Archive for the ‘Kyrö, Tuomas’ Category

10 raamatut — Küllike Lutsar

Astrid Lindgren “Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses

Ei ole vist originaalne alustada Lindgreniga, aga paraku on see puhas tõde, mida väänata ei saa. Minu kõige esimene tõeline lugemiselamus oli just see raamat. Laenasin seda raamatukogust üha uuesti ja uuesti. Tjorven ja Pelle ja Melker ja Stina ja Södermanni vana ja kõik need teised seal Soolavaresel. Ja muidugi Malin — leebe ja ilus ja hea ja kogu Melkersonide pere ilmasammas. Tjah, tugevad naised on vist juba kusagilt kümnendast eluaastast alates mulle imponeerinud.

.

Adam Bahdaj “Matk naeratuse eest

Mõtlesin, kas panna siia nimekirja “Kolm meest paadis koos koeraga” või “Matk naeratuse eest”. Viimane võitis ja puhtalt seepärast, et see oli esimene, seda lugesin varem. Põhjus, miks ta siin on, on asjaolu, et hea raamat võib olla ka lõbus. Kahju ainult, et tõeliselt häid ja üdini positiivseid raamatuid nii harva leida on.

.

Gavriil Trojepolski “Valge Bim Mustkõrv

Mäletan, kuidas väike laualamp põles, vanaema oli voodis teki all ja luges igal õhtul sellest raamatust peatüki kaupa ette. See oli aeg, mil üle kõige ihkasin omale koera ja elasin Bimiga juhtunule kõvasti kaasa. Ja lootsin viimse hetkeni, et lool on õnnelik lõpp, et inimesed on ilusad ja head. Teadmine, et mõnikord on loomad inimestest paremad ja siiramad, tuli vist ka sellest raamatust. Samuti teadmine, et kõik inimesed ei olegi ilusad ja head. Koera mul ei lubatudki võtta, aga see pole küll selle raamatu süü.

.

Kristiina Pelto-Timperi “Sirelisuru

Minu lapsepõlv 70-ndatel aastatel. Külaskäigud sugulaste juurde Põhja-Eestisse. Ja muidugi seal nähtud Soome televisioon. Asi läks isegi niikaugele, et ka mu isa ajas meile Süda-Eestisse püsti antenni, mis pidi Soome TV lained kinni püüdma. Eks ta vahel harva ideaalsete levioludega seda ka tegi, aga suurema osa ajast tegi maakera kumerus oma töö. Aga kõik see, mida õnnestus telekast näha, tekitas tunde, et siinsamas lähedal, aga ometi kättesaamtus kauguses on pudrumägede ja piimajõgede maa. No ja siis leidsin kodusest raamaturiiulist Kristiina Pelto-Timperi tagasihoidliku raamatukese, mis rääkis mu eakaaslase elust teispool Soome lahte. Ja see oli silmiavav elamus — et mismoodi, kuidas ometi on võimalik, et sellisel imedemaal ollakse samuti mõnikord kurb, üksildane ja igatsev. Et äkki polegi imedemaad?

.

Aino Pervik “Kunksmoor

Olin seitsmeaastane, kui see raamat ilmus ja siis ma seda esimest korda lugesin. Oli minu jaoks täiesti mõistetamatu ja igav raamat. Järgmisel korral pidin seda lugema tudengina, eesti kirjanduse kursuse raames. Khm, ega ta paremaks polnud läinud vahepeal. Kolmas kord jõudis see raamat minuni 40-ndate eluaastate keskel, kui mu laps pidi seda koolis kohustusliku kirjandusena lugema. Lugesime seda siis kahepeale (suurema osa lugesin talle küll ette). Ja siis järsku sain ma aru, millest see raamat kirjutab — keskealise naise unistustest. Et suudaks ravida oma lootusetult haiget meest, tulla toime teismelistega, teha oma elus midagi tõeliselt suurt. Ja lubada endale mõnikord ka enesehaletsust, haige ja väsinud olemist, poputamist, olla vaba ja tuhiseda õhupallil läbi tormi ja miks mitte leida ehk oma kapten Trummgi. Ainus, millest ma siiani aru ei saa, on see, miks küll ometi on see raamat siiani algklasside soovituslikus nimekirjas? Et nende laste emad saaksid lugemiselamuse?

.

Doris Kareva “Ööpildid

Tahan loota, et meil kõigil on olnud Õpetaja. Üks minu Õpetajatest oli vene keele õpetaja, kes teadis, et keel on ainult võti kultuuri juurde ja et õppida võõrkeelt, tuleb mõista selle keeleruumi kultuuri ja samas ka oma rahva kultuuri. Ilmunud oli Kareva luulekogu… Õpetaja võttis vene keele tunnis selle raamatukese välja ja luges sealt meile luuletusi ette. Selges eesti keeles. Ega luuletuste lugemine polnud midagi erakordset, seda tehti nii eesti keele tunnis kui ka meil kodus, aga esimest korda juhtus, et luule kõnetas mind. Need luuletused rääksid justkui minust endast. Tollel hetkel. Keskkoolitüdrukuna. See raamat tegi minu jaoks lahti ukse luulemaailma ja mul on sellest siiani väga hea meel.

.

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita

See raamat jõudis minuni kohustusliku kirjanduse kaudu. Tuleb tunnistada, et hakkasin seda lugema tohutu eelarvamusega, sest sõbranna, kes selle just lõpetanud oli, ei hoidnud kriitilisi sõnu selle raamatu aadressil enda teada. Aga esimestest lehekülgedest alates haaras see mu täisti endasse, olin kui ära tehtud. See on vist mu kõigi aegade eredaim lugemuselamus üldse. Nii mõningaidki raamatuid olen hiljem üle lugenud, aga seda ei julge — ei taha seda eredat elamust rikkuda.

.

Trygve Gulbranssen “Ja taamal laulavad metsad

See võiks olla norra “Tõde ja Õigus”, aga meie omast on ta mu meelest mõõtmatult romantilisem. Läbi paari inimpõlve kestev 19. saj. alguse taluelu Norras, kus Bjørndalil elavad võimsad, ausad, karused ja targad mehed, Dag nimeks. Kui vaja võitlevad karuga ja kui vaja ka nimismehe või lensmaniga — ja jäävad peale. Aga veel tähelepanuväärsemad on nende naised — linnas kasvanud, haritud, peaks olema maaelu jaoks justkui sobimatud, aga ometi tulevad — igaüks omal kombel — toime taluelu ja oma karuste meestega. Ma vist juba eespool olen maininud, et imetlen tugevaid naisi. Ja müstilist loodust, mida selles raamatus jagub. “Kes õppida tahab, sellele on palju teid avatud,” arvab ka raamatu autor.

.

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus

Nõukaajal koolis käinuna pidin lugema igasuguseid sõjajutte ja mitte just vähe. Ei osanud ma tõesti arvata, et mõni sõjast jutustav raamat suudab mulle muljet avaldada. Ometi selle raamatuga nii läks. Kõige sõjavastasem raamat, mida olen lugenud, samas ilus ja hirmutav, vajutab helladele kohtadele hinges… Õhus on lõpmata palju võimalusi ja valu ja ilu.

.

Tuomas Kyrö “Kõike head, Toriseja

“Küll need päevad tulevad ka sulle kätte,” tavatses mu vanema öelda. Eks need päevad jõuavad üha lähemale jah. Küll oli hea lugeda positiivset raamatut vananemisest. Tore, eluterve huumor. Kes keelab olla tegus omaenda elus ka siis, kui aastaid juba omajagu elatud. Ja kui järeltulijate seas on keegi, kes sinuga ühel lainel on, siis võib rahuliku südamega surra ka.

.

.

Küllike Lutsar

Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”

Raamat, mille lugu on justkui paralleelne Arto Paasilinna “Jänese aastaga”, millele ka üsna otse vihjatakse. Aga samas täitsa pahupidi. Kui Paasilinna raamatu peategelane Vatanen on edukas ja suhteliselt jõukas ajakirjanik, kellel oma mõttetust elust järsku villand saab, siis Kyrö kangelane Vatanescu on vaesemast vaesem illegaalne immigrant Rumeeniast, kes tahab vaid oma pojale jalgpallisaapaid osta ja läheb selleks Soome kerjusena töötama. Kuigi nii Vatanen kui Vatanescu koos oma jänestega hulbivad või triivivad  läbi mõnevõrra sarnaste üpris uskumatute seikluste, mis sisaldavad päris palju ka puutumatus looduses ekslemist, on nende seikluste lõpp väga erinev. Vatanen pandi vangi, kust ta ühel päeval lihtsalt läbi müüride välja kõndis, sest tema vabadusejanu oli niivõrd suur. Vatanescu kohta ei saa siinkohal täpsemalt kirjutada, sest see rikuks lugemismõnu ära, kuid vihjeks võib öelda, et tema saatust mõjutasid oluliselt poliitika ja meedia, ja siinkohal tuleb autori poolt mängu suur hulk satiiri.

Kui Paasilinna raamatus, mis ilmus esmakordselt 1975. aastal, on tegelasteks ainult soomlased (välja arvatud natuke vene piirivalvureid, aga nemad olid oma maal), sealjuures kuidagi hästi tüüpilised seitsme venna taolised, aeglase vedama hakkamisega, aga hirmsa äkkvihaga,  üsna tahumatud ja hullumoodi joovad tüübid, siis “Kerjus ja jänes” sisaldab juba väga laia galeriid mujalt tulnuid – on Jegor Kugar, endine spetsialist NSVL-i julgeoleku alal, kelle alluvuses nüüd kerjused, hoorad, narkokaubandus ja muu taoline; üle 30 aasta tagasi Saigonist saabunud Ming Po, kellele ema  jättis päranduseks wok-panni ja õpetussõnad: “Ära kunagi kurda, näe inimestes head, on kergem. Küllap nad on rumalad, aga kas sina ise oled tarkadest targem? Mõtle sellele, vaata peeglisse, ära mine uhkeks ega muutu küüniliseks. Sinult võidakse kõik ära võtta, aga potti  kanna kaasas. Korralikult läbi haudunud lihahautis võidab iga inimese südame.—” Aja jooksul on Ming Po koos abikaasa Marjattaga oma äri laiendanud  ja menüüd kohandanud, võttes sisse ka noorsoo lemmiku singi-kebabi-chicken-wings-peperoni pitsa papimaitselisel põhjal ning õlle. Tegelaste hulgast ei puudu ka eestlane Õunap, firma “Õunapi Plekk ja Betoon” looja, eelmises (ja kardetavasti tulevases) elus pisisuli; Norra ghanalasest hiiglane Goodluck Jefferson, kellel Ghanas oli doktorikraad, aga kelle tee ehitusplatsile tuli naftaplatvormide ja kalatehaste kaudu; üksildane ja kibestunud india ajalehemüüja Naseem Hasapatilalati, kelle juurde ebasoosingusse langenud Jegor varjub. Värvikuselt ei jää nad kujutatud soomlastele alla, ehkki ruumi on neile pühendatud vähem. Soomlaste muredest annab ülevaate Harry Pykström, erustaabiveebel ja nudist, kes esimesel kohtumisel Vatanescu pihta tulistab, kuid pärast jänese nägemist  seda “sitsiillast” kui meest, kes “teeb sama, mida tegi Vatanen”, siiralt imetleb. “Läheb metsa, leiab tõelise elu. Unustab konventsionaalsused, tavad ja reeglid. Teeb teoks möödapääsmatu, näitab oma tsiviliseeritust, asudes väljapoole tsivilisatsiooni.” Samas kui Pykström on oma elus sügavalt pettunud, sest mis vahet on kõnnumaal ja linnal, kui mõlemad tagavad põrandakütte ja satelliitantenni?

Ma ei teadnud, et kerge elu on raske elu. Kaldkirjas laused on raamatus Vatanescu mõtted. Niimoodi mõtles ta Pykströmiga juttu ajades. Vatasel oli valik. Kas sa arvad tõesti, paks paljas mees, et ma tahtsin siia majja, siia diivanile? Sa tahtsid mind maha lasta. Mulle Vatanescu mõtete vahelelükkimine meeldib, need annavad üldiselt jaburatele sündmustele või oludele reaalsuse mõõtme. Mõtted on vabad, samas kui olukorrad on enamasti peale sunnitud. Mõtted vaatavad väljast tulija pilguga: Kardinad tõmmatakse akende eest puldiga, aga massaaži tehakse peksuga. Kes on kaasaegne inimene, kes barbar? mõtleb Vatanescu saunas.

Kui esimesed 3-4 lehekülge raamatu algusest panid mu muretsema, et sellest tuleb üks kohutavalt masendav lugu, siis lõpp läheb üle mõistuse õnnelikuks. Õnn kindlustatakse kõigile, olgu nad head või pahad!

Kokkuvõttes üks väga mõnus raamat, elujaatav ja (enese)irooniline.

Postimehes kirjutas sellest raamatust Hendrik Alla.
Heidi Iivari kirjutab Tuomas Kyröst.

Kaja Kleimann

“Jänese aasta” pilt on pärit siit.
Tuomas Kyrö pilt on pärit siit.