Archive for the ‘Lindepuu, Hendrik’ Category

Bronka Nowicka “Anda kivile süüa”

Bronka Nowicka „Anda kivile süüa“ (2017, tlk Hendrik Lindepuu; „Nakarmić kamień“, 2015)

Naabrinaine käib iga päev meie juures. Joob kohvi ja räägib vanadest aegadest, mis on temas settinud nagu kohvipaks tassi põhjas. Ta valab seda sajandat korda üle. Mälestused on aina õhemad, aga ikka annab neist midagi keeta. Lapsele meeldib kuulata – nii õpib elu tundma. Ta teab juba: sõda on siis, kui asjad kaotavad aru. Ta kardab süüa kahvliga. Ja hoiab seda juustest eemal. („Kahvel“, lk 15)
*******
Laud seisis õues – nii suur, et see ei oleks mahtunud sisse mingist uksest ega aknast. Selle ümber ehitas vanaisa maja. See pidi olema päris olemise alguses, seal kus mälul on naba. („Laud“, lk 30)
*******
BRONKA NOWICKA (sünd 1974, Radom) on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakówi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti eriala. Praegu on mitmes teatris lavastanud ja filmietüüdidega rahvusvahelisi auhindu noppinud Poola režissöör, stsenarist ja kirjanik nimetatud akadeemia multimeedia osakonna doktorand. Ikka ja jälle katsetab ta uusi vahendeid, näiteks tomograafiaid ja tomovideo kasutamist (graafikate ja video valmistamine tomograafia ja x-kiirte abil).

Raamatuga „Nakarmić kamień“ pälvis Bronka Nowicka 2016. aastal kirjandusauhinna Nike, luues sellega ühtlasi pretsedendi 1997. asutatud Poola prestiižiikama kirjanduspreemia ajaloos. Siiani poldud seda omistatud ühelegi debütandile. Märkimist väärib ka tõik, et Bronka Nowicka valiti Kirjandusliku Euroopa (Literary Europe Live) „Uueks hääleks 2017“.

Äärmiselt mõjusa nägemisviisi, kohati ihukarvu turritavate kujundite ja piltidega 44 proosalaastu kandvaks teljeks on filosoofiline, või ka eksistentsiaalne sõnum: Vaatamata inimeste (traagilisele?) võimetusele tunnetada maailma täiel määral, peaksid inimesed elu elama elusalt. „Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat“, selgitab autor. Nii nagu laps proosalaastus „Nööbid“ võtab vaaremalt ära nööpe, mida too raha pähe korjab, et siis piisava arvu korral ära surra. „Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.“ (lk. 13)

Eve Pormeister

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, autor Bronka Nowicka ning
tõlkija ja näitleja Marius Peterson eestikeelse raamatu esitlusel
11. mail Tartu Linnaraamatukogu saalis. Foto: Linda Jahilo

Advertisements

Jürgen Rooste – Lugemissoovitus

roostesoovitused

Ma tean, et kõige kitsam on moodsa luule, eriti noore luule lugemine.

Kui ma peaksin siit noppima ja midagi soovitama, siis on viimased aastad olnud minu jaoks kantud Kaur Riismaa tähelennust. Ma usun, et mõlemal ta luulekogul, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ja „Rebase matmine”, on läind hästi. Kaur on kõige keevalisem ja nõtkem ja intelligentsem luulefiguur, keda ma tean, ja ma räägin siin tekstist, eks. Aga inimesest ka.

Tema kõrvale seaks uutest tulijatest veel Veronika Kivisilla „Kalli kalendri” ja „Veronica officinalis’e”, mis on korraga rahutud ja otsivad, aga samas täiesti jalad maas eluvaatlevad ja -filosoofilised. Lisaks muidugi Birk Rohelennu „Morbidaarium”: see on tõesti morbiid ja teeb valu, aga samas võtab kummalisel moel kokku eestlaseks olemise taaga ja viletsuse. Ja ehk ka ilu. Miks me ikkagi elame ja oleme? Pääle kõike seda…

Ma saan aru, et see on kõik moodne, tänase päeva luule, lisaks veel päris noortelt autoritelt, aga minu jaoks on need tekstid ja kogud olulised, viimaste aastate ja kulgemiste nägu. Eesti ja selle meie hapra olemise nägu.

yrgen-rooste-linda-jahiloKui peaks siia kõrvale kiiresti veel soovitama ühe virna raamatuid, siis kõik Hendrik Lindepuu tõlked, kogu tema vahendet poola kirjandus on olnud jalustrabav. Minu jaoks viimase kümnendi vahest olulisimad tõlked on kõik Lindepuud, olgu luulekogud, mälestused, krimkad, isegi näidendid: poola kirjanduses on midagi eriomast, eestlasele mõistetavat ja tabatavat, samast paigast-ajast pärinevat ja samas midagi suurt ja kättesaamatut. Teate küll, oma suurvürstiriik ja katoliku kirik. Paavst. Ja see, et poolakad said II maailmasõjas vahest kõige rohkem pihta, kahelt poolt ja kõvasti. Ja suutsid säilitada oma huumori ja… Ühesõnaga. See on ka oluline.

Lisaks, et žanrilist segadust tekitada: kes pole veel Jan Kausi „Miniatuure” üles leidnud, no see ei oska eesti kirjanduse osas eriti kaasa rääkida ja vaielda. See pisike raamat on koleoluline ja ilutabav. Samas ka pindmispäälne ja naljakastobe, kui vaja. Ühesõnaga. Kuradi vähe aega ja kuradi palju lugeda veel. Ma rohkem praegu ei ütle.tartulinnaraamatukogu100

Jürgen Rooste