Archive for the ‘Liiv, Juhan’ Category

Juhan Liiv

 

PowerPointi esitlusena saab seda alla laadida siit: VirtuaalnäitusLiivi raamatuid.aprill2020

Margit Oja

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Sügisluule ilu ja valu

Inspireeriv loodus, see imeline kooslus oma mitmekesisuses rikastab ja täiustab me elu! Kui palju leiutusi ja avastusi teaduse-tehnika vallas põhinevad ammendamatu looduse ideede ja materjalide pagasil. Ehk teisisõnu, kui palju vaesem oleks me elukvaliteet jättes välja kõik looduse poolt inspireeritu. Ja kui palju kogemisrõõmu oleks tundmata ilma me endi osaluseta selles mõõtmatus loomeprotsessis. Kui palju kunstiloomingut oleks  sündimata ilma looduse ilu ja võlu originaalsuseta. Kui palju vaimuvara oleks üles tähendamata ilma looduse sütitatud kujutlusvõimest, fantaasiast, tunderikkusest. Jah, milline rikkus on inimeste hallata ja järjest süvitsi vallata!
Suure tänutundega pean loodust imetluse vääriliseks ja üheks rõõmuanni allikaks! Jagatud rõõm on topelt rõõm! Rõõm ise jagada ja osa saada teiste jagatust! Köitev on lugeda luuleridu, kuhu loomeinimesed on valanud looduseilu väljenduse.
Kuna aastaajaringis on järjekord sügise käes, siis sooviksin kirjeldada oma mõtteid, tähelepanekuid sügisluuletustest. Julgeksin öelda, et sügisvärssidesse on valdavalt sissepõimitud nukrus ja tusk. On justkui toimunud hüpe novembrisse. Sügises nähakse kui suve surmavat vaenlast, kes oma külma ja kõledusega peletab soojuse ja valguse ning oma halli katva rüüga kaotab roheluse lopsakuse ja kaharuse. Ju talve härmalõngade ilu, kevade kaunis ärkamine-rõkkamine, suve õitsemine on peitnud luuletaja hingevalu kaugele südame soppidesse. Nüüd sügiskurbuses tuleb kutsuvalt ja hinge lahtikoorivalt esile kogu sinna kogunenud valu. Toimub solidaarne samastumine.
Sügisega tajutakse ehk enim ka aja kulgu, inimelu lühidust, et üks aastaring on jälle lahkumas minevikku.
Väheldaselt on tähelepanu väärinud septembri, oktoobri kaunid etteasted, mil vahtrapuud oma leekivas toreduses pakuvad ehedat silmailu; dalmaatsiamustriliste kaskede kolletav pidulikkus kui võlvitud sammassaalide kuldne sära; vihmaveeloigud laternavalguse paistuses, kus veest läikivad kirjud lehed suuril silmil vastu vaatavad; siiliokkalisest kestast välja piiluvad kastanid, kus üllatusena võib peidus olla koguni kolm kastanimuna ja kesta avanedes moodustub sellest kooslusest lilleõit meenutav kaunidus; pilvitus sügavsinises taevapõhjas helkivad tähed kui litrid meisterlikus näputöö tikandis jne.
Nimetaksin sügise märksõnana värvide külluse. Seega on läbimurdvaks vastukaaluks heameel lugeda luuleridu, kus peegeldub tahe ja soov märgata ja imetleda ning paberile kirja panna ka sügise teist nägu, ta ilmekat olemust ja tegu. Öeldu kroonitakse detailrohkesse iluharmooniasse, nii et loetu kangastub täies hiilguses vaimusilma ette! Näitena väljalõige Venda Sõelsepa luuletusest “Sügis sõidab”.

Pillab helde käega värve –
tal on maitset, ilumeelt.
Kauneid, värvirõõmsaid pilte
võid sa leida tema teelt.

Metsas igal puul on seljas
ise tooni sügiskleit –
punakollas tütarlapsed,
tumepruunis vanaeit.

Aga org on laiguline,
paiguti kui lilla tint.
Keset seda rõõmsat maali,
Lookleb läikiv ojalint.

Hingesoe on lugeda kui luuletust läbib lihtne tänu olemasoleva eest. Näiteks Juhan Liivi “Sügisene kodu”.

Siin pilved, tuuled, päikene
kõik vanad tutvad on
siin olgu suur või väikene –
kõik vanad sõbrad on.

Siin kaerapõld, siin kartulid,
siin vana, tuttav tee.
Koer jookseb õue väraval,
kask varjab oja vee.

Siin väljad nõnda seljakad,
ja armas päikse läik;
siin väljad nõnda viljakad
hää kraavi kaldal käik!

Siin olen nõnda vaene ma
ja nõnda rikas ka:
mu tutvad kõik on minuga
ja mina nendega.

Väikesest leiust puhkev rõõmustus on Mart Raua luultuses “Sügis”.

Tulime seekord nii sügisel hilja –
millest rõõmu võiks leida su meel?
Mets juba raagus. Ei õit ega vilja.
Külm juba konaraid kahutab teel.

Vaikides nukrust me varjame endas.
Siis aga – kes seda arvata võis! –
härmatand pihlaka oksale lendas
leevike –
lumiste latvade õis…

Oskus näha ilu jätkuvust allesjäänus. Näitena katke Ellen Niidu luuletusest “Pihlakas”.

Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.

Igihaljas ustavus armsalt omakssaanule: Katre Ligi “On sügisel viinamarjad…”.

On sügisel viinamarjad,
on pirnid ja ploomid ja muud.
Juba kolmkümmend aastat ma kiidan
koduõue antoonovkapuud.

Neis teistes on sügispäikest,
kuid temas on sügisetuult,
seda vastu pidama kutsuvat,
igal sügisel korduvat truult.

Tähelepanu suunav on Katre Ligi “Tuhm ja mahe sügisene…”.

Hakkab sadama või mitte
mõtled minnes inimene
peatu see on taevavalgus
tuhm ja mahe sügisene.

Kui novembriks on see ilukehastus taandunud ilmuvad sügise ehk varjatumad varud. Leherüüd kaotanud puud näitavad oma välimust uuel moel. Esile tuleb võra kuju kaunidus, okste võrgustiku sitkus ja nõtkus. Vaimusilmas kujutades propelleriga õhus tiirlevat Karlsson Katuselt, kes väikese töömasinaga võrale ümarat või vibajat ilmet vormib. Ja vihmasadu loob imelise vaatepildi – piisad kui reastunud ja läikima poleeritud pärlid moodustudes säravaks naeratuseks. Kollase-rohe-hallika samblaga ehitud soonelised, siledad ja karedad tüved. Kahlav kõndimine maadkatval lehevaibal ja neile langeva vihma tippiv helimuusika jne.
Nõnda jätkuvalt on kogu loodu täis rohket iluharmooniat põimitult kõrgtasemelise kavandatusega, luues võimaluse väljendada oma kiitust, tänu, rõõmu ja imetlust!

Auli Käsik