Tõnis Vilu “Tundekasvatus”

Luulekogu tundest, et võib-olla oleks parem üldse mitte tunda või hoopis tunda paremini, peenemalt. Mõlemat pidi tekib vastuolu ümbritseva maailmaga, mis on poliitilisele kliimale kohaselt üleküllastunud jõulistest sõnumitest ja maailmavaatelistest (maailmatunnetuslikest) deklaratsioonidest. Ka need on raamatus olemas, ka nendega tuleb kuidagi suhestuda või siis mitte suhestuda (enamasti siiski viimast, kuid ka siin jõutakse teatud määral tõdemuseni, et „mitte ükski inimene pole saar“). Valdav emotsioon on aga tühjus, kord kõike tühistavalt must, kord valge ja kirgas – tunne, mis jääb järele, kui kõik mõtted on ära mõeldud ja arvamused ära arvatud.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Mudlum “Mitte ainult minu tädi Ellen”

See on lugu asjadest, mis inimestest maha jäävad, ja keerulistes suhetest, millest need asjad kõnelevad. Asjade pärand on raske, kuna asjad nõuavad hoolitsust. Alati ähvardab oht, et asjad manduvad, lagunevad, lähevad kaotsi jne. Tihtilugu kandubki suhe lahkunusse üle asjadesse, mis on koormaks pärijale, kes ei pääse suhete klaarimisest. Nõnda on ka siin: läbi detailsete kirjelduste (mis on Mudlumile niikuinii omane) teeme suhete klaarimise rasket tööd. See on valus ja vajalik, kurb ja naljakas ning viimaks saabub ka lepitus, pilt perekonnast, kes kunagi oli olnud.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum

Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”

Lühike ja täpne, kaotatud aja kirjeldus läbi lapse silmade. Sugugi mitte pateetiline ega magusalt nostalgiline, vaid katse edasi anda seda, mis päriselt oli, võimalikult vahetult ja kontsentreeritult. „See siin pole mingi raamat ega film. See on öö ühes väikeses maa-ambulantsis eelmise sajandi keskel, päriselt.“ Mõeldud igaühele, kes on täiskasvanuna üles otsinud oma lapsepõlvekodu ja tundnud seda.

Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum