Archive for the ‘Le Clézio, Jean-Marie Gustave’ Category

“20. sajandi klassika”

203

“20. sajandi klassika” on raamatusari, mis on halastamatult ja paratamatult 20. sajandi nägu. Siit leiab verd ja pori, kelme ja pühakuid, peent pilget ja jõhkrat satiiri, inimvaimu ülevust ja alatust. Selles sarjas on välja antud Albert Camus’d ja Evelyn Waugh’d, James Joyce’i ja Thomas Bernhardi. Siin leidub sääraseid piiritulpi nagu “Reis öö lõppu”“Kesköö lapsed” või “Eebenipuust torn”. Sellesse sarja on raamatuid tõlkinud Mati Sirkel, Jaak Rähesoo, Anti Saar ja Aet Varik, õieti kogu meie tõlkijate kõrgliiga.

Lugege neid raamatuid, inimesed! Võtke endale aega ja lugege ning te ei kahetse.

Tiina Tarik

204

Kvaliteetse kirjanduse sajand.

20. sajandi klassika sarjad on kogu maailmas menukad. Kvaliteet on üldse üks sarja põhimõtteid. Kvaliteet nii sarjas olevate autorite nimekirja, tõlkijate, raamatute kujunduse ja välimuse seisukohast vaadatuna. teosed, mis on ühel või teisel viisil kirjandust mõjutanud. Kõik need teosed on kirjanduslukku jätnud ereda jälje. Raamatuid on küll raskem läbi närida, kuid see-eest on seltskond ülimalt väärikas: John Fowles, James Joyce, Franz Kafka, Albert Camus, Heinrich Böll, Halldor Kiljan Laxness, Jean-Paul Sartre.

Sirje Suun

205

Varrak on oma 20. sajandi klassika sarjas tõelised hiiglased ette võtnud — kasvõi krestomaatilised prantslased — ning kõiki neid telliseid järjest lugeda ei soovitaks — võib saada kerge- või raskekujulise klassikamürgituse. Kuid ükshaaval ja rahulikult võttes on sarjas ilmunud tõlketeosed kõik omamoodi pärlid. Pikemalt kirjutasin Colette’i “Vagabundst” siin, J. M. G. Le Clézio “Karantiinist” siin  ja Torgny Lindgreni “Isa armust” siin.

Annika Aas

201

J. M. G. Le Clézio “Karantiin”

J. M. G. Le Clézio “Karantiin” (1995, e.k. tlk. Triinu Tamm 2013)

cleziokarantiinLe Clézio raamatu kogukus (550 lk) võib potentsiaalse lugeja võib-olla ära ehmatada, aga ärge kartke — raamat on üpris ladus lugemine. Oma kirjutamisviisilt on Le Clézio liikunud üha vaesema, lihtsama stiili suunas ning käesoleva teose lugemist ei raskenda ka jutustajate paljusus ega nende sage vaheldumine. Segased on minu meelest ainult raamatu esimesed leheküljed, kuid nende osas saab selgitust teose käigus. See ei ole sedasorti raamat, mis haaraks sind juba esimeste ridadega kaasa ja pakuks põnevust igal leheküljel. Minu jaoks olid vast esimesed 100 lehekülje üsna tüütud, ent kui suutsin end neist läbi vedada, siis tõmbas raamatu fluidum mind endasse ning kokkuvõttes on see arvatavasti teos, mida ma ei unusta iial.

Le Clézio, 2008. a. nobelist, tunneb ilmselgelt jutustamisest mõnu ning tegevustik kulgeb mõõdukas tempos eksootilisel Flat Islandil — Mauritiuse saare nö väikevennal, kuhu jäetakse aastal 1891 rõugeepideemia tõttu karantiini vennad Léon ja Jacques. Kuigi raamat on autobiograafiline ning tõukunud autori suguvõsaloost — Le Clézio isapoolsed esivanemad on Mauritiusel elanud ning autori isa seal ka sündinud —  hõlmab raamat palju üldisemaid teemasid ning lisaks karantiinisaare võrratule kirjeldamisele ja imelisele armastusloole räägib ta inimeste eneseotsingust, lihtsa ja isegi vaese elu võlust, mineviku ja oleviku läbipõimumisest, rasketest otsustest, loobumisest. Tegelikkuse ja kujuteldava piir on hägustunud, kuid see, mis siis ikkagi tegelikult juhtus, polegi lõpuks enam nii oluline.

le-clezioLugemismõnu garanteerib Triinu Tamme suurepärane tõlge ning äärmiselt valgustav järelsõna. Kui ma siiamaani Le Clézio — kes tituleeriti 2004. a. suurimaks elavaks prantsuse keeles kirjutavaks kirjanikuks — teoste kättevõtmist natuke pelgasin, siis nüüd on mul igatahes isu ka teiste tema teostega tutvust teha.

Annika Aas

Le Clézio pilt on pärit siit