saalomon, kes pidi otsustama kumb kahest naisest on lapse tegelik ema).

lindgrenkumalasemesiKeskmine teos “Mauk” jäi aga hoopis müstiliseks oma maugu-uuringutega. Mauk on põhimõtteliselt ülejääkidest (loomaküljed, -pea, rupskid, koodid) kokku keedetav süldi-taoline liharoog, mille maitseelamuse järel sõidavad mootorrattaga ringi kaks sõpra. Ülekantud tähenduses on mauk aga trööst, lohutus, ravim, leevendus. Niisiis — kas isa armu aseaine? Autor armastab sümboleid.

Just viimane raamat on see, mis võtab kõik eelneva kuidagi kokku, annab koguteosele helgema noodi, ütleb oma sõna inimese (elu)töö, Jumala ja tema armu, kunsti, pildi mõjuvõimu, kirjutamise kohta. See on ülistuslaul lihtsale inimesele: “Aga “elutöö” ehk ei olegi nii erakordne? Kui täpne olla, siis ei ole ju ühtki inimest, kes võiks selle tegemata jätta. Sellest ei saa loobuda. Elutöö teed sa ära, kas tahad või ei. Elutöö kui niisugune ei ole midagi pretensioonikat ega imelikku. Elutööga võib kes tahes toime tulla.” (lk 397). Aleksia ehk raskekujulise düsleksia all kannatav noormees jõuab tänu Gustave Doré Piiblile, selle mõjuvõimsatele piltidele, oma kujutlusvõimele, kunstiandele ja mälule omadega “mäele” ja tõdeb et, “see on Jumala arm ja mitte midagi muud. Issanda armu kohta ei käi ühtegi käsku /…/” (lk 416).

lindgrenVõtke selle koguka raamatu lugemiseks rahulikult aega — või, vastasel juhul, võtke kätte midagi kergemat. See ei ole hõlbus ega lõbus lugemine, kuid mina leian, et pingutus on asja väärt.

Annika Aas

Lars Lindqvisti foto Torgny Lindgrenist on pärit siit.

Lugemissoovitused näitlejatelt: Külliki Saldre, Maarja Jakobson, Hannes Kaljujärv

Raamatukogu sünnipäevanädalal on saanud kenaks tavaks, et lugemissoovitustega astuvad üles tuntud tartlased. 9. aprillil olid raamatukogu kohvikusse “Lutsu Juures” oma lugemiselamustest vestlema kutsutud näitlejad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv (Vanemuine) ning Maarja Jakobson (Tartu Uus Teater).

Külliki Saldre lugemisvaras on üha tähtsamal kohal mälestused, ent mitte ajakirjanike poolt kokkukirjutatud elulooraamatud, vaid ehtsad memuaarid ja autobiograafiad. Viimati loetust jättis sügavaima mulje Viivi Luige – Hedi Rosma pikk intervjuu “Ma olen raamat”. Kahe põlvkonna vaheline dialoog oli eluline ja mõistev. Varasemast on tallele jäänud pianist Käbi Laretei meenutused: “Tulbipuu”,  “Eksiil”,   “Otsekui tõlkes” – sisukad, ausad jäädvustused isiksusest ja (kunsti)elust tema ümber. Käbi Lareteiga on seotud ka Rootsi režissööri Ingmar Bergman, kelle Laterna magica oma julmas aususes on paljudele kunstiinimestele alaline lauaraamat. Mullusest “Loomingu Raamatukogu” valikust leidis Külliki Saldre eriti mõjuva olevat Torgny Lindgreni “Mälestused”. LR pälvis kõigi kõnelejate heakskiidu kui väike, aga tõhus raamatusari, kust alati võib leida ootamatuid pärleid.

Hannes Kaljujärv küsis alustuseks: „Millise romaani moto on „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!“?“ Õige! August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui Priit Pedajas 2003. aastal „Nipernaadi“ Emajõe Suveteatris lavastas, luges nimiosalist kehastanud Kaljujärv raamatu kolmandat korda läbi, ent hoopis teistsuguste tunnetega kui nooruses, mil Nipernaadi suhted naistega äratasid pigem “õiglast nördimust”. Nüüd paistsid Nipernaadi teod ja tahtmised uues, küpsemas ja soojemas valguses. Põhjaliku eeltöö teinud esineja luges haaratud publikule vaheldumisi katkendeid „Nipernaadist“ ning Jaanus Vaiksoo monograafiast „Gailit ja Nipernaadi“.

Maarja Jakobsoni vabu hetki on viimastel aastatel täitnud põhiliselt etteloetavad lasteraamatud. Õpinguaegadest saadik on ta aga ikka ja jälle  kätte võtnud ühe teose – Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust“. Ja iga lugemisega avaneb romaanist, mida ei suutvat täielikult edasi anda ükski lava- ega linateos, üha uusi kihte. Sama lugu on ka Cervantese “Don Quijotega”. Eesti nüüdiskirjandusest jättis sügava mulje Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ oma karge loodus- ja külaelukirjeldustega. Külliki Saldrel oli sama paigaga ka isiklikke mälestusi. Veel nimetas esineja Mehis Heinsaart, kelle paljud jutud on meeldinud, ennekõike aga Tartu-lugude kogumikus „Tartu rahutused“ ilmunud „Kõhkleja Bernard“ oma iseäraliku tartulikkusega.

Õdusas õhkkonnas kulgenud õhtu jooksul küsiti rohkelt küsimusi niihästi kirjanduse- kui teatriteemadel. Uuriti, millal näitlejad loevad ja kuidas raamatute kohta infot saavad. Kõneldi Vanemuisest, Tartu Uuest Teatrist, kriitikast, teatriraamatutest – Pille-Riin Purje mälestusraamat „Jüri Krjukov“ oli kõigile hinge läinud.  Lõppjäreldusena jäi kõlama tõdemus, mis pädeb nii teatri, kirjanduse kui igasuguse loomingu kohta: kõike, mis tehtud ja loodud, on kellelegi vaja! Kui mitte meie põlvkonnale, siis järgmisele, kuid kellelegi kindlasti.

Tiina Tarik

Fotod Linda Jahilo, Tiina Sulg