Vladislav Koržets “Inglijaht ehk uued laulud või nii”

Raamatute kohta kirjutamisega on üsna samamoodi kui nende lugemisega. Mõne kohta on lihtne kirjutada, teise kohta keeruline; vahel tuleb teks üsna iseenesest, kuid teinekord peab sõnu malakaga taga ajama. Sealjuures ei pruugi lugemise ja kirjutamise keerukus omavahel sugugi võrdelises seoses olla. Mõne kergesti loetava raamatu kohta kirjutamine on vahel hämmastavalt keeruline. Mitte, et mõtteid poleks! Neid ikka jagub. Jagub ehk isegi enam kui vaja ning igaüks neist tunneb end olulisemana kui see teine, seega toimub ajus pidev trügimine ja nügimine, et milline mõte suudab end teistest ette suruda.

Heaks avalauseks näib sobivat mõte, et Vlasdislav Koržetsi nimi ei vaja eestlastele ilmelt mingit tutvustamist, kuid teisalt on see selgelt liiga lame. Nagu lest. No näete isegi! Kala ronis vahele. Ilmselgelt pidigi ronima, sest “kala” on selgelt üheks neist märksõnadest, mis mulle Vladislav Koržetsiga seondub. Ja mitte igasugune kala, vaid säga. See oli ka üks variantidest selle teksti alustamiseks — rääkida, kuidas Koržets ja säga on omavahel äravahetamiseni sarnased ning üks tuletab alati meelde teise. Miks see nii on, ma päris täpselt ei teagi, kuid kindlasti on siin oma seos nii vuntsidel kui ka tõsiasjal, et see mees ei vanane. Mäletan aastakümnete tagant “vana vuntsi” ning nüüd vaatab raamatukaanelt vastu täpselt sama mees — sama vana ja sama kaval. Võibolla ehk kübeke suurem. Sisemiselt.

Igal juhul olin ma raamatut nähes täiesti kindel, et ma seda lugeda tahan, ning lugedes kivistus teadmine, et ma tahan seda kogemust ka teiega jagada. Ja kui ilusat teksti algust ei tule, siis järelikult pole seda vajagi. Selles raamatus olid luuletused. Selles raamatus olid rütm ja riim. Siin leidus tundlikku sõnamängu ning mõne koha peal ka paar elevanti. Seda viimast ainult portselanipoes — teadlikult ja selge sõnumina paigutatud.

Lumi sajab, kuhu tahab,
tare ette, tare taha,
tare kõrvale ja peale,
peale halvale ja heale.

(Laul värsi jalgadest)

Lihtne, selge, loogiline. Ehk isegi liiga loogiline ja liiga selge kaasaegsel poeesiamaastikul. Lugeja ei pea silmi peast pongestama, et värsi rütmi või mõtet tabada. Riim riimiks! Riimuvaid sõnu tunnevad paljud ning riimuvaid luuletusi, mis ometi täiesti loetamatuks osutuvad, kirjutavad ka täna paljud. Seda ajastul, mil vabavärss näib ainuvalitseja rolli pürgivat. Minu jaoks ei ole poeesia elu ega surm riimist sõltuv, kuid see on sõltuv rütmist. Üks hea luuletus peaks ise dikteerima, mil moel ja milliste rõhkudega temas leiduvaid sõnu lugeda. Jah, muidugi liitub siia lugeja sisemine emotsionaalsus, kuid selle alla eeldan ma poeeti kui diktaatorlikku dirigenti – tema annab rütmi, rõhud ja rõhuasetused. Koržets on seda meisterlikult ka loonud. Ma istusin tugitooli ning kuulasin muusikateost, elasin läbi värve ja mõtteid ning nautisin iga sõna. Terve raamatu peale kohtasin ma ühte luuletuse algust, mis palus end kaks korda lugeda enne rütmi paika saamist. Ülejäänud laulsid ise ning meelitasid mind kaasa laulma.

Täna ühe luuletuse lõpetasin ära.
Teisisõnu — täna talle peale tegin otsa.
Nüüd pean selle luuletuse toimetama ära,
peitma ta kas raamatusse või siis kapi otsa.

Paljude Suurte inimeste puhul (ja Vladislav Koržets on minu meelest Suur (Säga)) jääb üsna sageli küsimus: kust lõpeb töö ja algab mäng? See eeltoodud värsilõikki sundis mind sel teemal mõtisklema. Näib nagu oleks autor soovinud “tööd mitte teha” või “töötegemist edasi lükata”, kuid tulemuseks on salm, mida ma lugejana nautisin. Mulle tundub, et seda enese nautimist on Koržets raamatu sisse nii palju ja mõnuga pannud, et see jõuab igal juhul ka lugejani. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid praegustes keerulistes oludes on muhe nauditavus just see, mida ma argipäeva värskenduseks vajan. Natuke soojust ja helgust, kuid samal ajal intellektuaalselt toniseerivat ja mõtlema panevat. Neile, kes riimi ei karda ning hindavad kirjandust, mis on loodud naerukurruga silmanurgas, julgen ma raamatut igal juhul soovitada. Ahjaa! Eespool sai mainitud, et ega tõsisemadki teemad päris puutumata jää. Olgu siia lõpetuseks siis mitme teraga salm luuletusest “Väiklane rõõmulaul”:

Kui akna taga tigedasti tuiskab,
tuul teelistele kontidesse poeb,
siis süda rinnas rõõmust suisa hõiskab,
sest toas on olla mõnus mul ja soe.

Mairi Tempel

Vladislav Koržets “Laulud või nii”

Kui mõelda Vladislav Koržetsi peale, meenub kõigepealt suur, muhe ja vuntside ja uhke kaabuga härrasmees. Sihuke vahva lõbusa jutuga sell, kes kirjutab, püüab kala, kokkab ja räägib telekas. Tema kaubamärgiks on uhked vurrud nina all. Vuntse hakkas ta pärast keretäie saamist kandma. 1980. aastal tulles südaöö paiku üksi ühest Tallinna vanalinna baarist sai ta kolme mehepoja käest Viru tänaval peksa.

Vladislav Koržets on nagu hunt Kriimsilm 9 ametiga. Hariduselt matemaatikaõpetaja. Tuntud kui humorist, kirjanik, luuletaja, ajakirja Pikker toimetaja, ETV keskkonnasaate “Osooni” saatejuht, stsenarist, kirglik kalamees ning loodushoiu, kalapüügi, kalatoitude populariseerija. Tegemist on väga särava isiksusega.

Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse “Laulud või nii” on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. Koržetsi tekstidele on loonud laule Riho Sibul, Gunnar Graps, Jaanus Nõgisto, Sten Šeripov, Tõnu Kaljuste, Heino Seljamaa, neid laule on esitanud Ruja ja Ultima Thulele ja teised.

Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi 2011. aastal ilmunud CD-plaadil “Kahemehesaag” on laulud, mis on sündinud kahe mehe sõprusest: “Meeles ja keeles”; “Nagu nuga”; “Uskumatuse vaev”; “Kõik küla läks”; “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”; “Tähesära”; “Sangaga tõde”; “Aed”; “Videvik” ; “Pisitasa”. Need on ka selles raamatukeses ära trükitud. On paar lugu, mida võin lõpmatuseni kuulata ja nautida, mis on sõnade, hääle ja muusika lummav sümbioos:

Ultima Thule ja Tõnis Mägi esituses “Aed”:

Riho Sibul — “Tähesära”:

Vladislav Koržetsi luule on tasane, looduslähedane. (“Laul looduse maitsvusest”, “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”). Väga ilus on mereteemaline luuletus “Soolane valss”. Meenutab Juhan Smuuli luuletusi (“Merelaulud”). Mõtisklused igaviku ja kaduviku, tõe ja õiguse üle, inimene kui väeti vääks universumi taustal (“Uskumatuse vaev” , “Õigus”, “Vabadus”, “Kogu mind kokku tolmust”,” Kas tullakse või minnakse”).

Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad, eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks.
(lk. 36)

Mõned tekstid on epigrammilised, elegantsed, humoristlikud ja laululised (“Seatapusonett”, “Naga nuga”, “Tsükkel”).

“Kanna mind”
….
Küll tahaks vahel ennast ära anda.
Kuid kellele? Oh, rumal, ära küsi.
Ta tuleb ise ja viib kui rüsi, 
su ära siit ta viib kui ajujää,
su ära siit ta viib ei tea mis randa
ja ise hajub Sinuga ei jää.
(lk. 39)

Raamatukene pakub palju sõnamängu ja keelerõõmu. Koržetsi luuleridu lugedes tekkis võrdlus Hando Runneliga. Tegemist on tõeliste luulepärlitega, mille ette suurelt pluss- ja hüümärke võiks laduda, mis kõik väärivad eraldi esile tõstmist.

Lõpetan luuleridadega, mis pärinevad aastast 2016:

“Sa püüa mind!” kord hüüdis mulle arm
ja mina püüdsin, ihus-hinges ind.
Kui lõppes jaks, siis hüüdis mulle surm,
et jookse Vladi  — mina püüan sind!
(lk. 48)

Sirje Suun

Loe ka Tiina Tariku arvustust.

Vladislav Koržets „Laulud või nii”

Vladislav Koržets oleks justkui elupõline teekaaslane. Siinkirjutaja pole küll kunagi auväärsega isiklikult kohtunud, kuid on pidevalt tema loomingut mõnuga jälginud – kuulates mõnd kõige mõjujõulisemat eesti lauluteksti („…nüüd on murtud kõik, metsik ja must…”), loodides koos Ülev Suurmõlgiga fundamentaalset mõttetarkust („Lohk on tagurpidi muhk!”), visanud kolme näppu iga kord, kui saatejuht Koržets ütleb „Oo Kolm!”, ning kuulutanud täie veendumusega asutuse jõulupeol: „Sinna saaks ma, kui oleks homaar!” Koržetsi tekstidele on loonud laule Hampelmann ja Riho Sibul, Gunnar Graps ja Sten Šeripov, ta on toimetanud ajakirja „Pikker”, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume, mänginud filmis „Viini postmark” ning pälvinud 1988. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia. Mõni inimene kohe oskab teha paljusid asju, ühekorraga ja hästi. Kalast teab ta ka kõike, ja üldse.

Ja nüüd on siis ilmunud luulekogu „Laulud või nii”. Hakkasin kohe eelmist valimikku otsima ja siis selgus, et tegu on 65-aastase autori debüütkoguga, mis sisaldab luuletusi aastatest 1977-2016. Omamoodi meelepete: laulud on ju ammu peas, nii tunduski, et küllap nad on ka paberil ilmunud. Seda suurem on rõõm, et luuleraamat viimaks ikkagi ilmus. Siin leidub klassikaks saanud laulusõnu („Aed”, „Kõik kaob”, „Veerev kivi”, „Videvik”) ja uuemaidki (filmist „Kormoranid”), vemmalvärsse, epigramme, elutarku, valusaid ning muhedaid tõdemusi. Tekste lugedes tundub pidevalt, nagu esitaks neid autor ise oma eripärase häälega, ruttamata ja õige kerge naerusädemega. Ühesõnaga, selle raamatuga on nigu on. Soe põhitoon, iseenda tagaplaanil hoidmine ning Looja, loodu ja eluringi väärtustamine teeb sellest meie heitlikul ajal meeldiva ja ütleksin ka – vajaliku lugemise.

Näidiseks ja tutvustuseks ja kogu Koržetsi loomingu kokkuvõtteks olgu siinkohal toodud viimane stroof luuletusest „Meeles ja keeles”:

Kuni olen omas meeles,
kuni keel veel püsib meeles,
kõik mis on ja mida pole,
igas mõttes, igas meeles
on mu meeles eesti keeles.

Tiina Tarik

Vaata ka:
Intervjuu ERRi lehel
Intervjuu ajalehes KesKus
Raamatust Ingvar Sedmani blogis

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov