Archive for the ‘Kivirüüt, Kersti’ Category

Kersti Kivirüüt „Okultismiklubi“

Minu lemmikraamat on „Okultismiklubi“, mille autor on Kersti Kivirüüt. Mulle meeldis see raamat, kuna mulle meeldib müstika. Suurt seost mul raamatu tegelastega ei ole, võibolla ainult see, et nad olid minuvanused, aga teose sisu oli kaasahaarav ja äratas minus veel suuremat huvi ajaloo vastu. Lugesin seda raamatut kohustusliku kirjandusena, kuid teos oli põnev ja see ei tundunud kohustusena.

Mulle meeldisid seal raamatus üleloomulikud sündmused ja maagilised esemed, näiteks ära neetud kroon. Sealsed tegelased olid mulle sümpaatsed, sest nad kõik olid omamoodi ja erinevad ning nende karakterid olid hästi kujutatud. Tegelaste reaktsioonid erinevatele sündmustele olid kooskõlas nende iseloomuga. Alati see raamatutes nii pole. Teoses olid kohad, kus räägiti ajaloost, täpsemalt muinasaja Eestist, Iirimaast ja Päikesega seotud religioonist. Kuna olen ajaloohuviline, meeldisid mulle need kõrvalepõiked väga.

Raamatu kiirus oli hea: sündmused ei olnud liiga kokku pakitud ja ei olnud samas ka liiga laiali venitatud. Lugemise vältel tekkis mitmesuguseid erinevaid huvitavaid küsimusi, näiteks: „Mis on seal kapi taga? Mis nüüd temast saab?” Põnevus sundis raamatut edasi lugema.

Raamatus ette tulnud sündmused olid ebamaised, kuid mitte nii palju, et lugedes kaoks reaalsustunne ja teos muutuks täielikuks ulmemaagia raamatuks. Tegelased olid nagu päriselus: Viktor, kes tahtis teada, miks sündmused on nähtavalt temaga seotud, ajalooõpetaja Erika, kes tahtis sündmuste ajaloolist aspekti uurida, ja teised klassikaaslased, kes tahtsid Viktorit abistada, kuidas oskasid.

Raamat jagunes arusaadavalt sissejuhatuseks, sisuks ja kokkuvõtteks. Raamatu algus oli pühendunud tegelastele ja põhilistele asukohtadele. Paaripeatükilises sissejuhatuses pandi paika karakterid ja kirjeldati asukohti, näiteks suurt ja vana kooli, mitmete puudega alleed ja kivikalmet, mille ümber hilisem tegevus toimuma hakkaski. Sissejuhatus lõppes siis, kui klassiga juhtus esimene suuremat sorti üleloomulik nähtus. Sisu rääkis ajaloolisest aspektidest, sündmustest ja visioonidest. Põhisisu lõppes minu arvates siis, kui skeptikust poiss sai välguga pihta ja peategelane sai oma saatusest ja tulevikust teada. Lõpp võttis kõik lahtised otsad kokku: kroon sai peidetud, arheoloogilisest kivikalmest rääkis õpetaja ajaloolastele, kes pidid tulema seda uurima. Peategelane täitis oma kohustuse ja lõpuks kõik lõppes hästi.

Väga hea raamat oli ja mulle meeldis, soovitan seda kõigile müstikahuvilistele. Tegelikult ka neile, kes veel pole enda jaoks müstikat avastanud. Iial ei või teada, äkki hakkab meeldima.

Heivo Puusepp
8. klass, Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

“Me armastame Maad 2. Viimane laev”

“Me armastame Maad 2. Viimane laev” — venekeelse ulme antoloogia, koostaja ja tõlkija Veiko Belials (Fantaasia, 2017).

Antoloogiasse on koondatud 12 lugu kosmose vallutamisest. Neist varaseim on ilmunud 1958. ja kõige uuem 2012. aastal.

Lood pakuvad lugejale mitmekihilisi avastusi. Esmajoones loomulikult autorite visiooni kosmilistes oludes ellujäämisel. Mõõtmatute vahemaade ületamiseks on loodud ioonmootorid ja teleportatsioon; sotsialiseerimisvõimalusi kosmilises tühjuses pakuvad orbitaaljaamade kõrtsid ning kosmoselaevadele projekteeritud raamatukogud ja puhketoad. Kuigi nüanssides loomulikult erinev, peegeldab pisut rohkem kui viiekümne aasta ajateljele mahtuv antoloogia võrdlemisi sarnast ettekujutust kosmiliste väljakutsete olemusest ja nende seljatamisest. Pole ka ime – reaaleluline kosmosevallutamine ei ole pärast külma sõja võidujooksu kuigivõrd edenenud.

Nõukogudeaegsete arusaamade äratundmine antoloogia varasemates lugudes on ajalooteadlikule lugejale järgmine põnev avastuskiht. Varasemate lugude kosmosealistamise progress on pehmelt öeldes optimistlik – teekond esimestest lendudest avakosmosesse kuni turistide vedudeni mahub reeglina ühe inimese eluea sisse. 1960. aastad, külma sõja aegse kosmose alistamise võidujooksu eredaim kümnend, lõi selleks optimismiks soodsa pinnase. Kosmose alistamine, täpselt nii nagu uudismaade üleskündmine või BAMi ehitamine, vajab aga paatoslikku ennastsalgavust. Ka seda neist lugudes leiab. Tänu ennastsalgavatele rajaleidjatele on tulevik helge – lendavad õhutaksod, toimivad kõiki mugavusi pakkuvad kosmosejaamad, kehtib sovhoosikord ja kõik teed viivad Moskvasse. Häda ja õnnetust kosmosehuntidele, kel ei õnnestu kangelaslikult oma elu ohverdada. Ühte sellist saatust kirjeldab Ilja Varšavski loos “Otsusta ometi, piloot!” 1971. aastal loodud Dmitri Bilenkini lugu “Tema Marss” pakub 1960. aastate kosmosevallutamise optimismile eriti halenaljakat finaali.

Mida uuemad lood, seda rohkem on fookuses inimene oma vajadustega. Paatoslikul eneseohverdusel on küll oma roll, ent selle saatjaks on nüüd eksistentsiaalne lahtimõtestatus. Kõrvalseisjale lubatakse lisaks imetlusele ja “oh-miks-küll-mina-tema-asemel-ei-olnud” kahetsuse kõrval ka kriitikat – elu väärib säästmist mitte ohverdamist. Väärtused on muutunud. “Maha võib jätta hukkunuid. Hüljatuid – mitte kunagi,” tõdeb autor Sergei Kazmenko lühiloos “Viimane laev”. Olga Larionova loos “Päike jõuab Veevalajasse” soovib vana kosmosehunt Sible oma viimased päevad veeta tundmatul, aga väga kauniilmelisel planeedil. Ta saab selle läbimõtlematu soovi eest hurjutada oma kaasreisijalt ning karistada autorilt.

Inimene ja kosmos suhte kõrval pakuvad osad autorid lugejale kaasaelamist kolmikmõjule: inimene, inimgrupp ja isoleeritud keskkond kosmilises tühjuses. Kir Bulõtšovi lühiromaanis “Kolmteist aastat teel” lisandub sellele veel üks tegelane – üle saja aasta teel olnud kosmoselaev “Antaios”, mille meeskonda vahetatakse teleportatsiooni teel seni, kuni juhtub saatuslik tõrge. Kogu olemasoleval meeskonnal tuleb ümber hinnata ambitsioonid, unistused ning tulla toime nii üksinduse kui ka üksiolemise sooviga.

Antoloogia kõige uuem lugu, “Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika” keskendubki grupipsühholoogiale, pakkudes välja eriliselt küünilist lahendust. See on lugu, mida tuleb lugeda kaks korda, selleks, et hoomata loos väljenduva künismi mõju tuumani. Esimest korda lihtsalt kui närvesöövat põnevikku, teist korda teadmisega, mida tegelikult tähendab “eluskala”.

Antoloogia lõpuosa lood on kindlasti huvitavad lugeda ka neile, kes teaduslikku fantastikat eriliselt ei fänni, küll aga naudivad häid psühholoogilisi põnevikke.

Siinkirjutaja lemmik on aga ülalmainitud “Tema Marss”. Lisaks ühekorraga naerma ja nutma ajavale puändile kajastub see lugu toimetulekut väärtuste kokkupõrgetega, kusjuures autor ei asu kohtumõistja rolli ja laseb lugejal otsustada õige ja vale skaalal. Selle otsuse sünd aga ei sünni hõlpsalt ja laseb jutustusel veel kaua mõtteis keerelda, mis ongi ühe väga hea loo indikaatoriks.

Kersti Kivirüüt
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja