Käbi Laretei

Käbi Alma Laretei sündis 14. juulil 1922. a Tartus. Tema isa Heinrich Laretei oli eesti diplomaat, poliitik ja sõjaväelane, ema Alma täitis ema ja saadiku abikaasa kohustusi. Käbil oli kaks aastat vanem õde Maimu, kellest sai moelooja ja hiljem Šveitsi diplomaadi Raymond Evéquoz’i abikaasa.

1940. a suvel oli Käbi sõitnud Rootsi vanemaid külastama ja koju enam ei pääsenudki, pooleli jäid õpingud Tallinna Konservatooriumis ja kuna välismaalasi tollal Rootsi Kuninglikku Muusikaakadeemiasse ei võetud, pidi ta võtma eratunde.

Käbi polnud planeerinud pianisti karjääri, ent nii läks, ning esines ta nii Skandinaavias ja Lääne-Euroopas kui ka Kanadas ja Ameerika Ühendriikides, samuti taasiseseisvunud Eestis. Ta andis kontserte maailma mainekaimates kontserdisaalides ning salvestas mitmeid plaate (Mozart, Chopin, Debussy, Schumann, Bartók, Rahmaninov, Hindemith, Grieg, Pärt jpt) ning juhtis muusikat tutvustavaid telesaateid mitmes riigis.

Pärast lühikese vahega toimunud vanemate surma, kui lein muutis Käbi mõneks ajaks võimetuks klaverit mängima, asus ta kirjutama.

„Muusikainimesel on alati muusika ja tal on üks kaitstud osa. Kõik need teised asjad, mis sinna sisse ei pääse, ei saa seda katki teha. Mul läks see katki ainult ühe korra – siis, kui minu mõlemad vanemad surid samal aastal. Siis ma ei saanud äkki mängida ja muusika vaikis. See oli õieti põhjuseks, miks ma kirjutama hakkasin. Lihtsalt, et kuidagi avaldada seda, mis mul hinges oli. Muusika vaikis, ma ei saanud üldse klaveri juurde minna.”

Kolme raamatut – „Peotäis mulda, lapike maad”, „Mineviku heli” ja „Otsekui tõlkes” võib käsitleda kui elulooliste pihtimusraamatute triloogiat.

Laretei 1976. aastal Rootsis avaldatud „En bit jord” sai Eestis ilmuda mõistagi alles 1989. aastal. See on memuaarteos, milles vanemate hiljutisest surmast masendatud autor räägib muuhulgas ka pagulase koduigatsusest. „Ma külmetan oma rahvusvahelises olemises ja tunnen, et vajan jälle oma eesti kodu,” kirjutab ta. Juba pealkiri „Peotäis mulda, lapike maad” (esimene trükk 1989 LR-s) näitab, et sajaprotsendiliselt täpne tõlge pole kunagi võimalik. Rootsikeelne pealkiri on kaheti mõistetav, see on niihästi „lapike maad” (Eesti) kui ka „peotäis mulda” (mis surnule hauda järele heidetakse). Käbi nõustus tõlkija ettepanekuga, et mõlemad nüansid tuleb pealkirjas hõlmata. Olukord, kus autor on võimeline tõlget üsna täpselt hindama, on ju tõtt-öelda ebatavaline. Seepärast jäi tõlke läbivaatamisel viimane sõna autorile endale.

„Mineviku heli” 1992 (”En förlorad klang” 1991)

Selles raamatus ei ole tegelasteks Käbi, Maimu jt, vaid Heli, Virve jt, tegelastele on antud pseudonüümid, mis muuhulgas tekitab eesti keeles paralleeli pealkirja ja minategelase vahel – rootsi keeles on „Kadunud heli”. Eestikeelne tõlge ilmus autori redaktsioonis, kus on kärbitud rootsi lugejale mõeldud selgitavaid lauselaiendeid ja on tehtud tekstiline ümberpaigutus raamatu lõpuosas.

Ilmselgest autobiograafilisusest hoolimata kujutab see endast ikkagi ilukirjanduslikku teost, milles pole välistatud väljamõeldis. Käbi Laretei pidas seda oma kõige olulisemaks teoseks 1995. aastal, kui raamatut aluseks võttes tegi Mati Põldre samanimelise dokumentaalfilmi Käbi Lareteist.

„Laretei kasutab peaaegu eranditult memuaarset ja autobiograafilist ainet, jätab aga piiri ilukirjandusega teadvalt avatuks ning liigub sellest vabalt üle. Lugejale jääb vabadus valida ja otsustada, kas ta loeb romaani või mälestuslikku ja dokumenteerivat jutustust.” (Ülo Tonts, kirjandusteadlane)

Rootsi keeles 2004. aastal ja eesti keeles 2005. aastal ilmunud „Otsekui tõlkes” („Såsom i en översättning”) arutleb autor tõlkimise teemal laiemalt. Laretei hindas oma rootsi keelt ja leidis, et ükski tõlge ei anna päris adekvaatselt edasi seda, mida kirjanik tegelikult on öelda tahtnud. Sama kehtib ka inimsuhete kohta: kaks inimest – nii nagu ka kaks ühiskonda – räägivad alati eri keelt ja kuulevad eri toone. Sellele, kes valdab kaht keelt võrdselt, tekitab see rahulolematuse mõlemaga. Käbi Laretei armastas ja arvustas Eestit, nii nagu ka Rootsit ja rootslasi.

Pealkiri „Otsekui tõlkes” avas ka raamatu teise olulise tahu: esmakordselt jutustas pianist avalikkusele oma abielust filmirežissööriga ja suhetest oma lastega. Pealkiri on parafraas Ingmar Bergmani filmi pealkirjast „Otsekui peeglis” („Såsom i en spegel”, 1960). Ja „Otsekui peeglis” on omakorda tsitaat Pauluse teisest kirjast korintlastele: „Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsegu peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust”.

Paremat pealkirja, kompositsiooni ja kooskõla raamatu sisuga oleks olnud võimatu leida. „Otsekui tõlkes” räägib suures osas nimelt muutmisest, s.t tõlkimisest laiemas mõttes: sellest, kuidas teha vastastikku mõistetavaks mõttelaade, kõneviise, temperamente, ajalookogemust – kuidas tõlkida üht inimest, üht rahvast teisele. Mis ei olegi lõplikult, täielikult võimalik.

Teos sai 2005.a Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.

“Lugeja on raamatu kaaslooja. Kuid ka siis, kui raamatut loetakse, ei ole see veel valmis, sest raamatut saab lugeda mitu korda ja kui millegi juurde tagasi pöördutakse, ei olda ju ise enam seesama isik, kes varem. Kõik on saanud uue tähenduse. Teos muutub iga kord, kui seda loetakse.” (Käbi Laretei)

„Seal kodus – siin võõrsil” 1995

Sisaldab ka „Peotäis mulda, lapike maad”, „Mineviku heli” ja Heinrich Laretei kirjutist „Rootsi ei saa jätta tunnustamata faktilist olukorda”.

„Eksiil” 1997

Sisaldab: „Intervjuu Urmas Otile”, „Kellele ma mängin?”, „Keerised ja jäljed”. Raamatus olevas tutvustuses öeldakse, et „”Eksiil” on Käbi Laretei Eestis ilmunud raamatutest viies ja kannab Urmas Oti poolt pandud pealkirja. Erinevalt eelmistest on “Eksiil” mõnes mõttes koguja-raamat. See tähendab, raamat inimesest, kelle elus on olnud palju armastust ja kes on klaverit mängides mõnikord tundnud inglitiiva puudutust.”

„Tulbipuu” 1997 („Tulpanträdet” 1983) kirjeldab madame Langenhani juures lossis koos teistega klaveritehnikat õppimist, üheks viisiks on see, et toksitakse suuri teoseid joonistatud klaveritahvlitele. Teosele moodustab omamoodi raamistiku Beethoveni Appassionata (klaverisonaadi) kontsert, mida mängides kirjutaja mõte vahepeal igal pool rändab. Pikkade mängutehniliste ja muude muusikaliste arutluste tõttu on see raamat muusikainimestele ilmselt huvitavam, kuid saab lugeda ka ilma vastava taustata. Tõlkijad Jüri Reinvere ja Maimu Laretei Evéquoz.

“Vihmapiisad ja kuupaiste” (2002) on kogumik esseedest, mis on aastatel 1966-1991 avaldatud eksklusiivses Rootsi disainiajakirjas „Sköna Hem”. Kirjutatud on heliloojatest (Stravinski, Chopin), mõnedest nende tähendusrikastest kaaslastest (Clara Schumann, Cosima Wagner), pianistidest (Claudio Arrau, Friedrich Gulda, Glenn Gould, Clara Haskil), elust ja inimestest, mälestustest ja unistustest, luhtumistest ja lootustest.

Vihmapiisad tulevad Chopini prelüüdi ja kuupaiste Beethoveni sonaadi pealkirjast.

10.02.2018 esietendus Variuse teatris samanimeline lavastus, dramatiseerija ja lavastaja Heidi Sarapuu.

„Keerised ja jäljed” (2003) (“Virvlar och spår” 1987)

See raamat sisaldab: „Kellele ma mängin?”, „ Peotäis mulda, lapike maad”, „Tulbipuu”, „Keerised ja jäljed”, „ Mineviku heli”.

2008. aastal ilmunud raamatut „Kuhu kadus kõik see armastus?” („Vart tog all denna kärlek vägen?”,2009) on samuti välja andma ajendanud lein, Ingmar Bergman suri 2007. aastal. Raamatul on õigupoolest kaks autorit: tegu on valikuga Käbi Laretei teise abikaasa Ingmar Bergmani kirjadest peamiselt aastatel 1957–1962 ning Käbi paralleelsete sissekannetega päevikusse ja taskukalendrisse. Kirjutatud ainult üksteisele ja iseendale, mitte anonüümsele lugejale, on need vahetud, ausad ja usalduslikud. Teoses ei ole seejuures juttu ainult tunnetest. Samavõrd kui armastust Käbi vastu jagab Bergman kirjades hoiakuid elu, teatri ja filmi kohta, neis saab jälgida kahe kunstniku sünkroonset ja vastastikku inspireerivat loometegevust. Elu ja kunst käivad käsikäes.

Käbi Lareteil oli alles 114 Ingmari kirja. Pärast raamatu ilmumist sai ta uudise, et Farölt, kus enne oksjonit märgiti Ingmari Bergmani varandust üles, leiti kast tema kirjadega. Varem oli ta teadnud, et Bergman põletas kõik talle saadetud isiklikud kirjad ära.

„Ludus tonalis. Kirg” (2010) (“Toner och passioner = Ludus tonalis“, 2010) on raamat autori pianistikarjääri tipphetkedest. Seekord järgib Laretei uuenduslikult küllalt valdavalt ka raamatule pealkirja andnud muusikateose, Paul Hindemithi „Ludus tonalis’e” ülesehitust (preluudium, vahelduvad fuugad ja interluudiumid, postluudium, lisaks peegliefekt). Raamatu aineseks on „Ludus tonalis’e” (tõlkes „Helide mängu”) esitamiseks valmistumine ja kontserdid Ameerika Ühendriikides, sh Carnegie Hallis. Nautides võõrustajate Clay ja Eva Cossi, kellest on varem olnud juttu teoses „Otsekui tõlkes”, külalislahkust, sai „Ludus tonalis’t” mängiv Laretei paraku solistiks ka omapärases suhtemängus. Laretei avalikustab sellegi loo alles pärast asjaosaliste surma.

„Okas ja Käbi” (2012) Käbi Laretei 90. sünnipäevaks ilmunud raamat sisaldab jutustust tema suhtest rikka Tuneesia austajaga ja Evald Okase aktisketše.

„Mahagonipuust klaver” ilmus 2015. aastal ja selles on kaks Käbi Laretei novelli, Liis Laidmetsa 2010. aastal tehtud intervjuu, valik tsitaate varasematest raamatutest ning sõbranna Maret Moksi ja kirjastaja Agu Sisaski meenutused.

.

Kes oli Käbi Laretei?

.

Kui Käbi Laretei esitab endale küsimuse, kes ta siis õieti oli, vastab ta: „Ma olin kombinatsioon internatsionaalsest kosmopoliidist-pianistist ja tont teab millest veel, aga õieti olin ma lihtsalt üks eesti tütarlaps.”

Inimesed, kes teda tundsid või tema raamatuid loevad, ei pruugi samale küsimusele samamoodi vastata. Kes ta siis oli?

Naine, kes jäi noorena kodumaatuks.

Naine, kes ei oleks oma elupaigaks valinud Rootsit, temperamendi poolest oleks talle sobinud rohkem Itaalia, Veneetsia. Aga juhus tahtis teisiti, tema vanemad olid juba Rootsis ja kui ta seal ka kaks korda abielus oli, oleks olnud liiga hilja kolida.

Naine, kes rääkis 6-7 keelt.

Naine, kel polnud ehk piisavalt aega ja tähelepanu oma lastele väikestena, kuid kel hiljem olid nendega head ja usalduslikud suhted.

Naine, kelle elukogemusse kuulusid nii Valge Maja parketil kui seenemetsas kõndimine ja kes tegi kärbseseentest sousti.

Naine, kes tegi oma elust loomingu ja kasutas oma elu loomingu allikana.

Naine, kes ei olnud kunagi lihtsalt dirigendi ja režissööri abikaasa, vaid alati iseseisev kunstnik, kelle looming on inimesi inspireerinud, tema raamatud teevad seda jätkuvalt. Marju Lepajõe rääkis Käbi Laretei 1993. aasta aulakontserdist: „Ning seejärel, kuna tungivalt nõuti lisapalu, siis ta mängis lisapalaks Georg Friedrich Händeli „Menueti“, kusjuures tegi seda kaks korda, kuna taheti lisapalasid. Ja tegi seda erinevate tempodega ja ise ta kõneles vahele, miks ta ühel või teisel viisil interpreteerib. See oli midagi nii täiuslikku, see Händeli „Menuett“, see oli nii lummav, need mõlemad variandid, vahele tema arutlus, pluss lisaks see tema keskendumine, respekt, hoiak juba, peen taju, erakordselt peen taju./—/. See mõjus niivõrd tugevalt, et näiteks mina sain järgnevail päevil üle surnud punktist oma ühes tõlketöös, millega ma olin kaua aega kimpus. Lihtsalt mõeldes, et on ju kaks erinevat tempot ja rõhud võib ümber tõsta. Ja saabki surnud punktist üle.“

Naine, kes vaatamata lahutusele (või just tänu sellele?) sai Ingmar Bergmaniga aastaid hiljem jälle sõbraks, nad suhtlesid viimase elu lõpuni ja Käbi jaoks oli Faröl alati koht. Jüri Reinvere sõnul, kes peab Käbi Lareteid ka oma õpetajaks, see oli võimalik ainult tänu sellele, et Käbi võttis oma eluülesandeks mitte kibestuda, vaid valis endale tee, mis lasi hingata ja vabalt olla ja milles oli palju andestust ja väga palju leppimist. See oli tema moraali üks keskseid põhimõtteid. Mitte ainult oskus andestada, vaid ka see, et peame oskama aktsepteerida elu tõsiasju. Peame nendega toime tulema.

Kaja Kleimann

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile”

Aija Sakova “Elamise julgus. Kirjad Käbile” on raamat, mille esimene osa koosneb autori kirjadest eestlasest pianistile Käbi Lareteile (1922-2014), kes suure osa oma elust elas Rootsis. Teises osas on Sakova artiklid ja ettekannete tekstid, millest enamik on kirjandusest, mälust, loomingust ja… ikkagi ka elust.

Julgen soovitada seda raamatut iseäranis argadele elajatele (kas pole tore väljend?), aga ka julgetele, eriti neile, kes on loomingulised või ka neile, kellele meeldib kirjandus. Minu lugemisnimekiri sai siit igatahes omajagu täiendust — Sakova on kirjandusteadlane ja kirjutab talle olulistest autoritest ja teemadest, mis teda ennast kirjanduses kõige rohkem huvitavad ja ta teeb seda mu meelest päris kaasahaaravavalt. Aga ma tunnistan, et ma poleks seda raamatut ilmselt lugema sattunud, kui see oleks olnud lihtsalt artikli- või esseekogumik kirjandusest. Kuigi mulle meeldis selle teose lõpuosa tegelikult ikkagi väga — huvitav oli “mäletseda” tuttavaid ja ka veel tundmatuid teoseid ja näha, kuidas Sakova asetab need mäletamise ja elamise julguse ja veel muudesse kontekstidesse.

Ka kirjades Käbile oli minu jaoks olulisi teemasid. Sakova on mu põlvkonnakaaslane ja naine, nii et on üsna ootuspärane, et mind kõnetab see, kui ta räägib näiteks kodu ja töö vahel tasakaalu leidmisest ja loomise võimalikkusest väikeste laste kõrvalt (kuigi tänapäeval polegi väga vahet, kas olla lapsevanemana naine või mees). (Küll aga on vahe, kas olla naiskirjanik või meeskirjanik. Sellest Sakova ei kirjuta. Aga see on täiesti eraldi jutt ja Eesti kontekstis paraku üks üsna pikk jutt. Ja võib-olla on see siiski otsapidi ikkagi seotud julgusega olla kirjanik?) Või kui ta kirjutab loomingust ja rahast. Või teiste inimeste teenimisest: “Kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele (lk 203)”. Kõik need teemad tuleb inimesena ilmselt selgeks mõelda ja kõik küsimused iseenda jaoks kuidagimoodi püstitada. Või äkki tuleb need püstitada vähe vintsutatud argadel elajatel? Miskipärast on mulle tundunud, et mõnedel inimestel üldse ei tekigi niisuguseid küsimusi. Vaid arad vaevavad oma pead sellega, kas maailmal on ikka vaja seda, mida neil on pakkuda.

Sakova kirjutab päris mitmest pagulaskirjanikust (Elin Toona, Käbi Laretei, Ivar Ivask) ja kohati ka sellest, kuidas neist kirjanikud said. Kui Sakova räägib Elin Toonast, siis mind ikkagi torkas tema märkus, justkui Toona, kes hakkas töölisest kirjanikuks, tegi läbi veel suurema klassihüppe, kui seda teeks üks kirjandusteadlane, kes hakkab järsku luuletama või avalikult päevikut pidama ja ma tahaksin öelda, et see on ikkagi pisut petlik. Intellekt või haridus võib olla loomisel (nagu muu hulgas ka sünnitamisel) risuks jalus. (Kuigi ma möönan, jah, et kirjutamine siiski nõuab omajagu intellekti ka.) Kuid vahel võib olla lihtsam midagi luua, kui oled eesootavate karide ja kuristike suhtes pime — kui sa ei tea, kuskohas sa libastuda võid.

Väga võimalik, et klassivahe muidugi on tõesti ületamatult suur, kui hakkad töölisena kirjutama? Ilmselt pole tehases ka väga neid õpetajaid ja mentoreidki võtta, kelle olulisust Sakova tunnistab ja kelle maailmavaade teda ennast ka kirjanduse kaudu — tundub et palju — mõjutanud ja sedakaudu ka elama julgustanud on.

Loomisel võivad risuks jalus olla ka mitmesugused hoiakud ja kivinenud arusaamad iseenda kohta. Neid viimaseid võib muidugi olla võrdselt nii töölistel kui vaimutööd tegevatel inimestel. Ja sellisest iseenda sisse vaatamise julgusest on selles raamatus samuti juttu.

Üldse on selles raamatus kuidagi kontsentreeritult koos nii palju erinevaid aspekte, mis loominguga seonduvad, et raamatu lõpus tekkis tahtmine algusest uuesti pihta hakata. Üllatavalt sageli leidsin end avamas suu, et autoriga dialoogi astuda ning tüütasin oma vähegi mõtlemisvõimelisi perekonnaliikmeid selle raamatu üksikasjadega. Ühesõnaga, see pani mind päris palju kaasa mõtlema, mille eest olen autorile tänulik. Raamatud ikkagi suudavad vahel olla natuke nagu sõbrad, eks ole ju?

Nendes kirjades pole küll väga palju kirjanduslikke saltosid või uperpalle, on aga rohkelt eneseanalüüsi ja ratsionaalseid mõttekäike, nagu võikski kirjandusteadlaselt oodata. Autor paneb ennast nendes teadlikult haavatavasse positsiooni — need kirjad on ikka üsna isiklikud. Ma mõistan tema muret, kui ta kirjutab: “Just see ongi see põhiline hirm: kuidas leida õiget tasakaalu julguse ja siiruse ja enesepaljastuse vahel (lk. 28).“ Aga kahtlemata on isiklikkus lihtsalt korrespondentsižanri eripära — kirjad ja päevikud ongi enamasti isiklikud. Muidu me ilmselt ei loekski neid, kui ei loodaks sedakaudu autorile naha vahele pugeda.

Universumi Postiljon muidugi teeb lausa äraarvamatuid uperpalle ja jänesehaake, ta võib kaasteelised paigutada näiteks täiesti erinevasse aega ja ruumi. Aga mitte mõtteruumi! Nii et kõigest hoolimata on lootust, et Käbi on oma kirjad juba ammugi kätte saanud.

Liina Leemet

Kris Moori foto autorist on pärit siit.

Lugemissoovitused näitlejatelt: Külliki Saldre, Maarja Jakobson, Hannes Kaljujärv

Raamatukogu sünnipäevanädalal on saanud kenaks tavaks, et lugemissoovitustega astuvad üles tuntud tartlased. 9. aprillil olid raamatukogu kohvikusse “Lutsu Juures” oma lugemiselamustest vestlema kutsutud näitlejad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv (Vanemuine) ning Maarja Jakobson (Tartu Uus Teater).

Külliki Saldre lugemisvaras on üha tähtsamal kohal mälestused, ent mitte ajakirjanike poolt kokkukirjutatud elulooraamatud, vaid ehtsad memuaarid ja autobiograafiad. Viimati loetust jättis sügavaima mulje Viivi Luige – Hedi Rosma pikk intervjuu “Ma olen raamat”. Kahe põlvkonna vaheline dialoog oli eluline ja mõistev. Varasemast on tallele jäänud pianist Käbi Laretei meenutused: “Tulbipuu”,  “Eksiil”,   “Otsekui tõlkes” – sisukad, ausad jäädvustused isiksusest ja (kunsti)elust tema ümber. Käbi Lareteiga on seotud ka Rootsi režissööri Ingmar Bergman, kelle “Laterna magica” oma julmas aususes on paljudele kunstiinimestele alaline lauaraamat. Mullusest “Loomingu Raamatukogu” valikust leidis Külliki Saldre eriti mõjuva olevat Torgny Lindgreni “Mälestused”. LR pälvis kõigi kõnelejate heakskiidu kui väike, aga tõhus raamatusari, kust alati võib leida ootamatuid pärleid.

Hannes Kaljujärv küsis alustuseks: „Millise romaani moto on „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!“?“ Õige! August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui Priit Pedajas 2003. aastal „Nipernaadi“ Emajõe Suveteatris lavastas, luges nimiosalist kehastanud Kaljujärv raamatu kolmandat korda läbi, ent hoopis teistsuguste tunnetega kui nooruses, mil Nipernaadi suhted naistega äratasid pigem “õiglast nördimust”. Nüüd paistsid Nipernaadi teod ja tahtmised uues, küpsemas ja soojemas valguses. Põhjaliku eeltöö teinud esineja luges haaratud publikule vaheldumisi katkendeid „Nipernaadist“ ning Jaanus Vaiksoo monograafiast „Gailit ja Nipernaadi“.

Maarja Jakobsoni vabu hetki on viimastel aastatel täitnud põhiliselt etteloetavad lasteraamatud. Õpinguaegadest saadik on ta aga ikka ja jälle  kätte võtnud ühe teose – Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust“. Ja iga lugemisega avaneb romaanist, mida ei suutvat täielikult edasi anda ükski lava- ega linateos, üha uusi kihte. Sama lugu on ka Cervantese “Don Quijotega”. Eesti nüüdiskirjandusest jättis sügava mulje Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ oma karge loodus- ja külaelukirjeldustega. Külliki Saldrel oli sama paigaga ka isiklikke mälestusi. Veel nimetas esineja Mehis Heinsaart, kelle paljud jutud on meeldinud, ennekõike aga Tartu-lugude kogumikus „Tartu rahutused“ ilmunud „Kõhkleja Bernard“ oma iseäraliku tartulikkusega.

Õdusas õhkkonnas kulgenud õhtu jooksul küsiti rohkelt küsimusi niihästi kirjanduse- kui teatriteemadel. Uuriti, millal näitlejad loevad ja kuidas raamatute kohta infot saavad. Kõneldi Vanemuisest, Tartu Uuest Teatrist, kriitikast, teatriraamatutest – Pille-Riin Purje mälestusraamat „Jüri Krjukov“ oli kõigile hinge läinud.  Lõppjäreldusena jäi kõlama tõdemus, mis pädeb nii teatri, kirjanduse kui igasuguse loomingu kohta: kõike, mis tehtud ja loodud, on kellelegi vaja! Kui mitte meie põlvkonnale, siis järgmisele, kuid kellelegi kindlasti.

Tiina Tarik

Fotod Linda Jahilo, Tiina Sulg