Aare Pilv – Raamatusoovitused

Laozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel

Triin Tasuja – Lugemissoovitused

Laozi „Daodejing” (Jaan Kaplinski tõlge)

See raamat peaks olema kohustuslik äri- ja riigimeestele. Kõnetades inimest võrdselt mitte ainult võrreldes teise inimese, vaid kui loodusest tekkinud olendiga üldse, kraabib see oma puupakuliku sõnakasutusega maha linnastunud inimese illusoorse kujutelma, nagu oleks ta maailmavalitseja. Õiglane valitsemine on tituleerimata valitsemine ja on sügavalt soovitatav endalt üle küsida, kas tähtsad on tiitlid iseenesest või teovõimekus, mis endale nime ei küsi.

Mina kasutan seda raamatut meetodil, mis on võimalik ainult kõige paremate raamatute puhul: avan selle suvalisest kohast ja isegi mõnd lehekülge lugedes saan sellest mingi laengu. Siinjuures ei rõhutaks isegi intellektuaalset laengut teadmistest, vaid tunnetuslikku maailmanägemist, mida ma kirjanduse juures palju rohkem hindan. Võib isegi öelda, et tegu on meditatiivse kirjandusteosega, kuna selle rõhk on primaarsel, ilma et seda segaks ilustamine või pealetükkiv meeldida püüdmine. Ehe näide sellest, kuidas minimaalne saab öelda maksimaalset ja jumal teab, kuidas maailmal sellest praegu puudus on. Ei saaks olla midagi paremat, kui avastada keset tarbimise ja kiirustamise oravaratast selline raamat täis tahumatut hunnikut sõnu, kui sul vähegi jätkub aega neil täielikult enda lähedusse lasta tulla. See õpetab ilma õpetamata, nagu ka mõte on seeme, mis otseselt taime ei kasvata, ent tänu millele ometi võib hiljem avastada end omamas küpset teadmist millestki, mis on nii iseenesestmõistetav ja lihtne, et eelnev elu ilma selleta lausa kohatu tundub.

Kuigi tegu on hiina filosoofiaga, mis võib meile kauge tunduda, on selles kindlasti midagi universaalset. Tao, kuigi võib tunduda millegi autoriteetsena, pole seda mitte. See on lihtsalt kõik ja eimidagi korraga. Tühjuse lagedus on sellisest vaatevinklist lootustandev, sest seda on võimalik ükskõik millega täita, ent kitsikus tiheduses on pigem ebamugav, sest sinna ei mahu enam midagi uut juurde. Eesti vaimselt rõskes õhustikus kuluks selline mõtlemisvärskus eluliselt ära, sest varem või hiljem tuleb raskuses oleval inimesel hakata mõtlema lahendustele. Ja isegi kui kõik näib must, siis on sellele vastandiks võimalik leida idee, mis kasutaks ära tumedat omadust.

Carl Gustav Jung  „Psühholoogilised tüübid” (Piret Metspalu tõlge)

Paks raamat targutajatele, kultuuriajaloohuvilistele ja psüühika seostest huvitatutele. Kuigi ma usun, et maailm oleks parem koht, kui kõik inimesed mingilgi määral psühholoogilistest tüüpidest ja nende erinevast käitumis- ja mõtlemismustrist teadlikud oleksid.

Eelkõige algab kõige köitvam osa raamatust minu jaoks X peatükist. Jungi stiili juures on lohutav mitte liiga keeruline sõnakasutus. Kuigi raamat on täis spetsiifilisi termineid, on korraliku mõttetöö juures võimalik end psüühika maa-alustesse tunnelitesse sisse kaevata niimoodi, et see tekitab janu parema mõistmise järele. Mind ajendas seda raamatut lugema esiteks juhus, mis mulle mu ammusest kombest võõraste inimeste raamaturiiulite ees passimisest külge on jäänud, sest mitte miski ei tõmba paremini raamatuni kui konkreetne ja köitev pealkiri. Asi on täpselt see, mis ta ütleb, et ta on. Või kui ei ole päris see, siis kujunditerviklikkuse võimalikkus on alati ligitõmbavam kui ilustatud häma mitte millestki. Inimene ja tema psüühika on väga konkreetselt olemas ja seotud. Neid võib mitte mõista, aga neid pole võimalik eitada. Psühholoogilised tüübid on jõhkralt väljendudes kindlate psüühiliste omadustega stiliseeritud karakterid – niimoodi tõlgendades on seos nende mõistmise hädavajalikkusest ehk ilmsem, kui erudeeritud ja reaalsusest irdunud targutamine välja laseks paista. Ja kuigi selleski raamatus on palju viiteid mingitele vendadele, kelle loomingusse ma küll veel süveneda pole viitsinud, siis ei sega see eriti palju arusaamist nende kui tüpaaži karikatuursete iseloomustajatena. Kultuuriajaloolise tausta mittetundmine ei ole ka suureks takistuseks seetõttu, et vastava iseloomu kirjeldamiseks tuuakse tuntud kirjameeste töödest näiteid, mis kinnitavad tüpaažikarikatuuri sobivust. Kokkuvõttes harib see raamat vähemalt kahe-, kui mitte kolmekordselt! (Sellega seoses võidaks raamatutele ka vabalt panna peale kleepse „3-in-1” samuti kui olmetarvete puhul.)

Kõige magusamalt peaks see raamat maitsema aga ilmselt introvertidele. Kuna raamatulugemine iseenesest on hea meetod inimeste keskelt põgenemiseks, siis peaaegu 800-leheküljeline psüühikat lahkav ehk sisemisi toimimismehhanisme kirjeldav teos aitab introvertset tüüpi mitmel viisil. Esiteks mõista iseend, teiseks mõista oma vastandtüüpi ja kolmandaks mõelda lõpututele seostele, kuidas need kaks, kes tajuvad maailma eri aspektidest, suudaksid leida ühise keele, et üheseltmõistetavalt teineteiseni jõuda. Vaimselt kokkujooksnutele võib see olla tõeliseks eneseabiõpikuks.

Kurt Vonnegut  „Tšempionide eine” (tõlkinud Valda Raud)

Kohustuslik kirjandus inimestele, kes võtavad elu liiga tõsiselt. Raamatu peategelasteks on Kilgore Trout, kes on ulmekirjanik, ja Dwayne Hoover, kes on edukas ärimees. Sisuliselt võiks öelda, et tegu on ulmelise tekstiga, kuid selle inimlikkusega, millega ulmeliselt jaburat maailma kirjeldatakse (ja mis meenutab ikkagi väga palju päris maailma), ei näi ootamatused, mis raamatu tegelastega juhtuvad, sugugi nii kohatud. Kuid võib-olla olen ma Vonneguti stiiliga end mõneti liiga koduselt tundma hakanud, et seda nii iseenesestmõistetavalt võtan.

Seda raamatut lugesin esimest korda ilmselt keskkoolis ning päris kindlasti seostub mulle esimeste kokkupuudetena vaimustavalt kuiv ja morbiidsusele kalduv huumor, mis on tõenäoliselt mu maitse-eelistustesse oma jälje jätnud. Oma aja kohta oli võis see raamat olla ebakonventsionaalne, sest ta suudab võrdselt nalja heita nii sõja kui ka jumala üle, aga kindlasti pole Vonnegut pahatahtlik. Pigem on ta pahatahtlikkuse vastane, meenutades natuke mingit müütilist olendit kusagilt lapsepõlve alateadvusest, nagu joodikust naabrimeest, kellel on iga asja kohta midagi öelda, ent kes kunagi ei mõista kedagi hukka millegi otsese pärast. Vonnegut kirjeldab juhuste maailma, kus keegi ei tea täpselt, kui väga me teineteist mõjutame – ja see teadmatus tekib just seetõttu, et need seosed pole otseselt nähtavad, vaid ainult kaudselt oletatavad. Kõik on kuidagi ühtlane häma, kui päris aus olla, nii meie eksistents kui ka tegevus. Ka tema ei oska öelda, miks see on juhtunud või mille jaoks seda vaja on, aga kui see juba olemas on, siis ei kavatse ta seda päris tarbetuks ka pidada. Teadmatus ei pruugi olla mõttetus ja paadumatu patsifistina peab ta sellist tühjust ehk pigem võimaluseks täita see mõttemängudega, mille piiranguid peaks igaüks inimlikkuse piires ise teadma. Sõda ega religioossus on nõrgad abivahendid, kuid nagu me teame, on hädapärast needki kasutusele võetud.

Raimond Kaugver „Jumalat ei ole kodus”

Kaugveri loodud kujund jumalast, keda pole, kummitab mind juba aastaid, olles võtmeks elu igapäevasele reaalsusele, mis on painajalik nagu mahajäetud maja. Miks patt tundub veel patune, kui justkui polekski midagi puhast, mis selle räpaseks teeks?

Kodusoojus on veel mingi määral olemas, kuid inimesi, kellel jumalast puudu on, näib palju olevat. Paljud kahjuks enam ei teadvustagi seda, kuid 1971. aastal Kaugver veel teadvustas. Patt painab ta otsuseid ning piinab teda ta seiklustes, ent ometi ei leia ta selgeid ajendeid asjaolule, miks kõik üldse toimub just nii, nagu see toimub. On kahtlus, et kui oleksime milleski rohkem veendunud, siis oleks asjad ehk põhjendatumad. Ei tekiks nii palju küsimusi. Ja joomine, üks raamatu peateemasid, on ehk üks peamisi küsimuste hajutajaid. Sest kes juba kahtlustama on hakanud, see vaevalt suudab elada tühjusega, mida peidavad vastusteta küsimused. Sellest minu sümpaatia ka selle teose joodikule.

Olles maast madalast paratamatult sunnitud jälgima joodikute maneere, pole see kokkuvõttes mitte kuidagi enam tabu või šokeeriv, seega pole mul aimugi, mida võiks steriilsest ja korralikust keskkonnast pärit mõni teine minuvanune sellisest asjast arvata. Aga selle teose kõrvale võib rahuliku südamega kujutada jalg üle põlve istuvat kössis kehaga meest, kelle pintsak ja nimetissõrm on suitsust läbi imbunud ning kelle tsüklijoomisest nägu on paistes ja silmad sapist, õnnetusest, mõttetusest ja õrnusest veel vaevu vidukil püsivad, kuigi ta hoopis sooviks, et need enam eales mitte midagi nägema ei peaks. Selline karakter on reaalsem ja tõsiseltvõetavam kui enamik võltsist roosamannast, millega inimesed end tänapäeval suures osas isoleerida üritavad. Minu soovitus sellisele pärdikukarjale on visata oma telekas aknast välja ja lugeda läbi kõik Kaugveri teosed. Sest ma keeldun uskumast, et eestlane on nii loll, kui end paista laseb.

Fjodor Dostojevski  „Idioot”

Peale selle, et idiootsusega üldse on kaksipidised lood ja võimatu on selgeks teha, kust läheb piir ja kuidas seda tõestada, on olemas Dostojevski idioot, kes on päris heaks orientiiriks sellel raskestimõistetaval kontseptsioonil. Suhtumine vürst Mõškinisse seab omamoodi teatepulga subjektiivsele individuaalitunnetusele, mis ilma liialdusteta minu jaoks väga määravaks võib osutuda.

Muidugi ei ole Mõškin parem või halvem inimene kui teised, kuigi ta paratamatult mulle isiklikult hingelt suuremana näib kui teose teised tegelased. Ilmselt oma idealismi abituse tõttu mõjub ta kohmakalt ja rõhutatult idiootne, sest ei saa reaalsusega, nagu seda teised näevad, võrdväärselt hakkama. Aga mis asi see reaalsus üldse muu on kui meie enda konstrueeritud tõekspidamised. Haigeks, nagu teda peeti, teeb võib-olla hoopis hingeline eripära, mille vundament oma „pehmemate” tõekspidamistega ootusärevusega pingestatud õhustikus nii hullu surve all on, et ajal, kui end kehtestada oleks vaja, siis inimene hoopis minestusse langeb. Kui enamik ei mõtle kordagi sellele, mida tekitatakse geeniusele, siis jah – võib öelda, et geenius on haige, sest asju nähakse enda, mitte kõrvalolija seisukohalt.

Omamoodi on see teos oma kirju ja tiheda karakteri- ja süžee-ehituse tõttu üks paras kokkuvõtte inimtüüpidest üldiselt. Samamoodi, nagu igas maailma urkas idioote leidub, nii leidub idiooti ka eranditult igas inimeses. Küsimus ja kontrast, mille Dostojevski selle teosega tekitab, on pigem lugeja/vaataja silme ees – kellele mis kõige ilmsemalt idiootne tundub. Dostojevski ei ole valikuvõimalustega kitsi. Kuid hoiatuseks tasuks märkida, et hingelise traagikaga pole selles loos kokku hoitud: tegu on psüühekunstiteosega, mis nõuab kaasaelamist.

Triin Tasuja