Archive for the ‘Laretei, Käbi’ Category

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Lugemissoovitused näitlejatelt: Külliki Saldre, Maarja Jakobson, Hannes Kaljujärv

Raamatukogu sünnipäevanädalal on saanud kenaks tavaks, et lugemissoovitustega astuvad üles tuntud tartlased. 9. aprillil olid raamatukogu kohvikusse “Lutsu Juures” oma lugemiselamustest vestlema kutsutud näitlejad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv (Vanemuine) ning Maarja Jakobson (Tartu Uus Teater).

Külliki Saldre lugemisvaras on üha tähtsamal kohal mälestused, ent mitte ajakirjanike poolt kokkukirjutatud elulooraamatud, vaid ehtsad memuaarid ja autobiograafiad. Viimati loetust jättis sügavaima mulje Viivi Luige – Hedi Rosma pikk intervjuu “Ma olen raamat”. Kahe põlvkonna vaheline dialoog oli eluline ja mõistev. Varasemast on tallele jäänud pianist Käbi Laretei meenutused: “Tulbipuu”,  “Eksiil”,   “Otsekui tõlkes” – sisukad, ausad jäädvustused isiksusest ja (kunsti)elust tema ümber. Käbi Lareteiga on seotud ka Rootsi režissööri Ingmar Bergman, kelle Laterna magica oma julmas aususes on paljudele kunstiinimestele alaline lauaraamat. Mullusest “Loomingu Raamatukogu” valikust leidis Külliki Saldre eriti mõjuva olevat Torgny Lindgreni “Mälestused”. LR pälvis kõigi kõnelejate heakskiidu kui väike, aga tõhus raamatusari, kust alati võib leida ootamatuid pärleid.

Hannes Kaljujärv küsis alustuseks: „Millise romaani moto on „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!“?“ Õige! August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui Priit Pedajas 2003. aastal „Nipernaadi“ Emajõe Suveteatris lavastas, luges nimiosalist kehastanud Kaljujärv raamatu kolmandat korda läbi, ent hoopis teistsuguste tunnetega kui nooruses, mil Nipernaadi suhted naistega äratasid pigem “õiglast nördimust”. Nüüd paistsid Nipernaadi teod ja tahtmised uues, küpsemas ja soojemas valguses. Põhjaliku eeltöö teinud esineja luges haaratud publikule vaheldumisi katkendeid „Nipernaadist“ ning Jaanus Vaiksoo monograafiast „Gailit ja Nipernaadi“.

Maarja Jakobsoni vabu hetki on viimastel aastatel täitnud põhiliselt etteloetavad lasteraamatud. Õpinguaegadest saadik on ta aga ikka ja jälle  kätte võtnud ühe teose – Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust“. Ja iga lugemisega avaneb romaanist, mida ei suutvat täielikult edasi anda ükski lava- ega linateos, üha uusi kihte. Sama lugu on ka Cervantese “Don Quijotega”. Eesti nüüdiskirjandusest jättis sügava mulje Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ oma karge loodus- ja külaelukirjeldustega. Külliki Saldrel oli sama paigaga ka isiklikke mälestusi. Veel nimetas esineja Mehis Heinsaart, kelle paljud jutud on meeldinud, ennekõike aga Tartu-lugude kogumikus „Tartu rahutused“ ilmunud „Kõhkleja Bernard“ oma iseäraliku tartulikkusega.

Õdusas õhkkonnas kulgenud õhtu jooksul küsiti rohkelt küsimusi niihästi kirjanduse- kui teatriteemadel. Uuriti, millal näitlejad loevad ja kuidas raamatute kohta infot saavad. Kõneldi Vanemuisest, Tartu Uuest Teatrist, kriitikast, teatriraamatutest – Pille-Riin Purje mälestusraamat „Jüri Krjukov“ oli kõigile hinge läinud.  Lõppjäreldusena jäi kõlama tõdemus, mis pädeb nii teatri, kirjanduse kui igasuguse loomingu kohta: kõike, mis tehtud ja loodud, on kellelegi vaja! Kui mitte meie põlvkonnale, siis järgmisele, kuid kellelegi kindlasti.

Tiina Tarik

Fotod Linda Jahilo, Tiina Sulg