Archive for the ‘Kivirähk, Andrus’ Category

Andrus Kivirähk “Tont ja Facebook”

Et mulle meeldib väga Jaapani kirjandus eesotsas Haruki Murakamiga ja et pika essee kirjutamiseks polnud sedakorda aega, siis panustan omalt poolt haikudega, mis inspireeritud Andrus Kivirähki lasteraamatust „Tont ja Facebook“. Haiku on väike Jaapani päritoluga luulevorm, mis klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist ja silpide arv värssides on 5+7+5. Haikude kirjutamine oli üks meeldejäävamaid ülesandeid keskkooli kirjandustundidest ja 5+7+5 haikurütm on ka paar aastakümmet hiljem hästi kinnistunud.

Tont ja Facebook
Andrus Kivirähk
Kirjutas raamatu taas
Tont ja Facebook see

Eesti Vabariigi sünnipäev
Eesti sünnipäev
Kas sina oled söönud
peo-frikadellisuppi?

Eestlaste ühine saladus
Kes on eestlane?
Kas sulle maitseb kama?
Aga verivorst?

Kes on eestlane?
Laulu- ja tantsurahvas
Kõik ei oska ju

Talvel saab Eestis
kooris tatti nuusata
suurim sarnasus

Kuidas kased saunas käisid
Kask elab saunas
töötab saunavihana
Aus eestlase töö

Sokk ja kinnas
Ema suur mure
Kas teie pesumasin
Sööb muudkui sokke?

Evelin
Raamatutuba Fahrenheit 451º

Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel”

Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale. Selles tõsisetest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik. Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad“

LastePegasusTartu Lapsepõlve auhinna nominent — Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad“ (illustreerinud Anne Pikkov, välja andnud kirjastus Film Distribution OÜ, 296 lk).

Raamatu peategelaseks on Oskar, kel lasteaed seljataga ja kool peagi algamas. Kuna ema läheb Ameerikasse, isa on aga sunnitud tööl käima, tuleb poisil minna maale vanaema juurde. Kaugel elava vanaemaga, keda perekond harva külastab, pole Oskaril kahjuks sidet tekkinud. kivirähkoskarjaasjadKoju unustatud mobiiltelefon on poisile sarnaselt paljude eakaaslastega justkui turvaese ja selle puudumine süvendab tema hüljatust veelgi. Õnneks suudab poiss trööstitust olukorrast väljapääsu leida – isemeisterdatud asjadega rääkimise telefon muudab poisi elu rikkamaks ning aitab ühtlasi leida tee vanaemani. Kivirähk segab võluvalt fantaasiat ja reaalsust, huumorit ja nukrust, põnevust ja lüürilisemaid hetki. Ta on loonud vahvalt laiahaardelise ja fantaasiat käivitavate lünkadega teose, mis mängib lugeja tunneteskaala laial ulatusel. See on meeliköitev ja mõtlevapanev teos, mida tasub lugeda nii noortel kui ka pisut vanematel.

Jaanika Palm
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Romaan lihtsatest inimestest. Enne raamatu lugemist olin kuulnud autori väidet, et selles raamatus ei juhtu midagi. Ei tahtnud uskuda – Kivirähki romaan ja ei juhtu midagi. Aga tegelikult ei juhtunudki. Täiesti igapäevased inimesed elasid oma igapäevast elu. Mõnedes tundsin ära oma tuttavaid ja see ajas muigama.

Teisalt pani mõtlema enda üle, et kas ka mina raiskan oma elu ja midagi huvitavat ei juhtugi. Raamat andis julgust võtta vastu suuremaid otsuseid- nõustusin Hispaania-reisile minema.

Mingil määral valmistas raamat pettumuse. Kuigi oli öeldud, et midagi ei juhtu, ootasin, et mingi kulminatsioon ometi tuleb, aga ei tulnudki.

Ma ei peaks seda Kivirähki parimaks raamatuks.kivirahkmaailmaotsas

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

Ära igatsemise motiiv kirjanduses ja kunstis laiemalt on võrdlemisi palju kasutatud, aga üsna üldinimlik. Tänapäeva Eesti kontekstis omandab see ühiskondliku tähenduse. Paljud on läinud. Teose tegelased unistavad ka kuhugi ära saamisest: nad tunnevad, et peaks rutiini murdma, kuid ometi jääb see tegemata.

Annika Rebane
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Andrus Kivirähk “Maailma otsas”

Oskar Lutsu on nimetatud rahvakirjanikuks. Samasuguse nimetuse on oma loominguga pälvinud Andrus Kivirähk. Paralleele võiks mõlema kirjaniku loomingus tõmmata mitmesuguseid. Nende teostes on head huumorit. Nende loomingu ampluaa on olnud suhteliselt lai: lugejate seas on menukad olnud nii romaanid, lühijutud, näidendid kui ka lasteraamatud. Mis aga kõige tähtsam – mõlema loomingus on humoorika pealispinna all peidus suurem ja sügavam, sageli tumedamaid värvinguid edastav kiht.

Mulle tundub, et Kivirähki uut romaani võib pidada vaat et kõige lutsulikumaks teoseks. Seda lugedes kangastuvad ajuti Lutsu tagahoovi-tegelased või pildikesed Paunverest. Kivirähkile omaselt on tegelastele veidi vinti juurde keeratud, kuid selles, millise Kivirähk soojuse ja siirusega oma raamatukangelaste ellu piilub, on märgata uut siirust, lihtsust ja küpsust. Teksti ei sekku vanapaganad ega muud isevärki mütoloogilised elukad, on lihtsad inimesed oma lihtsate murede ja rõõmudega, igaüks unistamas millestki erilisest, samas tajudes suletust oma argiellu ja sellega leppides. Armas ja soe romaan.

Maarja Valk
Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetaja

Maniakkide Tänav – Meeletu-meeletu maailm

maniakkidetanavLapsena lugesin läbi valimatult kõik, mis kätte puutus, nüüd enam seda aega ei ole ja tuleb valida. Leian palju raamatuid sõprade soovitusel ning seepärast ei tahaks vaka all hoida ka teiste eest seda kulda, mis olen leidnud. Pean igaks juhuks hoiatama, et üldjuhul on tegemist musta kullaga. Minu soovitatud raamatud on tihtilugu kurvad, masendavad, näitavad inimlikku kurjust selle erinevates vormides. Kuid ma arvan, et ka selliseid raamatuid peab lugema, sest teades ohtusid, oskame end ja oma lähedasi ning oma kodukohta nende eest paremini hoida. Tark on see, kes õpib teiste vigadest. Kuna minu soovitatavate raamatute nimekiri tuleb päris pikk, siis enne kui soovituste juurde asun, avaks ehk veel veidi oma lugemismaitset. Laias laastus meeldivad mulle huvitavad, silmapiiri avardavad, seikluslikud, uudse lähenemisega ja väga hästi kirjutatud raamatud. Kõik need tingimused ei pea olema täidetud korraga, piisab ka ühest raamatu peale. Peamiselt loen kolme sorti kirjandust: esiteks ulmet ja sinna hulka käivad kõik selle alamžanrid muinasfantaasiast ja aurupungist kuni utoopiate ja küberpungini, teiseks populaarteaduslikku kirjandust kõikvõimalikel teemadel, millest parasjagu ise kirjutan, ja kolmandaks raamatuid, mida tuttavad soovitavad, et püsida kursis hea kirjandusega ja vältida kapseldumist mingitesse suletud piiridesse. Soovitatud raamatud ei pruugi mulle alati meeldida, kuid on üllatavalt tihti ikkagi väga head, nende lugemine hoiab üldjuhul vaimu värske ja üldise kirjanduspildi silme ees.

Raamaturiiuli ees seistes leidsin, et valikut teha oli raske, sest mul on kõik riiulid heade raamatute all lookas. Proovin läbikaalutud valiku siiski allpool ära tuua, jättes välja kõigile teada menukid, milleni huviline leiab varem või hiljem niikuinii tee.

vingesugaviktaevasEsiteks ulme. Viimase aja eestikeelne lugemiselamus oli kirjastuse Fantaasia „Sündmuste horisondi” sarjas ilmunud Vernor Vinge „Sügavik taevas”. Raamatus on suure fantaasia ja tänapäevase butafooriaga kirjeldatud kaugel kosmoses hätta jäänud kosmoserändurite püüdu koju saada, arendades selleks tundmatult planeedilt avastatud oma arengu algusteel olevat võõrtsivilisatsiooni. Sama suure fantaasialennuga on ka sama kirjaniku teine raamat „Leek sügaviku kohal”, kus seigeldakse mitmikmõistusega võõra tsivilisatsiooni keskel.

belialseemistuikabsuveresEesti autoritelt soovitaksin Veiko Belialsi tumedat fantaasiat deemonite ja kurja jälitava saatusega „See mis tuikab su veres”. Belialsil on õnnestunud luua huvitav howardlik maailm ja tegelane, kes peab oma uudishimu eest maksma põgenemise ja reisidega üle poole maailma. Teiseks eesti autori teoseks soovitaksin Mari Järve postapokalüptilist, hävitava epideemia tõttu inimestest tühjenenud Eestist kõnelevat raamatut „Esimene aasta”. Mari Järve raamatu kohta olen kirjutanud ulmeajakirja Reaktor esimeses numbris ka pikema arvustuse, tegemist on eesti ulmes mõnusalt uudse ja laiahaardelise raamatuga. Need ehk oleksidki ainsad ilukirjanduslikud raamatud, mis ma esile tooksin. Kuna ma ise püüan samuti kirjandust luua, siis loen hästi palju dokumentalistikat, sest leian, et parim viis kujutada usutavalt elu, on õppida tundma meid ümbritsevat reaalsust, selle konflikte.

Ülal loetletutest polnud ükski raamat militaarulme žanrisse kuuluv, Eestis seda väga ei viljeleta. Eelistan aga palju lugeda just sellesse žanrisse kuuluvaid teoseid. Tahaks end sellega kursis hoida – kui tuleb soov ka ise militaarsema kallakuga teksti kirjutada. Allpool on toodud raamatud, mida olen lugenud ja julgen ka teistele sõjandushuvilistele soovitada.

babtsenkisodatsetseenias„Romantikud süüakse siin ära,” ütles „Jääaja” multifilmis üks laiskloomaneidudest. Sama võib üldjuhul öelda ka sõdade kohta. Arkadi Babtšenko on aga kirjanik, kes tuli Tšetšeenia sõjast ajateenijana eluga läbi ja läks sinna uuesti, seekord palgasõdurina. Oma kogemustest selles loomastunud verevalamises kirjutas ta hulga lühemaid autobiograafilisi lugusid. Raamatus „Sõda Tšetšeenias” on need kõik vormistatud kokku üheks pikemaks teoseks, mille lõpus on ka lühemaid jutte, mis osaliselt kordavad varasemat. Autor on nendes lugudes andnud edasi sõduri igapäevaelu, Vene armees valitsevat julmust ja räägib ka selle julmuse põhjustest üksikisiku tasandil. Mingit romantikat siin ei ole. Olud on karmid, verised, julmad, ellu ei jää alati isegi tugevamad. Autor ei piirdu sõjaga, ta näitab ka endiste sõdurite sõjajärgset elu ning põhjusi, miks lähevad alguses sõda vihanud poisid pärast palgasõduritena sinna tagasi. Selle raamatu järel, kõrvale või ka enne sobib võtta ette Anna Politkovskaja „Putini Venemaa”. See on reaaleluline artiklikogumikust sündinud raamat, kus käsitletakse politkovskajaputinivenemaaTšetšeenia sõda ja selle mõjusid Vene ühiskonnale, seekord paljuski sõjakuritegude ja sõduriemade pilgu läbi. Kolmandaks sellesse komplekti lisaksin Julia Juziku raamatu „Beslan”, kus räägitakse Tšetšeenia sõja taustal toimunud sündmusest, milles relvastatud mehed võtsid pantvangi koolimaja täie lapsi. Seda oli viimati nimetatud raamatutest emotsionaalselt raskeim lugeda. Piin, mis meile selle lehekülgedelt vastu vaatab, on kirjeldamatu. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas sellised asjad on võimalikud ja mis toimub nende inimeste peades, kes selliseid asju organiseerivad ning läbi viivad, ning siinkohal ei mõtle ma mitte ainult pantvangistajaid, vaid ka neid, kes saadeti koolimaja piirama ja ründama.

clarensmaolinlapssodurKuid vene ja tšetšeeni lapsed ei ole ainsad lapsed, kes sõdadele jalgu jäävad. Musta Mandri sõdadest on eesti keeles samuti kaks teost, Lucien Badjoko „Ma olin lapssõdur” ja Ishmael Beahi „Kaugel ära”. Mõlemad on autobiograafilised teosed Aafrika lapssõduritest. Esimeses neist räägib oma loo poiss, kes ühines lapselikus romantilises õhinas vabatahtlikult sõjaväega, teine vaatab tagasi aega, kui ta 12-aastaselt põgenes sõja eest, hulkus mööda sõjast laastatud maad ja võeti 13-aastaselt samuti armeesse. Mõlemad hiljem Rahvusvahelise Punase Risti abiga sõjast pääsenud, nüüd juba noored mehed kirjeldavad üsna ausalt, kuidas Kalašnikov käes, silmini narkootikume täis lapsed täiesti mõttetult ja julmalt külasid põletasid ja tapsid ära kõik, kes ette sattusid. Neid ei huvitanud, kelle ja mille eest nad sõdisid, nad lihtsalt ei tahtnud ise surra. Peagi oli hirmu ja surma täis elu nende ainus elu. Mõlemal juhul kirjeldatakse ka rehabilitatsiooni, kuidas nad viimaks sõjaväest paradoksaalsel kombel suure kahjutundega lahkuma pidid. See oli nende elu, nad ei osanud enam midagi muud ette kujutada ja teistmoodi elada.

aleksijevitstsernobolipalveVeel üks tugevaid tundeid tekitav raamat, seekord ilma sõjata, on Svetlana Aleksijevitši „Tšernobõli palve”. See raamat koosneb intervjuudest inimestega, kes elasid katastroofi ajal ja kellest suur osa elab veel praegugi Tšernobõli katastroofi kõige kuumemates piirkondades. Me oleme palju kuulnud sõduritest, kes pidid radioaktiivses piirkonnas tegema likvideerimistöid, kuid üsna vähe inimestest kes elasid sealsetes linnades ja külades, nendest, kes ei läinud pärast koju, vaid kelle kodu asuski seal ja kes sunniti lahkuma. Paljud neist naasid pärast oma kodukohta, sest kaotada polnud enam midagi. Nad olid kaotanud kiirgusest põhjustatud haiguste tõttu oma mehe-naise-lapsed-vanemad ja ka ise juba kiirgusest nii läbi imbunud, et kartmiseks polnud enam põhjust. See on emotsionaalne pilk Valgevene inimeste tragöödiasse. Raamatus puudub autori tekst, intervjueerija küsimused on tekstist eemaldatud, jäänud on vaid oma lähedased ja kodu kaotanud inimeste tagasivaade neile sündmustele. Jutustusi on palju ja autor on suutnud esitada meile läbilõike tervest ühiskonnast, alates metsatalus elavatest memmedest ja taatidest kuni vastutavate parteilaste ja tervishoiutegelasteni välja.

haskihiinaveriPierre Haski „Hiina veri: kui vaikus tapab” on ajakirjaniku kirjutatud raamat. Ka siin ei ole sõda. On vaid inimeste mõõtmatu kasuahnus ja hoolimatu soov elada teiste arvelt. Röövkapitalism või õigemini röövkommunism on kõige hundinäolisemal kujul. Raamatus kirjeldatakse, kuidas Hiina Henani provintsi tervishoiuametnikud otsustasid 1990. aastatel doonoriverega raha teha. Ettevaatus- ja hügieeninõuete eiramine põhjustasid sadade tuhandete inimeste nakatumise HIVi ja teistesse rasketesse nakkushaigustesse. Afääri ilmnemisel mätsiti kõik kinni ja sunniti vaikima igaüks, kes julges sellel teemal sõna võtta. Kui muidu ei saanud, siis tülikaimad inimesed tapeti, vangistati või kadusid nad teadmata kombel. Raamatu autor, Prantsuse ajalehe Libération korrespondent Pierre Haski pidi andmete kogumiseks tegutsema peamiselt öösiti, sest korrakaitsejõududele oli antud käsk ajakirjanikud ja valitsusvälised organi-satsioonid tohutu ulatusega humanitaarkatastroofi piirkonnast eemal hoida.

robbprantsusmaaavastamineEt mitte minna liiga masendavaks, siis tutvustaksin lõpetuseks minu raamatukokku tee leidnud veidi rõõmsamaid raamatuid, nagu ajaloo ja aurupungi sõpradele Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” ja Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit”. Graham Robbi „Prantsusmaa avastamine” käsitleb Prantsusmaa ajalugu, kuid hoopis teisest vaatenurgast kui tavalised ajalooraamatud. Siin ei ole esmatähtis poliitiline, vaid pigem kultuuriline ajalugu ja mitte selle peavoolu tähenduses, vaid pisikeste etnoste, eraldatud külakogukondade, pisikeste unustatud perifeeriamaakondade ja tundmatuks jäänud uskude ajalugu. On üllatav saada teada, et sellal kui Napoleon vallutas Euroopat ja Venemaad, ei teadnud paljud inimesed Prantsusmaal, kes on Napoleon, nad ei teadnud, et nad on tema alamad, ja prantsuse keel oli neile niisama tundmatu nagu hiina keel. Graham Robb ei piirdu kuivade üldteada faktidega, vaid raamatus on palju tsitaate omaaegsetest rännujuhtidest, on kirjeldatud igapäevaelu – reisimist, teeolusid, suletud kogukondade pisikesi rõõme ja suuri tragöödiaid. Me oleme Eesti ajaloo puhul harjunud, et 19. sajandil oli Eesti läbi ja lõhki tuntud koht ja Euroopa kultuurmaad seda enam. Ent „Prantsusmaa” avastamine sunnib meil oma teadmisi ümber hindama. Väga tabavalt sõnastatakse see prantslaste uskumatu teadmatus Prantsusmaa kohta ka raamatu tagakaanel: „See on maa, kus prantsuse keel oli kuni 19. sajandini vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.” Alati on huvitav teada saada, et mida ma seekord ei teadnud. „Prantsusmaa avastamine” on just selline raamat, reisijuht tundmatusse ajalukku.

mooraeestitalurahvavanemtoitVeidi samasugune nagu Graham Robbi raamat on ka kaks järgmist raamatut, mida tahaks ajaloohuvilistele tutvustada: Aliise Moora „Eesti talurahva vanem toit” ja Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Ka need raamatud viivad meid tagasi tundmatutesse aegadesse, kuid seekord siinsamas oma kodumaal. Aliise Moora raamat on monumentaalne ja põhjalik teos sellest, mida meie esivanemad sõid. Kuid see ei ole ainult raamat toidust. Palju räägitakse ka sellest, miks oli toit selline, nagu ta oli, kuidas seda valmistati, millal ja kuidas söödi, kuidas sööke nimetati. Lugeja saab lisaks toidule teada ka paljust muust: tollasest õhkkonnast, inimestest, elust üldse. Seegi ei ole poliitilise ajaloo raamat, nagu neid on lademete kaupa. See on raamat Eestimaast, selle inimestest ja kuidas nad siin elasid ja söönuks said. Kellele tundub 440-leheküljeline teos hirmutav, võib sissejuhatuseks võtta ette Aleksei Petersoni „Eesti maarahva elust 19. sajandil”. Selles õhukeses, 100-leheküljelises raamatus ei leia me samuti lahingute kirjeldusi ja väepealike-kuningate nimistuid, vaid saame teada, kuidas elasid meie esivanemad 100 aastat ja enam tagasi, enne suure tööstusrevolutsiooni ajastut. See on kivirahkrehepappulmeline ja teistmoodi maailm, võõram kui lohede ja haldjate fantaasiamaailmade talurahva elu, sest enamasti ei ole nende fantaasiaraamatute kirjutajad oma linnakorterites eriti süvenenud tööstusmasinate eelse maainimese igapäevaellu. Nii elavadki juturaamatute 1000 aasta tagused taluinimesed hoopis tänapäevasemalt kui tegelikult 100 aastat tagasi elanud reaalsed inimesed. Kolmandaks raamatuks sellest „seeriast” soovitan, et asi väga pühalikuks ei läheks, loomulikult samuti väga ehedat talurahvaraamatut, Andrus Kiviräha „Rehepappi”. Ma usun, et viimati nimetatu tutvustamist ei vaja. See on vaheda satiiri ja musta huumoriga vürtsitatud raamat eestlaste taluelust enne esimest vabariiki, mõisate ajal.

sahtourismaailmatantsLõpetuseks midagi loodusteaduste vallast: Elizabeth Satourise „Maailmatants”, Clive Pontingi „Maailma roheline ajalugu” ja David Quammeni „Dodo laul”. Need raamatud räägivad maailmast meie ümber, looduse keerulisest sümbioosist ja selle õrnast tasakaalust ning sellest, mis saab siis, kui see tasakaal paigast lüüa. Loomulikult ei midagi hullu, tasakaal taastub mingil teisel kujul. Kahjuks ei pruugi see uus tasakaal olla inimesele meelepärases vormis. Õnneks on kõik need kolm raamatut eespool tutvustatud teostest tublisti rahulikumad lugeda, ehkki ka neis käsitletakse olulisi küsimusi ja rõõmsate kõrval ka kurbi fakte. Optimistlikem ja ehk ka laiahaardelisim on neist kolmest kõige õhem, 300-leheküljeline „Maailmatants”. Raamat räägib kõige laiemas mõttes evolutsioonist, maailma loomisest kuni tänaseni ja piilub veidi ka tulevikku. Autor on evolutsioonibioloog, futurist, kirjanik ja õppejõud, tema keel on mõnus ja kaasakiskuv, raamat nagu voolaks sõrmede vahelt läbi ja seda käest pannes jääb südamesse helge tunne.

quammendodolaul„Dodo laul” räägib samuti evolutsioonist. See käsitleb saarte biogeograafiat ja liikide hääbumist. Autor on rännanud läbi terve maailma saared ja joonistab nende eraldatud looduslike süsteemide kaudu meie ette maailma bioloogilise mitmekesisuse, selle arenguteed ning tõusud ja mõõnad kuni paljude liikide hävimiseni. Näeme põhjusi, seoseid ja tulemusi: kuidas esmapilgul pealtnäha tühised asjad võivad viia unikaalsete koosluste väljasuremiseni.

pontingmaailmarohelineajalugu„Maailma roheline ajalugu” on aga taas kord tumedates toonides puhtakujuline hoiatusraamat, mis räägib keskkonnast ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemisest. Alustades Sumerist ja Vana-Egiptusest, räägitakse sellest, kuidas on eri ühiskonnad meie praeguseni välja Maa ressursside najal õilmitsenud ja kasvanud, saavutades viimaks punkti, kus olemasolevate ressurssidega on võimatu oma kultuuri püsti hoida, ja on seejärel kokku varisenud. Raamatu sõnum on ühene ja lohutu: meidki ootab sama saatus. Raamatus on palju näiteid, uurimusi ja arutlusi nende ümber. Lõpus on aga iga peatüki kohta lugemissoovitused peatükis käsitletud teemadel. Siin ehk olekski paslik lõpetada, soovijad võivad Clive Pontingi või mõne teise ülaltoodud autori raamatuid uurides ise edasi mõelda ja uurida, mis suunas edasi lugeda.tartulinnaraamatukogu100

Maniakkide Tänav

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Juur_ja_Kunnus14Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

Kuur_ja_Kunnus2“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Juur_ja_Kunnus3Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Juur_ja_Kunnus4Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Juur_ja_Kunnus5Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

Juur_ja_Kunnus6“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Juur_ja_Kunnus7Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Juur_ja_Kunnus8Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.Juur_ja_Kunnus10

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Juur_ja_Kunnus19Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.Juur_ja_Kunnus15

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Andrus Kivirähk „Kevadine Luts“

Andrus Kivirähk „Kevadine Luts. Pildikesed kahes vaatuses“ (Loomingu Raamatukogu 2012/1-2)

Meie armastatud rahvakirjaniku Oskar Lutsu enda juubelit sai suurejooneliselt peetud juba möödaläinud talvel ja tema loodud „Kevade“ ilmumisest möödub tänavu sügisel 100 aastat. Ilmselt on võimatu leida ühtegi eestlast, kes poleks ühel või teisel moel selle kuulsa teosega kokku puutunud. Raamat ise on ju alates 1912. aastast alates ilmunud kümnetes kordustrükkides ja kindlasti on iga eestlane ikka ja jälle üle vaadanud 1969. aastal režissöör Arvo Kruusemendi ja tema meeskonna loodud imelist „Kevade“-filmi. Nüüd on aga Eesti kaasaegseks rahvakirjanikuks nimetatud Andrus Kivirähk meie lugemislauale toonud loo sellest, kuidas need Lutsu „pildikesed koolipõlvest“ sündisid ja kaante vahele jõudsid?

Kui palju on selles näidendis tõtt ja kui palju fiktsiooni, jääb iga lugeja enda otsustada, mulle tundub, et see vahekord on enam-vähem fifty-fifty.  Küllap on siin kirjas omajagu ka selliseid asju, mis on küll Kivirähu poolt välja mõeldud, aga mis ka tegelikkuses juhtuda võisid. Kuid minu arvates polegi see nii oluline, peamine on siiski “Kevade” kirjutamise protsessi kujutamine ning oletused, miks Luts seda üldse tegi.

Algaja kirjatsura elu pole ju lihtne, sest kui sul pole veel kuulsat nime, mis paneks rahvast sinu teoseid ostma, pole ka kirjastajad sinust eriti vaimustatud. Nii pidi ka noor Oskar Luts oma koolipõlvemälestused omal kulul, sõpradelt saadud laenu abiga ise välja andma.

„Kevade“ esmailmumisest mööda läinud aeg on tõestanud, et Luts oskas kirjutada just seda, mida rahvale vaja oli.

Nüüd aga tagasi Kivirähu ja tema „Kevadise Lutsu“ juurde. Selle raamatu ametlikus tutvustuses on kirjas, et „Oskar Lutsu austaja ja Lutsu preemia laureaat on kirjutanud vanameistri 125. sünniaastapäeva puhul näitemängu, kus esinevad nii juubilar ise kui ka tema kaasaegsed, olnud ja olematud tegelased.“

Näidendi peamiseks kangelaseks on küll Oskar Luts, aga kujuteldaval näitelaval saame näha ka teisi „Kevadest” teada-tuntud kujusid ja muidki tegelasi. Kujutatud on Oskar Lutsu tegemisi alates lapsepõlvest kuni matusteni, peamiselt aga seda kuidas ta “Kevadega” nii-öelda maha sai. Kellele Kivirähu nukker ja eluline huumor meeldib, see saab nii naerda kui ka pisara poetada.

„Kevadine Luts” on näitemäng kahes osas, kus leidub nii tegelaste teineteise kallal pidevat lõõpimist kui tõsiseid elutarkusi ja palju vaimukaid dialooge. Siin mõned näited.

lk 13: LUTS: Kas õhtul kalale läheme, Peep? PEEP: Eks ikka tuleb minna, muidu kalad hakkavad veel muretsema, et kus me jääme.“

lk 13: PEEP: Vaja minna ja vaadata, mis need mehed ka seal kõrtsis täna teevad. LUTS: Aga, Peep, mis sa arvad, mida nad seal teha võivad? PEEP: Ei noh, seda nüüd küll, aga … Ikka peaks nagu vaatama.“

lk 14: ISA: Sina, Oskar, saad endale venna! LUTS: Venna… Mis ma temaga teen? Ma tahtsin ometi uiske!

lk 18: PEEP: Oh, ega see haamriga pähe löömine sellele Peetrile midagi tee, kohe näha ju, et sellel isandal on väga kõva kolu. Sinna võib kas või pikne sisse lüüa, ikka midagi ei juhtu.

Lk 19: JAKOBSON: Ah et siis puruvaesed pigilinnud ja kerjused polegi inimesed? Ainult rikkad kaupmehed tohivad suu lahti teha? Ma tahaks näha, mida need kaupmehed peale hakkaksid, kui poleks pigilinde ja kerjuseid! Kellele nad oma kaupa müüksid? Kelle arvelt rikkaks läheksid?

Lk 21: VANATÄDI: … selle masinaga (jutt on katkisest grammofonist) pole midagi muud teha, kui linna tagasi viia ja temaga kaupmehele niikaua pähe taguda, kuni masin mängima hakkab. Või siis hakkab mängima kaupmehe pea.

Või siis päris nauditav keskustelu selle üle, mis värvi peaks Lutsude uus maja olema.

Lk 32: VANATÄDI: … Kui mina sakste juures teenisin, oli nende maja ka tumepunane ja saksad ometi teavad, mis karva üks korralik maja olema peab! … Olge vait oma vesihalliga! Kui te taskurätikusse nina nuuskate, vaat siis seal taskurätikus on teil vesihall! Maja olgu tumepunane  ja jutul lõpp!

Lutsu enda hinnang oma „Kevadele“:

lk 38: LUTS: Ega sel kraamil pole saba ega sarvi, lihtsalt suvallised pildikesed, ma ise ka ei tea,  miks ma nendega üldse jändan. … aga … kõiksugu veidrad tegelased lausa ronivad silme ette ja sunnivad endast kirjutama. Närivad niikaua hinge, kuni ma vastu ei pea ja pliiatsi pihku haaran…

lk 42: SILBE: …tule nüüd, ma ostan sulle saia! … Mitu saia sa tahad? Viis? LUTS: Ole nüüd, viis saia… Ma ei jaksaks elu sees nii palju… SILBE: Kui sa viit ei jaksa, ma ostan kolm. LUTS: Osta üks, aitab küll! SILBE: Kaks! Ja jutul lõpp!

Lk 44: LUTS: … ega apteegis niisama lihtsalt rahu ei saa, isegi öösiti kõlistavad sunnikud ukse taga ja nõuavad ravimeid! Millal sa seal veel kirjutad, hea kui paar tunnikest magada lastakse!

Lk 50: LEPIK: … talumeestel on õigest ärikunstist sama palju arusaamist kui hanel aritmeetikast! Mina nimetan hinna, tema jõllitab silmi ja pobiseb, et kallis! … koristage nüüd oma sõrad minu noa ümbert, teile ma ei müüks isegi siis, kui te topelthinda pakute! Viimane kord, kui ma talumeestega äri ajan!

Kivirähu uut näidendit võiks tegelikult nimetada tragikomöödiaks, sest siin on küll veiderdamist ja lihtsalt nalja viskamist, aga samas ka sügavalt melanhoolseid ja traagilisigi hetki. Näiteks kui esimene vaatus algab nagu palagan, siis teine vaatus lõpeb Lutsu üksildusega – sai nagu miskit tehtud, aga ei mingit rahulolu endaga, raamatu menust hoolimata tunneb autor end autsaiderina, väikese, tähtsusetu inimesena.

Luts mõtiskleb oma vennakese ja vanatädi haual istudes:

Lk 67: „Imelik, „Kevade“ on valmis, äragi trükitud ja paistab, et ta teeb nii mõnelegi inimesele rõõmu, aga minul nagu polegi hea meel. Ikka on selline imelik nukrus hinges, nagu oleks midagi kallist kaotanud või siis oleks mõne hea sõbraga jumalaga jätnud.“

Kellel aega ja võimalust, soovitan selle õhukese raamatukese (teksti vaid 61 lk) veel enne läbi lugeda, kui Eesti Draamateater oma uut hooaega alustab, sest just Andrus Kiviräha uus näitemäng „Kevadine Luts” tuleb seal välja 2012/2013. a. hooaja esimese esietendusena. Siis huvitav jälgida, kuidas lavastaja Uku Uusberg seda uudisteost on tõlgendanud. Ja miks ei võiks kunagi sellest näidendist ka filmi teha. Hea režissööri ja tugevate näitlejate osalusel pole sugugi välistatud uue kultusfilmi sünd. Või aitab eesti rahvale siiski ühest „Kevadest“?

Ago Pärtelpoeg

Hillar Metsa karikatuur on pärit siit.

Eesti ulmeparoodiad

Kõigepealt mõistest. Ulmet ei tahaks ma siin defineerima ei hakata, paroodiast peaks paar sõna rääkima.

Eesti kirjandusteadlased eriti sõna “paroodia” ei armasta, vaid Evi Laido ja Harald Peep on selle teemaga põgusalt tegelenud, “iroonia” ja “grotesk”on rohkem kasutusel, ulmeteemaga seonduvalt on hea näide Piret Noorhane Kivirähu-uuringud.  Ajalehtede kultuurikülgedel kirjutajad kasutavad sõna “paroodia” pigem üldise ebaõnnestumise tähisena ning kui ma sirvisin abi otsimiseks veidi ingliskeelset kirjandust (Simon Dentith), siis ega ma palju targemaks saanud, Linda Hutcheon näib tahtvat kogu kaasaegset kirjandust paroodia alla paigutada.

Niisiis võtsin endale vabaduse kasutada sõna “paroodia” üsna laia mõistena mahutades sinna alla ka pastišid, travestiad, hommage’d, olgu siis puhtal kujul või elemendina loost. Seega pean antud artiklis paroodiaks teoseid, kus on teiste autorite stiili, teemasid, tegelasi või maailmu meelega ja äratuntavalt järele aimatud ning et pilkeloo tähis ses allusioonile viitavas definitsioonis päris ära ei kaoks, siis sai kriteeriumiks tunne, et autor on arvatavalt kirjutades ise lustinud.

See on muidugi üsna laialivalguv ja vägagi lugejast lähtuv, aga  huumor üldse on üsna subjektiivne. Küllalt raskeks osutus ülesanne eristada paroodilisi ümbertöötlusi lihtsast osundamisest ning nii mõnigi piiripealne saab näitena paroodiate seas ka mainitud.

Järgnev ülevaade on minu enda vähese lugemuse põhjal, seega vabandan nende juttude ees, mis lugemata, ja nende ees, milles ma parodeeritavat ära ei tundnud. Enamus lugusid on paberil ja raamatukaante vahel ilmunud, mõni üksik on vaid wõrgus. Aga niigi sai paroodiate hulk on üsna suur ja nii peaks neid pisut süstematiseerima.

Üks võimalus suhtumise järgi. Alates Indrek Hargla õelavõitu ja ärapanemisvaimus Siim Veskimehe paroodiast “Kord Kuult” lõpetades algautori loomingule vägagi aupaklikult läheneva Siim Veskimehe Roger Zelaznylt inspiratsiooni saanud “Merevaiguvalgusega”.

Teine võimalus on kronoloogiliselt. Alata Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestustega” ja lõpetada Indrek Hargla “Jõgeva elavate surnutega”.

Mõistlikum aga tundus jagada selle järgi, et mida või keda on parodeeritud.

Mida/keda parodeeritakse

  • Lastekirjandus

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest.

Epp Annuse “Sina, Matilda” on “Kaunitari ja koletise” või “Tulipunase lillekese”, kuidas kellelgi lapsepõlvest meelde on jäänud, ümbertöötlus.

Siim Veskimehe jutus “Naeratus aastate tagant” tegelasteks on Pipi, Tommy ja Annika. Siim Veskimees on lasknud Tommyl ja Annikal suureks kasvada ja kohtuda siis Hispaanias Pipiga, samas seletab ta lahti ka Pipi ulmelise pärinemisloo.

Hans Christian Anderseni “Lumekuningannast” saadud impulsside põhjal on Indrek Hargla kirjutanud jutu “Roos ja lumekristall”. Muinasloost pole peale tegelaste nimede ja teatava käitumisloogika palju järele jäänud, tegemist originaalse kaasaegse küberpungiga.

  • Maailma müüdid

Eks Piiblit ja piiblitegelasi ole ikka aegajalt väänatud. Andrus Kivirähk käib jumalaga üsna ülevoolavalt ja vabalt ümber (“Jumala lood”). Veiko Belials on tagasihoidlikum, kuid teravam, n  jutus “Kõik, mis sa teed…” klativad suhteid Jumal ja Kurat, “Lunastajas” annab Belials Jeesuse ja Juuda loole päris uue tõlgenduse, tuues sisse ka vampiirilegendid.

Huvitavad on Püha Graali tõlgendused. Andrus Kivirähu “Püha Graal” on pigem pilkav absurd tõeotsingute ja keskaegsete kangelaslugude väljanaermiseks, Indrek Hargla “Püha Graal – 1984” on peenelt punutud intriigiga ja originaalsete karakteritega alternatiivajaloo alla kuuluv jutt, mis paroodiate hulka kuulub puändi tõttu, mis seletab ära Püha Graali oleku tänases päevas – selleks on jalgpalli võidukarikas.

Pisike armas lugu on Veiko Belialsi “Sfinks” ja omamoodi müütide segu on Meelis Friedenthali muidu tõsises jutus “Üht teistsugust algust”.

  • Eesti rahvapärimus

Folkloorset materjali on eesti ulmekirjanikud päris osavalt ära kasutanud, enamik sellest vallast kuulub küll tõsimeelsema etnoõuduse alla, aga Andrus Kivirähk “Rehepapis” ja “Mehes, kes teadis ussisõnu” ning Indrek Hargla oma Frenchi ja Koulu lugudes on vabalt lasknud pärimuse toel oma fantaasial ja heal tujul lennata ning ka lugejal sest lustist osa saada.

Ja loomulikult Enn Vetemaa “Eesti näkiliste välimääraja” ja “Eesti luupainaja-aabits”, kus on mõnusalt segatud omavahel rahavaluuleteaduses ja zooloogias kasutatavaid süsteeme ja sõnastusi.

  • Maailmaklassika

Kirjandusklassika töötlusi pole mulle kuigi palju ette sattunud. Vaid Meelis Friedenthali “Vabanemine protagonismi valust”, mis on omamoodi tsitaadimäng, ja Andrus Kivirähu “Romeo ja Julia” –  lugu külapoisi ja kitsekese süldikatlas lõppenud armastusest. Kui muidu Kivirähk oma juttudes (romaanid on iseasi) keelt just väga ei muuda ning on ühtviisi lobedalt kaasaegset kõnepruuki kasutav jutustaja, siis selles loos on stiiliga mängimist küllaga.

  • Eesti klassika

Eesti kirjandusklassika põhiesindaja on F. R. Kreutzwald oma “Kalevipojaga”. Sellest allikast on pärit ka üks vanemaid ja tuntumaid paroodiaid – Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused”, mida kirjanduskriitika on tihtipeale toonud eesti travestia näiteks ja nagu ma aru saan, põhjustas oma ilmumisajal suurt poleemikat, kuid mis minu meelest tänase pilguga lugedes tundub algmaterjali üpriski aupaklikult suhtuvat. Andrus Kivirähu “Põrgu väravas” on tegevus aegu ja aegu edasi peale “Kalevipoja” sündmuste lõppu ja kaks vanakest, Kalevipoeg ja Sarvik veedavad vaikselt oma elupäevi õhtusse.

Võiks veel mainida Tammsaaret – Andrus Kivirähu “Mees, kes sündis liiga vara” on võtnud pealtegelaseks Sauna Madise ja Sulev Olli “Põrgupõhja viimases Jürka” Põrgupõhja Vanapagana pojapojapoja, Jüri J. Põrgupõhja.

  • Ulmeklassika

Viiteid ulmeklassikutele kohtab eesti autoritel üksjagu.

Andrus Kivirähu “Retk läbi Euroopa” tuletab oma algusega – “Maa all koopas elas karu” – ja lõpuga – “sinna ja tagasi” – meelde loomulikult  J. R. R. Tolkieni “Kääbikut” ning on otsinguretk seegi, olgugi minejateks karu, ilves ja hunt ja otsitavateks Chopini sääreluud.

Kena austusavaldus Roger Zelaznyle ja tema Amberi sarjale on Siim Veskimehe “Merevaiguvalgus”, kus kogemata Kohtunikukivi omanikuks saanud maapealne tegelane kondab mööda Varjusid ja mõtiskleb omaette, et kas vana Roger ise ka seda oskas.

Laur Kraft on “Ultima Chtule” jaoks saanud inspiratsiooni Lovecrafti Cthulu müütidest ja Kristjan Sander on tihti mänginud Strugatskitelt laenatud stiiliga, n “Kolmeteistkümmnes talvises hetkes”.

  • Kaasaegsed eesti ulmeautorid

See on siis kõige suurem alajaotus ja näitab mu meelest vähemalt seda, et juba on, mida parodeerida.

“Paroodiate” koondnime all ilmus Indrek Harglal ja Veiko Belialsil kuus lugu: Veiko Belialsi “Ainult üks küsimus” võtab üsna neutraalses toonis ette Marek Simpsoni; Veiko Belialsi “Kes tapab kassi, peab surema” on Indrek Hargla stiiliga mängiv omamoodi alguslugu Pan Grpowski seeriale; Indrek Hargla “Uneparandaja” segab omavahel Andre Trinity loomingut ja Trinity ihukriitiku Orkus K kuju;  Indrek Hargla “Kord Kuult” aluseks on Siim Veskimehe “Kuu Ordu” ja Nikolai Nossovi “Totu Kuul” ja kokku on saanud Veskimehe nõrkusi reljeefselt esiletoov õelavõitu paroodia; Indrek Hargla “Sõber selvas” võimendab Lew R. Bergi möödalaskmisi ja stiilivigu; Indrek Hargla “Pengringeerion” pilab Marek Simpsoni ja Veiko Belialsi “Existerioni”.

Siim Veskimees võtab oma romaanis “Poolel teel” ohverda jutust pea lehekülje “Existerioni” muttatampimisele.

Veiko Belials on oma jutus “Teraapia” ümber ja üle kirjutanud Matt Barkeri jutu “Pansionaadi asukad”.

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud” on ilmselgelt pastišš Maniakkide Tänava õuduslugudele, seda juba pealkirjast alates ja lõpetades Maniakkide Tänava lemmikmotiiviga, et jutu lõpuks on Jõgeva linn maatasa ja zombide valduses.

Indrek Hargla ajalooga tembitud ulmekrimi žanrireegleid ja apteeker Melchiori nime ja karakterit on kasutanud Martin Kirotar, Jaagup Mahkra, J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, tugevaim neist on Maniakkide Tänava küberpungilik “Apteeker Melchior ja kroomitud masin”.

  •  Filmikunst 

Vihjeid filmikunstile on Siim Veskimehe romaanis “Poolel teel”, n pikakõrvaline lobisemishimuline saatür, kes kangesti meenutab “Shreki” eeslit, ning vana teadmamehe masendunult öeldud “Mina ei ole Yoda ja sina Skywalker, sa videoajastu inimene!”

Indrek Hargla on võtnud ette tuntud filmisarja ja kirjutanud sellele järje: “Tagasi tulevikku IV”. Oma meeleolult, tegelaste ja tegevuse loogikalt on tulemus selline, et seda võiks vabalt filmilinal korralikult teostatuna ka ette kujutada, mitte filmiparoodiana, vaid päris järjena.

  • Luulekunst

Luulet ja/või laulusõnu on ulmekirjanduses kasutatud meeleolu loomiseks või tegevuse kommenteerimiseks, n Maniakkide Tänava romaanis “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”. Tihtipeale on puhta proosakirjaniku teksti põimitud tema enda kirjutatud luulekatked paroodiamaigulised, n Mart Kivastiku “Varblases”. Luuleparoodiad oma kõige ehedamal kujul leiab aga Indrek Hargla “Frenchist ja Koulust”.

See on me lahkumise tund
ei lange taevast vihma, lund
miks lahkuma sind ajab sund
et mul vaid soovid sa head und
see on me lahkumise tund
ja mul ei ole üldse und
sa oleks mul kui kraesse poetand lund
kui ära ajas sind see lahkumise sund
lk. 206

  • Eneseparoodia

Eneseparoodia näiteks võiksid olla Siim Veskimehe lõputud tütarlapseohtu näitsikud ja umlautide kasutus tegelaste nimedes või Indrek Hargla põhjalikud kirjeldused, mida kõike ühe korraliku vestluse kõrvale söödi ja joodi.

  • LARP ehk rollimäng

Põgusalt on seda nähtust ära kasutanud Indrek Hargla oma “Raudhambas” ja “Jõgeva elavaid surnutes”, kohati on seda tunda Maniakkide Tänava romaanis “Surmakarva”, kõige ehedam näide on minu meelest Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel”, mis oli päris lõbus, kuigi heaks naljaks pikavõitu.

  • Reaalsed inimesed

Siia võib näitena tuua Mehis Heinsaare Endel Lippmaa lood kogumikust “Ebatavaline ja ähvardav loodus” või Andrus Kivirähu “Tormide ranna”, aga tegelikult on minu jaoks huvitavam teema ulmefändomi liikmete portreed. n Metsavana tabavate isikukirjeldustega lühilaast “Igal aastal upub siia järve üks laip”, mis pandi kirja Estconil toimunud jutukirjutamise õpitoas ja Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”, kus tegutsemas NASA serveri mälumahuga Ulmehull, häbeliku olemisega õuduskirjanik Kont, siredasäärne ajakirjanik Saskia, filmiblogija Flash jt ulmeseltskonnale äratuntavad koondtüübid.

Miks paroodiad

Põhjuseks, miks sedasorti kirjandus ulmekirjanike ja -lugejate seas populaarne on, ja seda, et on, tõendavad paroodiate üsna head kohad Stalkeri-hääletustel, tundub mulle, et lisaks sellele, et on ju tore luua ja lugeda, kuidas asjad teise nurga alt paistaksid või mismoodi armsaks saanud tegelaste ja maailmade elukäik edasi läheb, on nii lugejad kui autorid on avatud mõttemängule “mis oleks, kui…” ning on harjunud ulmekirjanduses toimivale nähtusele “ühismaailmad”. Märkusena – ainukese eesti ühismaailmana tuleb meelde Fabulus, kirjutajateks Indrek Hargla, Veiko Belials, Lew R. Berg, Juhan Habicht.

Paroodiad pakuvad natuke nalja, ja seda ei olegi nii vähe, ning kinnitavad ühtekuuluvustunnet – “Me oleme ühte verd, sina ja mina”, me oleme lugenud samu raamatuid, meile on meeldinud või ei ole meeldinud samad asjad. Nii mõnedki lood mõjuvad lugemissoovitusena, kirjanduskriitikana või ka mälumänguna.

Rääkida tasub paroodiatest kui käeharjutustest, stiilikatsetusest või mõttetreeningust, et edasi minna enda stiili, teemade ja ideedega, n ma arvan, et Siim Veskimehele oli “Merevaiguvalgus” päris hea tõuge paralleelmaailmadega edasi tegelemiseks ja “Poolel teel” ja “Pilvelinnuste ajastu languse” kirjutamiseks.

Kokkuvõtteks 

Eesti ulmeparoodiates on pigem on kasutatud tegelasi, motiive ja maailmu, oluliselt vähem stiili ja vormi jäljendusi, eelkõige tasuks aga otsida väikesi vihjeid.

Paroodiate humoristlik pool kõigub teravast pilkest mõnusa muheluseni või koguni vaikse naeratuseni ajukurdudes ja suhtumine parodeeritavasse on määratletav solvangust sügava aupaklikkuseni.

Tsiteerides Indrek Harglat: “Oluline on algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis.” Minu meelest on eesti ulmeautoritel enamasti see õnnestunud. Omi reegleid kehtestades on eesti ulmekirjanikel teiste autorite loominguga mängides päris häid jutte välja tulnud.

Lahtiseks jääb veel küsimus, mis saab siis, kui lugeja ei tunne ära, et tegemist on paroodiaga.

Tiina Sulg

Mainitud teosed:
Aksakov, S.  Tulipunane lilleke (Eesti Raamat, 1974; Avita, 2003)
Andersen, H. C.  Lumekuninganna (Eesti Raamat, 1973)
Annus, E.  Sina, Matilda (Tuum, 2007)
Barker, M.  Pansionaadi asukad / Barker, M. Sarah’ jalad (EÜS Veljesto, 1999)
Belials, V.  Ainult üks küsimus / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kes tapab kassi, peab surema / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kõik, mis sa teed… / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Lunastaja / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Sfinks / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Teraapia / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V., Simpson, M.  Existerion (Varrak, 1999)
Berg, L. R.  Tempel selvas (Salasõna, 2001)
Dentith, S.  Parody (2000)
Friedenthal, M.  Vabanemine protagonismi valust / Algernon
Friedenthal, M.  Üht teistsugust algust / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja timuka tütar (Varrak, 2011)
Hargla, I.  French ja Koulu (Varrak, 2004)
Hargla, I.  French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007)
Hargla, I.  Frenchi ja Koulu reisid (Varrak, 2009)
Hargla, I.  Jõgeva elavad surnud / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Kord Kuult / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Pan Grpowski üheksa juhtumit (Kuldsulg, 2001)
Hargla, I.  Pengringeerion / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Püha Graal – 1984 / Hargla. I. Hathawareti teener (Fantaasia, 2002)
Hargla, I.  Raudhammas / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Roos ja lumekristall /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Sõber selvas / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Tagasi tulevikku IV /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Uneparandaja / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Heinsaar, M.  Ebatavaline ja ähvardav loodus (Menu Kirjastus, 2010)
Hutcheon, L.  The Poetics of Postmodernism (1999)
Hutcheon, L.  The Politics of Postmodernism (2003)
Kirotar, M.  Apteeker Melchior ja libakoll / Reaktor
Kivastik, M.  Varblane  (Varrak, 1999)
Kivirähk, A.  Jumala lood (Eesti Päevaleht, 2009)
Kivirähk, A.  Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes sündis liiga vara / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes teadis ussisõnu (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Põrgu väravas / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Püha Graal / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Rehepapp (Varrak, 2000)
Kivirähk, A.  Retk läbi Euroopa / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Romeo ja Julia / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Tormide rand / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kraft, L.  Ultima Chtule / Algernon
Kreutzwald, F. R.   Kalevipoeg (Eesti Kirjanduse Selts, 1935; Ilukirjandus ja Kunst, 1946; Eesti Riiklik Kirjastus, 1961; Eesti Raamat, 1977; Avita, 1997; SE & JS, 2009)
Laido, E.  Siurulased paroodiate peegelduses / Keel ja Kirjandus 1975, nr 8
Leprince de Beaumont, J. M. Kaunitar ja koletis (Sinisukk, 2000)
Lindgren, A.  Pipi Pikksukk (Eesti Raamat, 1968; Eesti Raamat, 1972; Sinisukk, 2008)
Lovecraft, H. P. 
Mahkra, J.  Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus / Reaktor
Maniakkide Tänav  Apteeker Melchior ja kroomitud masin / Reaktor
Maniakkide Tänav  Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi (Fantaasia, 2003)
Maniakkide Tänav  Surmakarva (Varrak, 2009)
Metsavana  Igal aastal upub siia järve üks laip / Jutulabor
Metsavana, J. J.  Apteeker Melchior ja moonutatud laibad / Reaktor
Noorhani P.  Kivirähkiga Imedemaal / Keel ja Kirjandus 2002, nr 4,5
Nossov, N.  Totu Kuul (Eesti Raamat, 1969)
Oll, S.  Põrgupõhja viimane Jürka (Eesti Ajalehed, 2011)
Peep, H.  Kas naerda kaasa või üle? / Peep, H.  Nii et suled lendavad (Ilmamaa, 2001)
Pähkel, K.  Ehatähe rüütel (Varrak, 2008)
Sander, K.  Kolmeteist talvist hetke (Varrak, 2008)
Shakespeare, W.  Romeo ja Julia (Noor-Eesti, 1935; Eesti Raamat, 1966; Perioodika, 1995; Tammeraamat, 2011)
Shrek
Strugatski, A ja Strugatski, B.
Zelazny, R.  Amberi üheksa printsi (Varrak, 1999)
Tagasi tulevikku
Tammsaare, A. H.  Põrgupõhja uus vanapagan (Noor-Eesti, 1939; Eesti Raamat, 1975; Avita, 2000)
Tolkien, J. R. R.  Kääbik (Eesti Raamat, 1977; Tiritamm, 2002)
Trinity, A.  Glorie igavene kohalolek  / Trinity, A. Unenägude jumal (Kadikas, 2002)
Tähesõjad
Veskimees, S.  Kuu Ordu (Fantaasia, 2003)
Veskimees, S.  Merevaiguvalgus / Terra Fantastica (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Naeratus aastate tagant / Eesti ulme antoloogia (Varrak 2002) Algernon
Veskimees, S.  Pilvelinnuste ajastu langus (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Poolel teel (Varrak, 2007)
Vetemaa, E.  Eesti luupainaja-aabits (Kupar, 1993)
Vetemaa, E.  Eesti näkiliste välimääraja (Eesti Raamat, 1983; Kirjastuskeskus, 2004)
Vetemaa, E.  Kalevipoja mälestused  (Eesti Raamat, 1972; Eesti Raamat, 1985; E. Vetemaa, 2001)

Andrus Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu”

Kivirähki tekst hakkab esimesest hetkest kaasa haarama. Pole kartustki, et see võiks tüütavaks muutuda. Mitte hetkekski ei lange pinge, põnevus püsib lõpuni ja kaasahaaravuse tõttu on seda raamatut raske käest panna.

kivirahkmeeskesteadisTegelikult on romaan väga kurb ja traagiline. Lugu räägib mehest nimega Leemet. Mehest, kes on kõiges viimane. Viimane õige eestlane, viimane metsas sündinu, viimane mees, kes teab ussisõnu, viimane, kes nägi Põhja Konna…

Leemet on mees, kes muutuvas ajas suudab jääda kuni lõpuni iseendaks. Ta näeb, kuidas seni metsas elanud inimesed kolivad ära külla, lageda taeva alla elama. Kuidas rahvas ahnelt neelab uusi kombeid ja uskumusi. Leemet on pettunud inimestes, kes unustavad kõik vana ja omase: seni elu aluseks olnud ussisõnad kaovad, lihatoit vahetub palehigis teenitava kahtlase puukooremaitselise leiva vastu… Külarahvas muutub üha abitumaks ja metsakartlikumaks ja ei saa küttimisegagi hakkama.  Uus mood on ülistada raudmehi ja munkasid, suur soov olla üks neist või neid vähemasti ükskõik millisel moel teenida.

Iga rida meenutab mulle meie igapäevaelu. Elu, kus arvatakse, et kõik uus ja huvitav on just see õige ja ära proovimist väärt. Kuidas inimesed on tegelikult pimedad oma uutes tõekspidamistes.

Triin Võsoberg
17.01.08

Andrus Kivirähk “Voldemar”

Voldemar: näidend kahes vaatusesvoldemar

Algatuseks pean tunnistama, et Kivirähu proosa austaja ma ei ole, suurte ponnistustega sain loetud eestlaste kultusraamatu „Rehepapp”…  ja otsustasin siis, et Kivirähk oma brutaalse keelekasutusega ja irooniaga pole minu autor. Mis siis ikkagi sundis mina kätte võtma tema uut näidendit „Voldemar”?

Selleks oli Voldemar Panso, legendaarne  teatrikorüfee (1920-1977), kelle mälestuste, päevikute ja artiklite põhjal on näidend kirjutatud. Pansost kui äärmiselt säravast ja andekast isikust olen ma lugu pidanud juba teismeeast alates. Näidendi tegevus algab ühel 1955.a. jahedal maipäeval, mil värskelt Moskva teatrikooli lõpetanud Voldemar sõidab Nõmme rongis oma esmalavastuse „Kuningal on külm” esietendusele. Voldemar mängib koos vagunis olevate reisijatega tagasivaatavalt  läbi oma senise elu sõlmpunktid, kus kaasosalisteks on vagunikaaslaste kehastuses tema vanemad, sõbrad, õpingukaaslased, õpetajad, teatritegelased. Tabavalt ja tõetruult on välja toodud ajastu valupunktid ja loovisikute madal valulävi, mis viib paljusid väga andekaid näitlejaid  alkoholi kuritarvitamiseni. Tegelane Lemmergas Kaarel Karmina ütleb: „Meil kõigil on hinges haav ja sellepärast me joomegi. Haavale pannakse ju ikka piiritust peale!”

Näidendit mängitakse praegu Eesti Draamateatris Merle Karusoo lavastuses.

Oma kultuurilooliste näidenditega  „Adolf Rühka lühikene elu”, „Teatriparadiis” ja „Sürrealistid”  pakub Kivirähk konkurentsi  Mart Kivastikule, kes on kirjutanud  Viinistu triloogia – kolm näidendit tuntud kunstnike elulugude põhjal – „Külmetava kunstniku portree”, „Põrgu Wärk”, „Kits viiuli ja õngega”.
Kõik ülalnimetatud näidendid on saadaval meie raamatukogus. Kuigi üldiselt  näidendeid eelistatakse vaadata lavalaudadelt näitlejate esituses,  soovitaksin siiski neid vahel kätte võtta ka lugemiseks, et võiks lugedes mõttemängus ise lavastaja olla…

Ülli Tõnissoo