Inspireeriv loodus, see imeline kooslus oma mitmekesisuses rikastab ja täiustab me elu! Kui palju leiutusi ja avastusi teaduse-tehnika vallas põhinevad ammendamatu looduse ideede ja materjalide pagasil. Ehk teisisõnu, kui palju vaesem oleks me elukvaliteet jättes välja kõik looduse poolt inspireeritu. Ja kui palju kogemisrõõmu oleks tundmata ilma me endi osaluseta selles mõõtmatus loomeprotsessis. Kui palju kunstiloomingut oleks sündimata ilma looduse ilu ja võlu originaalsuseta. Kui palju vaimuvara oleks üles tähendamata ilma looduse sütitatud kujutlusvõimest, fantaasiast, tunderikkusest. Jah, milline rikkus on inimeste hallata ja järjest süvitsi vallata!
Suure tänutundega pean loodust imetluse vääriliseks ja üheks rõõmuanni allikaks! Jagatud rõõm on topelt rõõm! Rõõm ise jagada ja osa saada teiste jagatust! Köitev on lugeda luuleridu, kuhu loomeinimesed on valanud looduseilu väljenduse.
Kuna aastaajaringis on järjekord sügise käes, siis sooviksin kirjeldada oma mõtteid, tähelepanekuid sügisluuletustest. Julgeksin öelda, et sügisvärssidesse on valdavalt sissepõimitud nukrus ja tusk. On justkui toimunud hüpe novembrisse. Sügises nähakse kui suve surmavat vaenlast, kes oma külma ja kõledusega peletab soojuse ja valguse ning oma halli katva rüüga kaotab roheluse lopsakuse ja kaharuse. Ju talve härmalõngade ilu, kevade kaunis ärkamine-rõkkamine, suve õitsemine on peitnud luuletaja hingevalu kaugele südame soppidesse. Nüüd sügiskurbuses tuleb kutsuvalt ja hinge lahtikoorivalt esile kogu sinna kogunenud valu. Toimub solidaarne samastumine.
Sügisega tajutakse ehk enim ka aja kulgu, inimelu lühidust, et üks aastaring on jälle lahkumas minevikku.
Väheldaselt on tähelepanu väärinud septembri, oktoobri kaunid etteasted, mil vahtrapuud oma leekivas toreduses pakuvad ehedat silmailu; dalmaatsiamustriliste kaskede kolletav pidulikkus kui võlvitud sammassaalide kuldne sära; vihmaveeloigud laternavalguse paistuses, kus veest läikivad kirjud lehed suuril silmil vastu vaatavad; siiliokkalisest kestast välja piiluvad kastanid, kus üllatusena võib peidus olla koguni kolm kastanimuna ja kesta avanedes moodustub sellest kooslusest lilleõit meenutav kaunidus; pilvitus sügavsinises taevapõhjas helkivad tähed kui litrid meisterlikus näputöö tikandis jne.
Nimetaksin sügise märksõnana värvide külluse. Seega on läbimurdvaks vastukaaluks heameel lugeda luuleridu, kus peegeldub tahe ja soov märgata ja imetleda ning paberile kirja panna ka sügise teist nägu, ta ilmekat olemust ja tegu. Öeldu kroonitakse detailrohkesse iluharmooniasse, nii et loetu kangastub täies hiilguses vaimusilma ette! Näitena väljalõige Venda Sõelsepa luuletusest “Sügis sõidab”.
Pillab helde käega värve –
tal on maitset, ilumeelt.
Kauneid, värvirõõmsaid pilte
võid sa leida tema teelt.
Metsas igal puul on seljas
ise tooni sügiskleit –
punakollas tütarlapsed,
tumepruunis vanaeit.
Aga org on laiguline,
paiguti kui lilla tint.
Keset seda rõõmsat maali,
Lookleb läikiv ojalint.
Hingesoe on lugeda kui luuletust läbib lihtne tänu olemasoleva eest. Näiteks Juhan Liivi “Sügisene kodu”.
Siin pilved, tuuled, päikene
kõik vanad tutvad on
siin olgu suur või väikene –
kõik vanad sõbrad on.
Siin kaerapõld, siin kartulid,
siin vana, tuttav tee.
Koer jookseb õue väraval,
kask varjab oja vee.
Siin väljad nõnda seljakad,
ja armas päikse läik;
siin väljad nõnda viljakad
hää kraavi kaldal käik!
Siin olen nõnda vaene ma
ja nõnda rikas ka:
mu tutvad kõik on minuga
ja mina nendega.
Väikesest leiust puhkev rõõmustus on Mart Raua luultuses “Sügis”.
Tulime seekord nii sügisel hilja –
millest rõõmu võiks leida su meel?
Mets juba raagus. Ei õit ega vilja.
Külm juba konaraid kahutab teel.
Vaikides nukrust me varjame endas.
Siis aga – kes seda arvata võis! –
härmatand pihlaka oksale lendas
leevike –
lumiste latvade õis…
Oskus näha ilu jätkuvust allesjäänus. Näitena katke Ellen Niidu luuletusest “Pihlakas”.
Ma pihlak olen,
mis maantee veeres
jääb ruttu raagu.
Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Igihaljas ustavus armsalt omakssaanule: Katre Ligi “On sügisel viinamarjad…”.
On sügisel viinamarjad,
on pirnid ja ploomid ja muud.
Juba kolmkümmend aastat ma kiidan
koduõue antoonovkapuud.
Neis teistes on sügispäikest,
kuid temas on sügisetuult,
seda vastu pidama kutsuvat,
igal sügisel korduvat truult.
Tähelepanu suunav on Katre Ligi “Tuhm ja mahe sügisene…”.
Hakkab sadama või mitte
mõtled minnes inimene
peatu see on taevavalgus
tuhm ja mahe sügisene.
Kui novembriks on see ilukehastus taandunud ilmuvad sügise ehk varjatumad varud. Leherüüd kaotanud puud näitavad oma välimust uuel moel. Esile tuleb võra kuju kaunidus, okste võrgustiku sitkus ja nõtkus. Vaimusilmas kujutades propelleriga õhus tiirlevat Karlsson Katuselt, kes väikese töömasinaga võrale ümarat või vibajat ilmet vormib. Ja vihmasadu loob imelise vaatepildi – piisad kui reastunud ja läikima poleeritud pärlid moodustudes säravaks naeratuseks. Kollase-rohe-hallika samblaga ehitud soonelised, siledad ja karedad tüved. Kahlav kõndimine maadkatval lehevaibal ja neile langeva vihma tippiv helimuusika jne.
Nõnda jätkuvalt on kogu loodu täis rohket iluharmooniat põimitult kõrgtasemelise kavandatusega, luues võimaluse väljendada oma kiitust, tänu, rõõmu ja imetlust!
Auli Käsik
Lugemissoovituse blog 