Kadri Kõusaar “Alfa”

Varem on samas blogis  “Alfast” juba kirjutatud ja kirjutis on saanud tavatult rohkelt kommentaare. Siin siis teine arvamus, mis kommentaariks ilmselt liiga pikk.

Lugemiselamus oli positiivne ja julgen Kõusaare kolmandat romaani soovitada teistelegi. Kuigi viimast pole ilmselt vaja, kuna raamatul on saabumisest saadik kuni praeguseni tekkinud üsnagi pikk  lugemisjärjekord.

Võrreldes eelmise romaaniga “Vaba tõus”, mis mulle ka oma müstilise hõngu tõttu meeldis, on autori fabuleerimisoskus ja sõnavaldamiskunst ikka edasi arenenud. Samuti on avardunud  käsitletud   teemade ring, mis puudutab kõike päevakajalist ja mille abil mina poliitikakauge inimesena, kes ei armasta  eriti välis- ja sisemaa uudiseid nende enamuses  negatiivse värvingu pärast meediast manustada, hakkasin huvituma Iisraeli-Palestiina suhetest, antisemitismist, terrorismi ja islami seotusest või mitteseotusest, Breiviki manifestist, dispuudist samasooliste abielude üle jm. päevakajalisest meedias peegeldatust. Silma- ja huviring on Kõusaarel lai, alates Ron Jeremyst kuni al-Qadirini, Koraanist  “Kuritöö ja karistuseni”.

Ääremärkuseks niipalju, et meie “Nädala autoris” toodud  kuritöö ja karistuse teemat puudutav katkend on tegelikult Anna unenägu, mis on tingitud ilmselt temaga eelnevalt juhtunust. Romaanis põimuvad tihti Anna unenäod olmelise reaalsusega, tänapäeva maailmas juhtuv eeldatavalt tulevikus juhtuvaga. Sellega meenutab raamat mulle Mihkel Raua fantaasiat põnevikus “Sinine on sinu taevas”.

Kas raamatu peategelane on alfa-(emane)? Ses suhtes küll, et teda tõmbab oma elukaaslaseks ja tulevase lapse isaks alfa-isast otsima, mida põhjustab esimese lähisuhte jälg, aga muus osas – meelekindlus, külm analüüsi- ja otsustusvõime, arrogants, julgus olla hädaolukorras julm, võimukus – on ta ise pigem isane kui nii tohib väljendada. Ja sellega ta peletab alfad endast eemale ning tõmbab ligi just beetad, kuna vastandite tõmbumise seadus kehtib, tahame siis seda tunnistada või mitte. Naissoost alfal peaks ikkagi  prevaleerima eelkõige naiselikud omadused, milleks nt. võimukus kohe kindlasti ei ole.

Autor kõneleb sel teemal  nii: “Ühel varahommikul, kui väsimus ja alkohol olid ära pühkinud tsensuuri ja enesekriitiks, oli üks alfasõber Annale soigunud: “Kas sa tõesti usud , et kusagilt ilmub välja prints valgel hobusel? Vaata lihtsalt keegi, kellel on  head geenid, ja okei, cash´i võiks ka olla, aga nagunii saab su lapse isaks maailm ise! Alfad tõmbavad ringi ja beetad on sinu jaoks igavad. Võta alfa geenid ja kasvata laps erinevate beetadega üles”. Anna noogutas – jah, miks mitte, kuigi alustuseks võiks proovida täispanka. Aega veel oli. Aega oli.”

Mulle meenutas Anna väga Maarja Kangro novellikogu “Ahvid ja solidaarsus” kangelannasid. Samuti nagu kirjanduskohviku arutelul taheti kangesti Maarja Kangro naistegelasi samastada autoriga, kipub see ilmselt nii olema meediakajastustes Kõusaare Annaga. Kas see aga nii on ja kas autor teeb enda isiku pealt copi-paste või fantaseerib, selles on küsimus… Ja sel polegi ehk suuremat tähtsust, kui loetav  on haarav ja nauditav.

Aga et ikka kriitikat ka näpuotsaga puistata, siis isiklikult mulle ei sobinud raamatu algupoolel mastrubatsiooni-teema, vist seepärast, et tuletas meelde Kivisildniku hiljutisi sõnavõtte meedias ning lõpupeatükk “Tagasitulek “ langes mu meelest üldisest stiilist välja ning tundus otsekui laen paljukirutud anglo-ameerika rikaste ja ilusate seebikatest/naistekatest segatuna ulmeliste  elementidega “Vaba tõusust”.

Kõusaarele tahaksin kindlasti vastu vaielda tema suhtumise pärast taimetoitlastesse ja krišnaiitidesse –  kõik nad ei ole ullikesed!

Lisamaterjali:

Fagira D. Morti arvamus.
Delfi Rahva hääl Rosalie Vee aga arvab nii.
Seesamune Delfi on avanud isegi Kõusaare teemalehe, kus võib leida materjali seinast seina, muuhulgas teemal Kõusaar ja Cartland, kommijad süüdistavad Kõusaart isegi vandenõuteoorias eesti rahva väljasuretamiseks jne. jne.

Ülli Tõnissoo

Kadri Kõusaar “Alfa”

Noh et, jah et, seda et – kaua ja kaunilt reklaamitud Kadri Kõusaare kolmas romaan “Alfa” sai läbi loetud.

Ma arvan aru saavat autori taotlusest ja see on … no ütleme, et … enamvähem okei, aga selgeltnähtav positsioon “maailm on üks pasameri ja mina ainus lilleke seal sees” (S. Rannamaa “Kasuemas” oli kuidagi nii sõnastatud) on pisut lõbustav, ent enamjaolt tüütu.  Päris mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea – esiteks lausekatke “Nagu negatiivi pööratud kalk pupill hiilgas taevas kuu…” ja teiseks sain ma teada, et tegu on ulmekaga.

Kui ma mõtlen, kellele seda raamatut võiks soovitada, siis ainsana tuleb mul silme ette üks konkreetne 70 aasta ringis daam, kes otsib kirjandusest seksi ja dramaatikat ning neelaks koos sellega ka targutused ja ulmelise osa lõmpsti alla.

Tiina Sulg

Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja “Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo

Kadri Kõusaar “Vaba tõus”

Eesti kirjanduse uue põlvkonna huvitavamaid autoreid III

Kolmas, loomemeetodilt mõneti samasse seltskonda kuuluv autor on bulvariajakirjanduses (“Kroonika” kaanetüdruk!) kõmulisena esinenud multitalent Kadri Kõusaar.

Kadri on olnud TV saatejuht saates “Mandolina” tuntud kultuuritegelaste intervjueerijana, teinud filmi “Magnus”, mida hinnati nii kõrgelt, et linastati Cannes`i  rahvusvahelise festivali põhiprogrammis, kuid mis õnnetu kohtuasjas tõttu sai Eestis linastuskeelu, ja küllap teinud veel palju muudki huvitavat.

Kadri esikromaan “Ego”  mulle isiklikult nii suurt mõju ei avaldanud, kuna tundus kohati liiga konstrueerituna. Tema teine romaan “Vaba tõus” aga on suurepäraselt komponeeritud romaan, kus on nii salapära, põnevust kui psühhoanalüüsi. Teemaks on inimese surelikkus, elu ja surma filosoofia. Autor ise on nimetanud teost hoiatusromaaniks, mis ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega meeletut mängu.

Kirjutatud on raamat igati nõtke sulega, heas poeetilises stiilis. Väike näide:
“Tundsin, et ma ujun surma. Et nõnda rahulikult ja naudingurikkalt hiivangi end surma. Nüüd juhtub siis see ka minuga. Ja mis siis. Ma olen nii rahulik, nii tühi.
Ühel hetkel taipasin, et olingi surnud.
Korraga ma lihtsalt olin seda ja see ei tekitanud mingit pinget, mingit hirmu. See oli… nagu ma olin lapsena avastanud varjude maailma. Ühel hetkel märkasin, et asjadel on vari, ja see andis joonistamisele kohe hoopis teise tasandi. See lihtsalt oli nii.
Lend. Lõpuks ometi sain ma lennata. Üle ja mööda. Üle. Mööda. See oli kõige lahedam mäng. Unustamine. Kõik oli mujal. Kõik oli all.”

Kadri Kõusaar valdab meisterlikult sõna käsitlemist. Peale sõnaosavuse on tal ka terav pilk nägemaks kaasaegset noort nii pealispindselt (nii nagu see end näidata tahab” kui ka sisemiselt (tema ego tasandilt).

Lingid lisalugemisele:
Kadri Kõusaare kodulehekülg
Annika “Vabast tõusust”
Arvustus Kadri Kõusaare loomingust
Barbi Pilvre “Vabast tõusust” 
Helen Eelrand Kadri Kõusaarest
Jan Kaus “Egost”
Kadri “Vabast tõusust”
Kirsti Vainküla Kadri Kõusaarest
Kristel Kiigemägi ja Sirli Ojaste “Vabast tõust”
Maria Ulfsak-Šeripova Kadri Kõusaarest
Marii Karell Kadri Kõusaarest
Mia “Vabast tõusut”
Priit Kruus Kadri Kõusaarest
Teele Teder Kadri Kõusaarest
Tõnis Erilaid “Vabast tõusust”

Need kolm, Randma, Uus ja Kõusaar, on noored eesti autorid, kes pole pelgalt meelelahutuskirjanduse ”tootjad” nagu neid debütantide hulgas kahjuks palju ette tuleb. Hindan nende loomingut ja soovitan sellega tutvuda.

Ülli Tõnissoo