Archive for the ‘Kozõreva, Tamara’ Category

Nikolai Ivanov “Детство, которого не было”

Николай Иванов „Детство, которого не было» Тарту, «Диалог», 2016

ivanovlapsepovRaamatu autor on sündinud 1929. aastal Novgorodi oblastis talupoja peres. 1946. aastast elab ta Tartus.

Et seda raamatut toimetas tartlane Nadežda Valk, kes ise sai Kultuurkapitali kijanduse sihtkapitali aastapreemia kaks aastat tagasi oma mälestusteraamatu „Seal, kus ma sündisin» („Там, где я родилась” 2014) eest, ei ole juhus.

Nikolai Ivanovi raamat on väga isiklik, väga avameelne. Põhiliselt räägib ta maaelust Novgorodi oblastis Teise Maailmasõja ajal. Raamatut lugedes tulevad esile kaks teemat – nälg ja surm. Kõik see on esitatud nähtuna lapse silmade läbi.

Pärast Esimest maailmasõda algas Novgorodi oblastis nälg ja Nikolai Ivanovi vanemad, kellel oli surnud mitu last, otsustasid kolida Siberisse, kus, nagu räägiti, keegi musta leiba ei söö – ainult valget („…черный хлеб не едят — только булку…» с.7). Kauaks nad sinna jääda ei saanud – käis kodusõda ja pere pidi tulema tagasi Novgorodi oblastisse oma külla. Seal sündisidki loo autor Nikolai ja tema vanem vend Ivan.

Kolmekümndendatel aastatel, kui läks lahti kollektiviseerimine, tuli sellel, kes tahtis ellu jääda, astuda kolhoosi. Valikut ei olnud. Ja jällegi nälg ja rasked ajad.

Siis algas II maailmasõda. Esimestena läksid rindele mehed, siis noored poisid. Külast lahkus ka enamik naisi lastega. Kohapeale jäi umbes kümme peret, kes lootsid sõja metsas üle elada. Kohale jäi ka Nikolai pere – ema, isa ja 12-aastane Nikolai. Vanem vend läks rindele ning hukkus sõja lõpus.

Elu jätkus okupeeritud territooriumil. Kord olid oma sõdurid, kord sakslased.

Ükskord leidsid nad oma majast surnud saksa sõduri ja matsid ta korralikult maha. Kuigi vaenlane, oli ta ikkagi inimene. Emal oli kahju kõigist noorelt hukkunud sõduritest, nii vene kui saksa omadest. Hukkunud Punaarmee sõdurite taskutest võeti dokumendid ja kirjad. Need kirjad saatis Nikolai 1944. aastal adressaatidele ja sai ka hukkunute sugulastelt vastused. Nii said sugulased teada, et nende isad ja /pojad ei ole teadmata kadunud, vaid on hukkunud ja korralikult maetud. Kahjuks ei tea paljud pered tänaseni oma sõjas kadunud lähedaste saatusest.

Nikolaile kingiti õng ja ta hakkas hea meelega kalal käima. Kord tuli tema juurde üks saksalane. See oli 18-aastane saksa noormees, keda kodus ootasid vanemad ja õde. Nad hakkasid juttu ajama, kuna Nikolai oskas natuke saksa keelt. Sellest arenes sõprus, mis kahjuks katkes, kui rinne edasi liikus. Kord, kui külas olid veel sakslased, ilmusid taevasse nõukogude lennukid. Nikolai koos sõpradega hakkas suurest rõõmust hüppama ja karjuma. Nende selja taha oli tulnud sakslane, kes lõi Nikolaid jalaga nii, et too lendas mäest alla. Nikolai jaoks oli see nagu rindel saadud haav ja poiss oli väga uhke.

Siis tuli rahu. Aga sõjast oli jäänud maha väga palju ohtlikke relvi. See oli poiste jaoks väga põnev, kahjuks lõppes üks relvadega mängimine Nikolai sõbra surmaga. Raamatu autor leiab, et sellistes laste surmades on süüdi just täiskasvanud, kes on hõivatud oma sõjapidamisega. See trauma on jäänud hinge tänase päevani. Nikolai mäletab kõike oma noori sõpru, kes hukkusid nii sõja ajal kui hiljem pärast sõda.

1945-1946 olid põua-aastad ja külades jälle nälg. Et päästa Nikolai elu, saatsid ema ja isa poisi kaugete sugulaste juurde Eestisse, Tartusse. Ehk on linnas natuke kergem hinge sees hoida. Ega Tartuski elu kerge ei olnud. Magamiskoht sugulaste juures oli kitsavõitu ja korralikku tööd Nikolail ka ei olnud. Riietega oli olukord kehv, eriti siis, kui tuli sügis ja vihmad. Õnneks leidus häid inimesi, kes püüdsid noorukit abistada ja tasapisi olukord paranes. Nikolai sai elukoha ühiselamusse, ka läks ta õhtukooli õppima. Õppis selgeks tisleri ametit, leidis töökoha ja hakkas ise teenima. Kunagi ei unustanud ta ema ja isa, kes elasid ikka maal ning esimesel võimalusel sõitis ta koju nende juurde, et viia süüa ja raha.

Nii lõpes Nikolai lapsepõlv.

Raamatu eessõnas meenutavad lapselapsed, et kui nad on palunud vanaisa jutustada oma lapsepõlvest ja elust sõja ajal, siis lükkas ta alati seda juttu edasi, lubades kunagi kirjutada nendest aegadest. Nii sündiski see raamat. Paljud, kes need rasked ajad üle elasid, ei taha neist rääkida – liiga valus ja raske. Raamat tuletab meelde, millist hinda pidid maksma need, kes sellel raskel ajal elasid. Tuletama seda meelde kõigile, kes me oleme sündinud ja elanud rahuajal.

“Raamatud ja kunst toovad esile üksikisikute lugusid, selliste inimeste lugusid, kes on samasugused kui me ise. Seetõttu pole lugudest tugevamat relva: ühe inimese loo kaudu võib lugeja samastuda geograafiliselt kaugena tunduvaga ja üksikisiku loo kaudu võib võõrana tunduv saada lähedaseks.”
Sofi Oksanen ” Sinu vaikimine ei kaitse sind”  Enn Soosaarele pühendatud konverentsil 13.02.2017 (Postimehes)

Tamara Kozõreva

Raamatust saab pikemalt lugeda vene keeles siit.

Advertisements

Jaan Tätte “Vaikuse hääl”

tättevaikusehäälTahan soovitada kõikidele Jaan Tätte raamatut „Vaikuse hääl“ (2014).

Kui mõnda raamatut reklaamitakse kõvasti juba enne ilmumist, siis selle raamatu puhul ma ei mäleta suurt reklaami. Või lihtsalt magasin maha. Aga kui mingi raamatu pead läbi lugema, siis varem või hiljem, mõnikord väga kummaliste teede kaudu, ta jõuab ikka sinuni. Usun, et teiega on seda ka juhtunud. Võib-olla teil on see raamat läbi loetud, kui ei, siis lugege…

Raamat räägib lihtsateist asjadest — vaikus, ühtsus, õnn, märgid, südamehääl — asjadest, mis tegelikult ongi kõige tähtsamad. Raamat, mis kinnitab mõned omad mõtted ning annab mõtlemisainet ka edaspidiseks.

Paar näidet:
„Kui me otsime märke, siis usume, et on keegi, kelle võimuses on meid aidata. Kui me ka ei oska teda näha ega kuulata, siis loodame, et ta püüab meile mingil muul moel märku anda ja vajadusel meid millegi eest hoiatada või kuhugi suunata. Kui me usume, et ta on olemas, siis ta on. Ma arvan, et ta on ka siis, kui me ei usu.” (lk. 48)
“Jõgi on minu jaoks kõige täpsem vaste inimese elule.
Keskmine Eesti jõe liikumise rütm on kuidagi nagu inimese elu kulgemise kiirus. Vahepeal on kiirem, siis on aeglane vool, siis vahepeal läheb üle kallaste, siis kuivab õige madalaks. Väga sogaseks võib ka minna.
Inimese mõtted on nagu jõe vool. …
Jõe voolamist jälgides saad hästi aru, kas sul on hingerahu või ei ole.” (lk. 51-52)

Tamara Kozõreva

Semen Altov “Sõnamäng”

Tahaksin tutvustada ühte erilist raamatut: tuntud vene humoristi kogumikku “Sõnamäng” (“Игра слов”), mille on eesti keelde tõlkinud humorist Priit Aimla.

Kõik, kes on väsinud halbadest uudistest ja virisemisest, saavad võimaluse südamest naerda ning võimaluse naerdes õppida vene või eesti keelt.

Semen Altov sündis 1945. aastal ja elab praegu Peterburis. 26-aastaselt hakkas ta kirjutama humoreske. Tema tekstidega on esinenud Venemaa tuntumad humoristid: A. Raikin, G. Hazanov jt.

Semen Altov esitab ka ise oma loomingut. Tema madal erilise tämbriga hääl annab tema esinemistele erilist mõju. Naiste arvates on tema hääl väga sensuaalne, mille peale humorist on maininud, et kui ta jääb vanemaks ja ei suuda kirjutada, hakkab teenima raha teenusega “seks telefoni teel”.

Raamatu “Sõnamäng” väljaandmist toetasid Tallinna ja Narva linnavalitused. Neis linnades toimusid ka raamatu esitlused. Altovil on Eestiga ammused sidemed.

“Aimla mainis pressikonverentsil, et ta on Altoviga tuttav juba 1975. aastast ning sõprus autoriga on teda igati aidanud selle raamatu tõlkimisel.Tema sõnul on Altovi huumor selline, mis ajab naerma nii venelased kui eestlased. Altovil on suvila Narva-Jõesuus. Altovi raamatus on palju mõnusaid kilde. Üks neist kõlab nii: “Vahel vajad sa lihtsalt inimlikku hellust, aga kodus on naine!”” (Urmas Tooming)

Näide tema loomingust:

Press

“Öelge, kas teil “Washington Posti” on?”
”Washington Posti”! On ikka, palun.”
”Aga vaat’ see leht, nagu pöökpuu oma, justkui vetikad – kelle see on?”
”See on Hiina oma. Või Jaapani.”
”Ja too paks on mis keeles?”
”Ei ole õrna aimugi.”
”Andke kõik need kolm.”
”Kas te loete kohe kõigis keeltes?”
”Jah, ma lehitsen kõigis keeltes.”
”Ja kas te saate millestki lehitsedes aru ka?”
”Kui niimoodi lehitsed, siis tunned: igal pool on tont – teab-mis! Tähendab, et sul on kõik nagu inimestel.”
Kultuurne inimene peab olema kursis võõraste ebameeldivustega.
(lk. 55)

Üks mu lemmikuid on “Keti pikkus”, kus kohtuvad kaks koera –  ebamäärasest tõust nässukarvaline kutsa Kohalik ja uhke sinakas bedlingtoni terjer Lord. Üks istub päevad läbi keti otsas, teine koos perenaisega rihma otsas, käib vastuvõttudel, näitustel, reisidel. Mõlemad uhkustavad oma eluga. Ja järeldus: “”C’est la vie!” lausus ketikoer. “Mis tõlkes tähendab, et “Vabadust määratakse keti pikkuse järgi!”” (lk.17). Eriti hea on seda kuulata autori esituses.

Lugege ja nautige!

Semen Altovist saab lugeda vene keeles http://www.altov.ru/about/bio/

Tamara Kozõreva

Douglas Wells “Jänki seiklused Hiiumaal”

Ükskord jättis üks ameeriklane, ehk “jänki” oma pere, töö ja auto maha ning sõitis Eestisse, et “lihtsalt  aidata”. Jutt on Douglas Wellsi raamatust “Jänki seiklused Hiiumaal”.

Douglas Wells tuli siia 1992. aastal Ameerika Rahukorpuse vabatahtlikuna. Ta kavatses “kasutada oma kogemusi põllumajanduse arendamisel Kirde-Euroopa tihedates metsades… ja kibeles kaasa lööma taasärkavate Balti demokraatiate muutumisel”.

wellsjankiseiklusedhiiumaalKui põrkuvad kaks erinevat kultuuri, siis tekivad alati naljakad situatsioonid, arusaamatused ja möödarääkimised. Nii ka selles raamatus, need lood on ühteaegu naljakad ja liigutavad. Mis teeb selle raamatu eriliseks? Jutt käib meist ja meie elust pea viisteist aastat tagasi. See raamat tuletab meelde, kust me tuleme, missugune oli meie elu siis ja kui kaugele me oleme jõudnud selle aja jooksul.

Raamat näitab ka, kui palju saab teha isegi üks inimene, et elu muutuks paremaks. Douglas Wells leidis Hiiumaal oma õnne, abiellus kohaliku neiuga, leidis endale palju sõpru, alustas tööd turismi alal, tegi mitu projekti. Ta kogemus on unikaalne, kuna ta oli esimene ja viimane vabatahtlik saarel. Oma töös lähtus ta motost: “Hea vabatahtlik ei tööta ennast töökoha sisse, ta töötab ennast sealt välja. Kui su töö on olnud hea, jätkub kõik sama ladusalt ka pärast su lahkumist. Isegi ei märgata, et sa oled läinud, välja arvatud siis, kui pidu peetakse.” Douglas Wells lahkus Eestist 1996. aastal ja lõplikult Rahukorpusest aastal 2002.

Ja lõpetuseks. Kui raamat ilmus, siis käis see osakonnas käest kätte ja eelnenut võiks nimetada ka töötlusosakonna ühiseks soovituseks.

Tamara Kozõreva