Archive for the ‘Kiivit, Piret’ Category

Saale Fischer “Hortus Musicus : viiskümmend”

1972. aasta tähtede seis oli muusikakollektiivide loomiseks soodne — tänavu said 50-aastaseks Kukerpillid ja Hortus Musicus.

Hooandja(te) toel ilmunud Saale Fischeri raamat aitab mõista Hortus Musicuse pikaealisuse saladusi. (Vana)muusika on juba iseenesest külluslik allikas, mida võib avastada ja leida selles värskust aastakümneid, nii et pool sajandit ei ole midagi imekspandavat ;)

Andres Mustonenil oli algusest peale nö. pikk plaan: ansambel ei olnud mõeldud ühe hooaja projektiks, vaid terveks eluks. Nii kogunes seltskond ea- ja mõttekaaslasi, kes tundsid vajadust millegi uue järele. Nad on alati saanud üksteist usaldada, omavahel rääkida kõigest vabalt, olenemata riigikorrast. Hortusesse saamiseks ei ole kunagi korraldatud ühtki konkurssi — õiged inimesed leiavad õiged inimesed alati üles. Ansambel on justkui teine perekond, omamoodi elulaad. Neid ühendas ja ühendab vaimsus, pühendumine. Ja nõudlikkus enese suhtes: esmalt tugev vundament ehk kindlad põhimõtted, neist tulenevad õiged valikud, mis aitavad energia saamiseks vaimu uksi avali hoida. Energial aga põhineb kvaliteetne esitus, kus pole kohta loidusel ega tuimusel.

Lugeja kujutlusvõimet elavdavad muusikute meenutused, näiteks esinemine Siberis BAMil raudteede ehitajatele. Noormehed ajaloolistes sukkpükstes ja pikkades kleitides daamid võisid 1980ndate nõukogulikus miljöös mõjuda nagu tulnukad mõnest teisest reaalsusest.

Raamat näeb välja igati soliidne (ja on üpris raske käes hoida), võib ennustada, et kindel osaleja aasta kaunimate raamatute konkursil (norida võib ehk pildiallkirjade vaevumärgatavuse teemal). On ka palju vaadata: arhiivifotodele lisaks Toomas Volkmanni (kuulus ansamblisse 1988-95, üks esimesi Eesti kontratenoreid) uued portreed endistest ja praegustest hortuslastest, fotod Väravatorni (Hortuse kodu) interjööridest ning ülevaade kontserdiplakatitest (omamoodi graafilise disaini muutumise ajajoon 50 aasta jooksul). Ja veel salvestiste nimekiri ning kasutatud kirjandus, allikad (sh intervjuud, raadio- ja telesaated).

Lisaks soovitan lugeda, mida huvitavat sai teada Maarja Merivoo-Parro ja kuulata, mida Saale Fischer räägib Klassikaraadios raamatu saamisloost

Muusikanäide albumilt “Maypole” (Erdenklang, 1997, kaanekujunduses kasutatud Jüri Arraku teost “Tants puu ümber”) 

Piret Kiivit

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu”

Nick Mason “Inside out : isiklik lugu” (Koolibri, 2020)

Jutustus sellest, kuidas tudengibändist sirgus supergrupp, muusikamaailma dinosaurus. Muusikute memuaare ja ansamblite lugusid lugedes on kõige huvitavam jälgida teekonda ja eriti varajasi aastaid. “Kuidas-ükskord-algas-kõik”, alates esimestest edu ja kuulsuse algetest: õnnelikud juhused, kui pälvitakse mõne olulise mänedžeri tähelepanu. Esimene plaadileping, esimesed stuudiosessioonid… Pink Floydi puhul sai kõik alguse üliõpilastest, kellele meeldis oma etteasteid elavdada värviliste elektripirnide, fotoprojektorite ja muude vahenditega. Kalduvus visuaalsele efektsusele avaldus varakult, kindlasti oli siin oma osa ansambliliikmete arhitektuuriõpingutel, millele lisandusid teadmised tehnikavallast. Kasutati käepäraseid tarbekaupu: poest osteti koduvalgusteid, tavalisi lüliteid, želatiinpaberit, rõhknaelu… Süsteem ühendati vooluvõrku, tuled lülitati sisse ja välja käsitsi. Võimaluste kasvades jõuti pikapeale välja mastaapideni, mille näiteks olgu video 1994. aastast:

Aga sinna läks veel aega, vahetusid liikmed (eriti dramaatiline on Syd Barretti lugu – Mason kirjeldab seika 1975. aastast, kui albumi Wish You Were Here salvestamise ajal külastaski stuudiot kummaline persoon). Tuli ette erimeelsusi, tülisid ja lahkhelisid nagu igas koosluses.

Pink Floydi juured on 1960ndate Londonis. See oli aeg, kui Britannia oli cool. The Beatles oli teerajaja, tänu neile muutus kõik britipärane kogu maailmas moodsaks ja lahedaks. Aja märksõnad olid underground ja eksperimentaalsus. Värskeid mõtteid (uut Ameerika kirjandust) levitasid näiteks ka raamatupoed. Bände tekkis palju, muusikalist entusiasmi jagus küllaga. Tol ajal ei osatud mõelda, et ansamblist võib saada nö. päris töö (rääkimata elutööst), pigem arvati, et teeme mõnda aega ja aitab küll. Ka N. Masonile tundus nii, aga pikkamööda jäi ta joonestuslaud üha rohkem unarusse. Ja kui veel õnnestus näha-kuulda tõeliselt head bändi nagu Cream oli asi otsustatud.

Trummar Mason on ainus Pink Floydi liige, kes on ansamblis kaasa teinud algusest peale. Olnud isiklikult nö. asja sees ning näinud tervet lugu, mille käigus jõuti klubist staadionile, tuhandetesse ulatuva publiku ette. Seega on tänuväärne, et ta võttis kätte ja kirjutas raamatu ise, mitte ei palganud biograafi.

Lugemist teeb ladusamaks N. Masoni hea huumorisoon (mis pole ka raamatu tõlkes kaduma läinud): näiteks kommenteerides fakti, et nende album Dark Side of The Moon ikka veel nii hästi müüb, arvab ta, et inimestel lihtsalt ei ole meeles, et see plaat on neil kodus juba olemas.

Piret Kiivit

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest”

Mikk Targo “Sa haara kinni mu käest” (Varrak, 2022)

Nii mõnedki Eesti pop- ja rockmuusikud ning muusikategelased on jõudnud eluetappi, mil käes paras aeg kõike meenutada. Raamaturiiulis on köite kujul koha sisse võtnud näiteks Jaanus Nõgisto, Andres Oja, Olav Osolin, Ari Dubin, Allan Vainola, Rainer Jancis, Peeter Volkonski jt. Hiljuti lisandus sesse seltskonda mitmekülgne Mikk Targo (tekstis edaspidi MT), kes ise on end nimetanud pigem laulukirjutajaks, mitte heliloojaks.

MT elu lugu saab alguse kodus, kus lapse häll asus sõna otseses mõttes klaveri all. Täiskasvanud olid osanud säilitada sõbralikud suhted ka endiste abikaasadega ja nõnda moodustus suur musikaalne kärgperekond, Kõlarid ja Targod. Esialgu köitis Mikku rohkem sport, sulgpallis oli ta parimail päevil oma vanuseklassis N Liidu seitsmes reket. Laagrid ja võistlused andsid juba varakult ülevaate nõukogulikust olmest ja elukorraldusest, mistõttu edaspidises muusikuelus, pikkadel kontsertreisidel oli teda raske ebameeldivalt üllatada, sest nähtud oli igasuguseid hotelle ja muid imeasju. Sport soosis ja arendas ka vajalikke iseloomujooni, näiteks visadust ja sihikindlust.

Siiski jäi sport muusikale (täpsemalt ansamblile Earth, Wind & Fire) alla. Tänu õdedele (Ele ja Kaja Kõlar) sattus 18-aastane MT esimest korda stuudiosse, mängima conga-trumme Els Himma “Kesköö” (1977) salvestusel.

80ndad möödusid juba 1-2 kuud kestnud gastrollidel (Music Seif jt) mööda Nõukogude Liitu, päevas tuli anda mitu kontserti (sh katastroofijärgses Tšernobõlis), publikuks korraga 6-7 tuhat kuulajat. Tõnis Mägi on ühes raadiosaates meenutanud, kuidas venekeelne publik nõudis “Sahara’t” – st. tuli esitada “Sa haara kinni mu käest”.

1989. a. toimus Moskvas laulukirjutamislaager koos ameeriklastega, kus sai teoks uskumatu unistus: kirjutada laul iidolitele, Earth, Wind & Fire’le … Siit võinuks vabalt järgneda rahvusvaheline karjäär, paraku sekkus siin kaudselt mängu Mariah Carey (kuidas täpselt, seda tuleb lugeda raamatust).

90ndate põhiliseks märksõnaks on muidugi Code One ja Op. Zeo. ”On küll hilja” ja kõik need teised…

MT enda mälestustele on lisatud pereliikmete, muusikute jt. meenutusi ja kommentaare, mis avavad peategelast kaasteeliste pilgu läbi ning on omaette lisaväärtus. Näiteks Hedvig Hanson ütleb, et MT on “paras frukt”. Loomeinimeste puhul tavapärane boheemlaslik ellu- ja töössesuhtumine ei ole MTle omane.

Raamatus leidub ka loomingu nimekiri, sealt leidsin nii mõnegi üllatuse: et vaat, tuleb välja, et sellegi laulu autor on Mikk Targo.

Piret Kiivit

10 raamatut — Piret Kiivit

Võõrsil. 10 rännuraamatut

Valisin viimase kümne aasta jooksul loetust välja 10 teeloleku kirjeldust, mis eredamalt meelde jäänud. Ekstra eksootiline kauge paik ei olegi nii tähtis (loeksin huviga näiteks argisest Tallinn-Valga rongisõidust kirjutatud õnnepalulikus laadis mõttepäevikut). Oluline on autor — lahe ja ladus kirjutaja, tähelepanelik märkaja, kes haarab lugeja endaga kaasa, rändama.

.

Andres Karu “Teekond tippu : minu esimesed 51” (Tänapäev, 2019)

Autor-alpinisti eesmärk on tõusta riikide kõrgeimatesse punktidesse. Riigid on muidugi erinevad: näiteks Leedu (294 m) või Taani (171 m) kõrgeim koht on sisuliselt küngas, selliseid võiks vallutada kasvõi mitu tükki päevas, aga Prantsusmaa Mont Blanc (4809 m) nõuab juba ronimisvilumust ja erivarustust. Tuleb ette eluohtlikke olukordi (kivilaviin Elbrusel). Esimene tippude rivis on kodune Munamägi (317 m, tõustud klassiekskursiooni käigus), kuni ühel hetkel sai Karust esimene eestlane, kes on jõudnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu. Tippude juurde on autor lisanud lühiiseloomustuse: raskusaste, populaarsus jms. (näiteks Malta kõrgeima 253-meetrise Ta’Dmejreki raskusaste — paar sammu autost).

(Karu ronib edasi — “Teekond tippu 2 : nüüd on neid 82” ilmus 2021)

.

Albert Engström “Moskoviidid” (LR 14-15, 2020)

Reisikiri kodusõjajärgsest Venemaast 1923. aastal. Kunstnik Engström pääses tutvuste kaudu (rootslasi töötas N Liidus tähtsates ametites) isegi Trotski kabinetti, visandama kurikuulsat revolutsionääri-poliitikut. Autori suhtumine tundub reipalt seikluslik, aga kõige masendavama episoodi (mis ka lugeja üldmuljele lõpuks pitseri vajutab) on ta jätnud kõige lõppu: hotell Kuum Allikas (ei hakka siinkohal täpsustama, mis kohaga on tegemist).

Lugesin raamatu läbi mõne tunniga, aga meeles püsib hoopis kauem.

.

Friedebert Tuglas “Noorusmälestused. Esimene välisreis : pagulasmälestusi Prantsusmaalt ja Itaaliast 1909-1910” (Eesti Päevaleht : Akadeemia, 2011)

Raamat, mida sirvides ei saanud esialgu nö. lainele, aga ikka lugesin ja oli väga hea, vahel on vaja värskendada suhet klassikutega. Tuglast ollakse harjunud nägema ikka põdura vanahärrana, aga siin on ta 20ndates eluaastates noor seikleja, vaba mees, kes veetis aega ja haris end Euroopa suurlinnade muuseumides ja raamatukogudes. Eriti meeldejääv oli kirjeldus “vangisolekust” Napolis (Tuglas ootas pikisilmi, millal Laikmaa talle ometi raha saadab) — küll see oli üks hirmus linn… Soomest tõi ta kaasa lumelaudadega liikumise, nii et teda võib pidada isegi Eesti suusaspordi pioneeriks ;)

.

Väino Laisaar “4×4 reisid : elu läbi kolme silma” (Helios, 2016)

Mõnus raamat, lausa kahju oli, kui läbi sai. Seltskond reisib maasturitega Mongooliasse, Siberisse ja Venemaa äärealadele, raskesti ligipääsetavatesse paikadesse, kokku neli talvist ja kaks suvist reisi. Alatasa on jamad — pudedad sillad, kärestikuliste mägijõgede ületamine, kütus saab otsa, palju põnevust pakub (nagu rallispordiski) autode vastupidavus ja ettearvamatud muutused tehnoseisundis. Vahel tuleb päevade viisi niisama passida, et saada võimudelt luba edasisõiduks (ja luba ei pruugigi saabuda) või oodata lumetormi lakkamist… Just siis muutub tähtsaks kitsastesse oludesse surutud reisiseltskonna omavaheline läbisaamine. Väino Laisaar pole rohkem raamatuid kirjutanud, kuigi võiks.

.

Otsides Spunki : Tartu Ülikooli töötajate mälestusi reisimisest Nõukogude Liidu ajal” (K. Espenberg, 2016)

Kogumiku autorite nimekirjast leiame Raul Eametsa, Garri Raagmaa, Jaanus Paali, Anzori Barkalaja jt., sisukorrast reisid nii ida- kui läänesuunal (nt Tuva, Karjala, Sahhalini saar, Hiina, Lääne-Saksamaa). Tenerife ja Tai asemel käidi siis Kesk-Aasia soojades vennasvabariikides. Reisimine oli küll odav, aga seiklused see-eest tihti juba ette “sisse kirjutatud”, lennukipiletite defitsiidi tõttu. Tänapäeva mõistes sisaldas rändamine palju ebamugavusi, juba ainuüksi varustust ei anna praegusega võrrelda: presendist jakid ja telgid, Jermak-seljakotid, ketside ja Tartu botastega liueldi lumistes mägedes… Maakaarte ei saanud usaldada, kuna need olid moonutatud. Esines ekstreemsusi: uljas kohalik autojuht-džigitt roolis ajalehte lugemas, sõidu ajal ja kurvilisel Gruusia mägiteel. Ja kord juhtus ka nii, et ”ühe matka tulemuseks oli üks abielu ja kaks artiklit Eesti Looduses”.

.

Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor “Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa : väike Skandinaavia reisisaatja” (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021)

Kõigepealt on see üks väga ilus raamat: nii palju huvitavat kribu-krabu, mida uurida. Kokku on kogutud enam-vähem kõik, mis selle 1931.a. varasügisel toimunud reisi kohta säilinud: kirjad, postkaardid, fotod, reisibukletid, toonastes ajalehtedes ilmunud sõnumid matkajate teekonnast ja käekäigust. Rännuseltskonda kuulusid kirjanikud Karl Ast-Rumor ja Friedebert Tuglas, sponsor-ärimees Aleksander Puhk ning roolis autovõidusõitja Heinrich Tael. Sõiduvahendiks sai Ilmarise tehases (Chevrolet’ baasil) valminud Eesti esimene moodne matkabuss (mida Pekka Erelt on võrrelnud Naksitrallide furgooniga). Maailm oli valla, tee peale jäid Helsingi, Tornio, Trondheim, Uppsala, Köln, Pariis, Verdun, Königsberg, Riia, Tartu… Norramaa on rändajate lemmik. Reisil juhtus mõndagi; veini joodi nii suursaadiku vastuvõtul viibides kui ka laagriplatsil lõkke veeres ämbrist. Pekka Erelti artiklist on pärit ka foto: 

Fotol: Ast peseb nõusid ja Tuglas kuivatab, sigaret hambus, taamal puhastab autojuht Tael priimust, Puhk pildistab.

.

Natasza Goerke “Seal” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2018)

Reportaažiraamat Nepaalist. NG elab osa aastast (niipalju, kui viisa lubab) kohapeal, seega ta päris võõrsil polegi. Ta võrdleb Nepaali juustuga kahe suure saia (Hiina ja India) vahel, mõlemad “saiad” on ahned ja suruvad mõjuvõimu peale, nii et omapära säilitamine sellise “juustuna” on päris keeruline. Riik ja rahvas on vaene, elutingimusi räsivad lisaks sagedased maavärinad. Mägine maa tuleb kasuks — turism toob tulu. Varem ei tulnud kohalikele pähegi ronida pühade mägede otsa jumalaid segama, selle kombe tõid Himaalajasse inimesed Läänest, alpinistid. Kurb on lugeda turistide ülbest ja võimukast käitumisest, teenindajate alandamine on tavapärane. NG terav pilk toob välja ka erilise inimkategooria — rännumehed. Neile ei meeldi, kui neid turistideks peetakse, kuna nende eesmärgid on nii erilised, ülevad ja tunnetuslikud: “… ta külastab slumme, et jäädvustada kunstfotole lapse rõõmu, kes näeb saiakest. Oma muljed paneb rändur kogu aeg pliiatsiga kirja musta Moleskine kaustikusse ja annab kõik selle hiljem, mõtisklustega kaunistatult, välja raamatu või albumina.” Eks siin leidub nö. valgele inimesele mõtteainet…

.

Siim Holvandus “Kõlupead Ameerikas” (Menu Kirjastus, 2012)

Sümpaatsed on raamatud stiilis “vaatame-mis-saama-hakkab” (filmikunstis öeldaks “road movie”). Siin ei ole tegu pühapäevakooli jalutuskäiguga pargis — autori huvi- ja erialaks on Ameerika subkultuurid. Reisi üks eesmärk on kohtuda Põrguingel Sonny Bargeriga, külastada biitnikega seotud paiku… Autor rändab koos sõbra Raivo Raidiga Ühendriikide läänerannikult idarannikule, pooleteist kuuga läbitakse 7400 kilomeetrit ja 17 osariiki. New York, Niagara juga, Chicago, Las Vegas, Hollywood, väliseestlased ja indiaanlased. Raamatust on arvatud mitut moodi. Priit Pullerits: “Joomine on selles raamatus vähemalt sama tähtis tegevus kui päevinäinud Ford Taurusega läbi Ameerika kulgemine.” Nõustun pigem Tiit Pruuliga: “Mind joomine üldse ei häiri. Eriti siis, kui sellest sünnib vaimukusi. Kui aga tekib lihtsalt lodev jutt, siis on igav. Holvandusel on vist nii olnud, et pool reisi vintis ja vaimukas, pool reisi kaine ja tuim. Aga vaieldamatult tunneb Holvandus Ameerikat ning selle pop- ja subkultuure väga hästi […]” Tsitaatide allikas artikkel GO ajakirjast. 

.

Maarja Paesalu “Ehtsa elu maik : palverännak maailma äärele” (Pilgrim, 2016)

760 läbitud kilomeetrit Hispaania pinnal, sedapuhku jalgsi. Reisikiri, mille on kirjutanud nö. inimene meie keskelt, mitte erilist vaimset kogemust otsiv kuulsus või mõni spirituaalsete pretensioonidega isik. Aga pole kahtlust, et palverännak muudab ja jääb saatma eluks ajaks igaüht. MP on hispaania keelest eesti keelde tõlkinud mitu raamatut ja märgib, et tundis tõmmet selle maa poole juba lapsepõlves. Palverännakul kohtutakse-suheldakse paljude teiste kaaskõndijatega, igal oma tempo (MP läbis päevas vahel 32 km, teinekord 15 km, enamasti 20-30 km vahemikus). Leidub rändureid, kellel kaaslaseks koer, aga lemmikloom on sellisel retkel pigem takistuseks. Raamatus on ka praktiliste nõuannete ja soovituste osa: mida kaasa võtta (nt. seljakoti suurus võiks olla kuni 50 l), mida öömajade puhul silmas pidada jne. Ent tähtsaim kogemus või tõdemus võiks olla see: “Katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval. Kui raskusi niiviisi ületada, ei tundugi nad nõnda mõõtmatud.”

.

Mark Kurlansky “Havanna : subtroopiline deliirium” (Eesti Raamat, 2020)

Raamat, mille avastasin juhuslikult, töö juures sirvides. Kui leidsin lause, kus Havanna maju võrreldakse vihma kätte jäänud luitunud tortidega, siis oli selge, et tuleb lugeda ning pettuma ei pidanud. Havanna on läbi aegade olnud võõrvallutajate ja sisserändajate huvide mängumaa ning linna ajalugu seetõttu erakordselt segadusterohke (mõned märksõnad: orjakaubandus, piraadid, hispaanlased, hiinlased, ameeriklased ja Nõukogude Liit). Kliima on raskesti talutav: kõrvetav päike, tohutu niiskus, soolane õhk. Havanna ja Fidel Castro on lahutamatud. Fidel armastas väga jäätist ning laskis ehitada maailma suurima jäätisekohviku (1000 istekohta). Raamat sisaldab muuseas ka Mojito kokteili retsepti. Kummaline tundub enesetappude ja märterluse auväärne oreool ühiskonnas. Eriti tragikoomiline on seik pettunud poliitikust, kes tegi raadio otsesaates enesetapu, kuid tema hoolikalt planeeritud žest luhtus, kuna viimaste sõnade ja püstolipaugu ajal lasi jaam parasjagu eetrisse kohvireklaami.

.

Piret Kiivit

Virginie Despentes “Vernon Subutex 3”

Sotsiaalmeedia-eelne ajastu on minevik, plaadipoodidestki jäänud vaid kauge mälestus. Charlie Hebdo, Bataclan… Ühiskonnas on kätte jõudnud aeg, kus naistel soovitatakse kontsakingade asemel panna jalga tossud — nii saab kiiremini põgeneda, kui olukord muutub ohtlikuks. Varem nii lihtne ja loomulik soov olla teistega koos on muutunud riskantseks ettevõtmiseks. Ent vajadus päriselt suhelda, kohtuda, kuhugi kuuluda, olla “analoog”, mitte digitaalne on inimestel alles. Subutex on justkui liim, mis kirevat seltskonda liidab. Despentes põimib kokku saatused, liidab neile viimaks veel ühe tumeda lõime, kelle tõttu saab Subutexi ja tema austajate lugu kolmandas osas lõpu.

Piret Kiivit

 

Tõnu Õnnepalu “Palk. Talvepäevik”

Kõige tähtsam siin raamatus on järelsõna. See on tunnismärk inimese vastupidavusest. Mitte lõpetada päriselt, vaid elada üle, tulla välja — alati tasub endale anda võimalus kirjutada järelsõna. Vaadata tagasi, meenutada olemise raskust ja olla nüüd sellest raskusest, Deemonist vaba, vähemalt veidiks. Ajad-asjaolud võivad muutuda ning selles muutumises peitub alati lootus. Kõik läheb mööda ja miski ei jää püsima, ei raskus ega kergus.

Piret Kiivit

Bill Bryson “Üks suvi: Ameerika 1927”

Bill Bryson on läbi hekseldanud tohutu hulga materjale ja infoallikaid ning loonud panoraamse ülevaate Ameerika Ühendriikidest 1927. aastal. Presidendid, poks, helifilmi ja televisiooni sünd, muusikal “Show Boat”, Mount Rushmore’i skulptuurmonument, Al Capone, Sacco ja Vanzetti… Peateemad on Charles Lindbergh ja tema lend üle Atlandi ookeani ning pesapall eesotsas staarmängija Babe Ruthiga.

“Üks suvi” sisaldab suures koguses huvitavaid ja veidraid fakte, näiteks president Herbert Hooverist, kes peale ametiaja lõppu tegi ikka tublisti tööd edasi, “mingil hetkel kirjutas ta samal ajal nelja raamatut, kasutades igaühe jaoks eraldi kirjutuslauda”. Kirjanikud olid tol ajal sedavõrd populaarsed, et Sinclair Lewise pärast “tulid inimesed miilide kauguselt lihtsalt tema nägemiseks kohale” . Juttu tuleb autotööstur Henry Fordi plaanist hakata Lõuna-Ameerikas kummipuid kasvatama, “eeskujuliku Ameerika kogukonna rajamine Brasiilia džunglis” ehk projekt Fordlandia, mis kukkus läbi. Ja muuhulgas saab vastuse küsimusele, kuidas on omavahel seotud sõnnikuhark ja Ameerika Ühendriikide kuiv seadus.

Eraldi väärib mainimist autori humoorikas käsitluslaad, mis pole tõlkeski kaduma läinud (ja mille pärast ma seda raamatut soovitada võtangi).

Lugedes tundsin puudust pildipoognast, vaatasin Google’st Babe Ruthi, C. Lindberghi, C. Coolidge’i jt. fotosid.

Bill Brysonilt on eesti keeles ilmunud veel 3 raamatut: “Ringkäik kodumajas: eraelu lühilugu” (minu arvates väga hea), “Ei siin ega seal: reisid Euroopas” (ootamatult kehvake), “Kõiksuse lühiajalugu: teekond Suurest Paugust inimeseni” (veel lugemata). Lisaks võib kuulata, mida räägivad Andrus Kivirähk ja Mart Juur Raadio 2 saates Rahva oma kaitse (22.11.16), mis on peaaegu täies pikkuses kõnealusest raamatust, teema algab 17.14.

Piret Kiivit

Bill Brysoni foto on pärit siit.

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”

Ka selle raamatu (ala)pealkiri võiks olla “Hästi valitud sõbrad” Janika Kronbergi artiklikogumik Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Cornelius Hasselblatt sattus 1980ndate Eestis kohe väga heasse seltskonda, juba esimestel külaskäikudel kohtus ta Tallinnas Enn Soosaarega, Tartus Ain Kaalepiga, ja sealt edasi hargnesid omakorda uued tutvused — Mati Unt, Viivi Luik, Mati Sirkel, Juhan Viiding… Ja Cornelius Hasselblatt esimene eesti keele õpetaja oli Fanny de Sievers.

Väikeste kultuuride õnn on inimesed, kes saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib. Inimesed, kes tunnevad huvi ebatavalise ja eksootilise vastu. See raamat jutustab teekonnast, kuidas 735-leheküljeline Eesti kirjanduse ajalugu (eesti keeles ilmunud 2016. a) sai alguse kunagise Hannoveri koolipoisi mõnusast ja vaimustavast koolivaheajast Soomes. Üks suvepuhkus võib olla määrava tähtsusega…

Piret Kiivit

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

sauterlapsepõlvelõhnLapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit

Moodne aeg

moodneaegulle1

Sarjast “Moodne aeg” loetud raamatud on mulle meeldinud eeskätt seetõttu, et igaüks neist on mind iseäralikult puudutanud: üllatanud, ehmatanud, kurvastanud ja muid erinevaid tundeid tekitanud, ühesõnaga – pole külmaks jätnud.

Esimeseks loetud raamatuks sarjast oli noore soome autori Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama”, millest ma avaldasin ka pikema lugemissoovituse.

Järgnesid diplomaatide perest pärit belgia kirjaniku Amelie Nothombi raamatud “Jumala lapsepõlv”- täiesti uus vaade elule läbi lapse silmade sünnist kuni kolmanda eluaastani ning “Armastuse sõda”, mille tegevus toimub Hiina diplomaatide getomüüride vahel, kus kõikvõimalike diplomaatide laste vahel käib halastamatu omavaheline sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu eest võitlevad.

Siis üks juhuslikult soovitatud raamat suviseks lugemiseks, millest sai üks minu lemmikuid, Haruki Murakami “Kafka mererannas”, milles paralleelselt käsitletakse nii jaapani vaimulaadi kui ka lääne popkultuuri – seda kõike ühendamas peategelase Tamura Kafka pubertieedieast täiskasvanuks saamise lugu.

Ja veel:

  •            Vene päritolu prantsuse kirjanik Andrei Makine “Tundmatu mehe elu”-Venemaa ajalugu viimase saja aasta jooksul läbi endise dissidendi mälestuste, kes on 20 aastat Pariisis paguluses viibinud ning pöördub nüüd tagasi kodumaale.
  •              Saksa autor Sven Regener “Berliini bluus”- peategelaseks 30. eluaastale lähenev sarmikas lääne-berliinlane, kes elab pooleteisttoalises üürikorteris ja veedab oma elu Berliini kõrtsides ja kelle elu enne kolmekümnendat sünnipäeva täielikult segi paiskub.
  •             Šveitsis sündinud vabakutseline kirjanik Peter Stamm “Agnes”- raamat sellest, kuidas inimesed mäletavad ja tõlgendavad toimunut väga erinevalt.
  •             Prantsuse kirjanik Frederic Beigbeder “Armastus kestab kolm aastat”- tegelasteks prantsuse mehed, kes elavad pidevas naudinguihas ja hirmus läbi kukkuda, kellede elu täidavad ööklubid, üha vahelduvad naispartnerid, kuulsusejanu, soov teistest parem olla.
  •              Austria kirjanik Thomas Glavanic “Öötöö”, milles autor küsib peategelase Jonase kaudu: “Kas üks inimene saab maailmas elada kui kõik teised on kadunud?”
  •              Inglise autor Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”- minajutustajaks tüdruk Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid- kuidas selles suhterägastikus ellu jääda ja võib-olla ka õnnelik olla?
  •               Kõige värskemalt loetud jaapani  kirajaniku Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”, milles peategelasteks piiratud mälukestvusega matemaatikaprofessor, tema juurde saadetud majahoidja , viimase  kümneaastane poeg, keda professor hakkab Ruutjuureks kutsuma ning arvud. Ääretult liigutav hingesoojusega kirjutatud inimlikkuse jõusse uskuv, nukker kuid kindlasti mitte masendav raamat.

Tõelist naudingut pakkus mulle Muriel Barbery raamat “Siili elegants”. Lugu 54-aastasest pariislannast Renee  Michelist, kes elab väga uhkes majas ja töötab seal majahoidjana. ”Ja kuna majahoidjad on vanad, koledad ja tigedad , siis on samale totakale taevavõlvile tulikirjas märgitud ka see, et eespool nimetatud majahoidjatel on paksud jõuetud kassid, kes unelevad päevad läbi heegeldatud sohvapatjadel.”  üüpilise majahoidjamuti fassaadi taga jumaldab Renee aga kauneid kunste, loeb palju, huvitub heli- ja filmikunstist.

Teiseks peategelaseks on intelligentselt varaküps 12-aastane tütarlaps Paloma, kes on otsustanud oma 13. sünnipäeval endalt elu võtta. Enne enesetappu seadis ta endale aga eesmärgiks “mõelda nii palju sügavaid mõtteid kui võimalik ja need siis vihikusse kirja panna… neid sügavaid mõtteid tuleb välendada jaapani luuletuse vormis…”  – ja seda kõike välja selgitamaks kas maailmas siiski ehk leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada! (vt. ka Jan Kausi artiklit “Käibetõed, me vennad-õed” Sirbis 31.08.12 )

Eelneva põhjal julgen kindlalt väita, et kirjastuse Varrak raamatusari “Moodne aeg” sobib lugejale, kes otsib raamatust midagi elulist, tõsist, inimhinge puudutavat.

Ülle Nemvalts

moodneaegulle2

Nüüdisaegne väärtkirjandus, mida mõnekümne aasta pärast nimetatakse aupaklikult klassikaks, pakub ühtaegu vahedaid ja sooje sissevaateid inimhinge keerukusse ning inimelu mitmetahulisusse. Tegelaste seas võib leida kõrtsikammijaid ja ulaelajaid, meeleheitel koduperenaisi ja ennast ohverdavaid kunstiinimesi, hea näoga kurjategijaid ja kurja südamega heategijaid ning tüüpe, kelle võitlusväli on laienenud lõpmatuseni.

Ühtlaselt heast koosseisust tõstaksin esile kolm romaani, mis käsitlevad inimeseks jäämise võimalikkust ja võimalusi: Emmanuel Carrère’i “Vaenlane” (2002), David Benioffi “Varaste linn” (2009) ning Lloyd Jonesi “Mister Pip” (2009).

Tiina Tarik

moodneaegtiina

Moodne aeg käib alla. Inimesed räägivad üha vähem ise ja üksteisega. See tundub olevat moodsa aja üks suurimaid haigusi. Inimesed seisavad silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Sotsiaalne eraldatus ja sellest tulenev eneseusalduse puudus ühendab “Moodsa aja” sarja raamatutest kui mitte kõiki, siis suuremat osa küll. See pole kerge lektüür. Raamatud on sisutihedad, nõuavad keskendumist ja süvenemist. Erinevate autorite isikupärane keelekasutus, erinevad teemad ja tüpaažid pakuvad tõelise lugemiselamuse. Iga raamatu on mingi nurga alt huvitav ja eesmärgiks tundub olevat raputada kaasaegset mugavusse ja sellest tulenevalt saamatusse uppuvat kodanikku. Suure lugemiselamuse on jätnud David Benioffi “Varaste linn”, Mihhail Šiškini “Veenuse juus”, Rachel Cuski “Arlington Park” ja Nick Hornby “Elu edetabelid”.

Sirje Suun

moodneaegsirje

Selle sarja raamatud on pakkunud kauneid ja poeetilisi, kuid ka karme ja valusaid kirjeldusi inimestest ja ühiskonnast. Loetud raamatutest ei valmistanud üksi pettumust, kuid siiski kõige suurema lugemiselamuse pakkusid mulle kaks teost: H. Murakami “Elevant haihtub” ja M. Houllebecq “Elementaarosakesed”. Esimeses neist jutustatakse humoorikal ja soojal toonil erinevate inimeste argipäevast, mis võib endas kätkeda väga toredaid ja jaburaid olukordi. Teine raamat kujutab endast aga karmi, kuid oivalise huumoriga edasi antud analüüsi tänapäeva ühiskonna kohta.

Kadri Reimand

moodneaegkadri

Tõstaksin sarjas esile kolm autorit: M. Houllebecq, H. Murakami, N. Hornby. M. Houllebecq on tänapäeva maailma suhtes julmalt aus. Olgu näiteks üks tsitaat “Elementaarosakestest”: “Selleks, et ühiskond toimiks, et konkurent ei kaoks, peab iha kasvama, laienema ja inimeste elu õgima.” Ei mingeid illusioone. H. Murakami muinasjutulisus ja ebareaalsed olukorrad ei häiri kummalisel kombel ka paadunud realistlikku lugejat. Kuidagi võluv ja mõtteainet pakkuv on tema laad. N. Hornby elulised lood tänapäeva lihtsatest inglastest, aga kirjutatud nii, et huvitav lugeda ka eestlasel.

Meeldejäänute seas on veel D. Lodge “Ühest kohast teise” ,W. G. Sebaldi “Väljarändajad”. J. Griškovetsi “Särk”. Tulevikus tahaksin ma sellest sarjast lugeda D. Mitchelli “Pilveatlast”, P. Giordano “Algarvude üksildust” ja V. Pelevini “Tšapajev ja Pustotad” (ei oska põhjendada, miks just need).

Piret Kiivit

 moodneaegpiret

Meie blogis on “Moodsa aja” raamatutest varem kirjutanud Ülli Tõnissoo Thomas Glavinici “Öötööst”, Kaja Kaldmaa Nicole Kraussi “Armastuse ajaloost”, Ülle Nemvalts Elina Hirvoneni raamatust “Et tema mäletaks sedasama”. Kogu sarja nimekirja leiab Varraku kodulehelt.