Archive for the ‘Kiivit, Piret’ Category

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”

Ka selle raamatu (ala)pealkiri võiks olla “Hästi valitud sõbrad” Janika Kronbergi artiklikogumik Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Cornelius Hasselblatt sattus 1980ndate Eestis kohe väga heasse seltskonda, juba esimestel külaskäikudel kohtus ta Tallinnas Enn Soosaarega, Tartus Ain Kaalepiga, ja sealt edasi hargnesid omakorda uued tutvused — Mati Unt, Viivi Luik, Mati Sirkel, Juhan Viiding… Ja Cornelius Hasselblatt esimene eesti keele õpetaja oli Fanny de Sievers.

Väikeste kultuuride õnn on inimesed, kes saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib. Inimesed, kes tunnevad huvi ebatavalise ja eksootilise vastu. See raamat jutustab teekonnast, kuidas 735-leheküljeline Eesti kirjanduse ajalugu (eesti keeles ilmunud 2016. a) sai alguse kunagise Hannoveri koolipoisi mõnusast ja vaimustavast koolivaheajast Soomes. Üks suvepuhkus võib olla määrava tähtsusega…

Piret Kiivit

Peeter Sauter “Lapsepõlvelõhn”

Keeruline on rääkida raamatutest, mis lähevad hinge, justkui poevad naha vahele. Peeter Sauteri kirjutatuga ongi seda tihti juhtunud. Üllatavalt leidsin endas ühisosa Sauteri (just hilisema aja) loominguga, kui esmalt lugesin tsiklisõidu-raamatut “Flirt budaga”, ja edasi tulid “Ära jäta mind rahule”, “Hispaania saapad ja silmad”, “Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

sauterlapsepõlvelõhnLapsepõlvelõhn… Miks selline pealkiri? Sauteri arvates “… mälestus kargab välja kergemini tajust, mis ei ole domineeriv, nagu on kuulmine ja nägemine. Võib-olla on kuulmis- ja nägemismälestusi nii paksud lademed, et lapsepõlve helid ja pildid ei murra läbi. Ja kui mõni tuttav ette sattub, siis ta käivitab nostalgia ja mälestused. Ega seda eriti tihti ei juhtu. Ümberringi on vähe nõuka-Eesti lõhnu.”

Peeter Sauter sündis 1962. a. — lapsepõlv 60ndatel, kooliaastad 70ndatel. Kes neid aegu mäletab, see teab. Dropsikommid, Ereliukase jalgratas, punalipud-kaelarätid, spordilaagrid, viitsimatus koolis käia, diskod ja teksad, sõpradelt laenatud välismaised vinüülplaadid… Ja muidugi tüdrukud, kelle puhul Sauter kahtlustab lapsepõlvetraumat ajast, kui teda üksinda lastesõime jäeti: “… ma olen samasuguseks memmekaks jäänud kogu elu. Ja ema puudusel otsin mõnd seelikusaba, millest kinni hoida.”

Mõnd lugejat häirivad Sauteri puhul naturaalsed kirjeldused, nö. otsene kõneviis ehk roppused, mida kaldutakse üle tähtsustama ja kaugemale enam ei vaadatagi. Siiski katsuks neisse mitte takerduda. Tuum on mujal. Arvatavasti igaüks meist mõtleb oma peas kõikvõimalikke mõtteid, kasutatades seejuures väga mitmekesiseid (st. ebakorrektseid) väljendeid-sõnu. Sauter ei tee muud, kui kirjutab need mõnikord välja, silmale nähtavaks. Prooviks siis sellega harjuda ja näha sõnade taga elu (halastamatut) lihtsust, mis võib vahel olla talumatult raske. Sauter viib lugeja mäluruumidesse, kuhu võõraid naljalt ei lasta ja kõrvalistel isikutel asja ei ole. Näitab elupilte inimestest, kellest on jäänud vaid mälestused. Näiteks vanaema ehk Sõup, kes on jälle lapseks saanud ja keda ta oma tütar näpu vahelt toidab nagu linnupoega. Kursusekaaslane Angelina. Noorelt surnud poeg Kustas. Lapsepõlve lähim kaaslane tädi Helmi on küll veel alles ja olemas ning elab hooldekodus, kuid Peetrit ta enam ära ei tunne…

Lõpetuseks kirjaniku nõuanne kõigile, kel on raske: “Argipäevast kinni hoidmine aitab eksistentsiaalsetest hädaorgudest üle saada, ehitab silla edasi või tagasi tavalisse ellu.”

Piret Kiivit

Moodne aeg

moodneaegulle1

Sarjast “Moodne aeg” loetud raamatud on mulle meeldinud eeskätt seetõttu, et igaüks neist on mind iseäralikult puudutanud: üllatanud, ehmatanud, kurvastanud ja muid erinevaid tundeid tekitanud, ühesõnaga – pole külmaks jätnud.

Esimeseks loetud raamatuks sarjast oli noore soome autori Elina Hirvoneni “Et tema mäletaks sedasama”, millest ma avaldasin ka pikema lugemissoovituse.

Järgnesid diplomaatide perest pärit belgia kirjaniku Amelie Nothombi raamatud “Jumala lapsepõlv”- täiesti uus vaade elule läbi lapse silmade sünnist kuni kolmanda eluaastani ning “Armastuse sõda”, mille tegevus toimub Hiina diplomaatide getomüüride vahel, kus kõikvõimalike diplomaatide laste vahel käib halastamatu omavaheline sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu eest võitlevad.

Siis üks juhuslikult soovitatud raamat suviseks lugemiseks, millest sai üks minu lemmikuid, Haruki Murakami “Kafka mererannas”, milles paralleelselt käsitletakse nii jaapani vaimulaadi kui ka lääne popkultuuri – seda kõike ühendamas peategelase Tamura Kafka pubertieedieast täiskasvanuks saamise lugu.

Ja veel:

  •            Vene päritolu prantsuse kirjanik Andrei Makine “Tundmatu mehe elu”-Venemaa ajalugu viimase saja aasta jooksul läbi endise dissidendi mälestuste, kes on 20 aastat Pariisis paguluses viibinud ning pöördub nüüd tagasi kodumaale.
  •              Saksa autor Sven Regener “Berliini bluus”- peategelaseks 30. eluaastale lähenev sarmikas lääne-berliinlane, kes elab pooleteisttoalises üürikorteris ja veedab oma elu Berliini kõrtsides ja kelle elu enne kolmekümnendat sünnipäeva täielikult segi paiskub.
  •             Šveitsis sündinud vabakutseline kirjanik Peter Stamm “Agnes”- raamat sellest, kuidas inimesed mäletavad ja tõlgendavad toimunut väga erinevalt.
  •             Prantsuse kirjanik Frederic Beigbeder “Armastus kestab kolm aastat”- tegelasteks prantsuse mehed, kes elavad pidevas naudinguihas ja hirmus läbi kukkuda, kellede elu täidavad ööklubid, üha vahelduvad naispartnerid, kuulsusejanu, soov teistest parem olla.
  •              Austria kirjanik Thomas Glavanic “Öötöö”, milles autor küsib peategelase Jonase kaudu: “Kas üks inimene saab maailmas elada kui kõik teised on kadunud?”
  •              Inglise autor Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”- minajutustajaks tüdruk Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid- kuidas selles suhterägastikus ellu jääda ja võib-olla ka õnnelik olla?
  •               Kõige värskemalt loetud jaapani  kirajaniku Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”, milles peategelasteks piiratud mälukestvusega matemaatikaprofessor, tema juurde saadetud majahoidja , viimase  kümneaastane poeg, keda professor hakkab Ruutjuureks kutsuma ning arvud. Ääretult liigutav hingesoojusega kirjutatud inimlikkuse jõusse uskuv, nukker kuid kindlasti mitte masendav raamat.

Tõelist naudingut pakkus mulle Muriel Barbery raamat “Siili elegants”. Lugu 54-aastasest pariislannast Renee  Michelist, kes elab väga uhkes majas ja töötab seal majahoidjana. ”Ja kuna majahoidjad on vanad, koledad ja tigedad , siis on samale totakale taevavõlvile tulikirjas märgitud ka see, et eespool nimetatud majahoidjatel on paksud jõuetud kassid, kes unelevad päevad läbi heegeldatud sohvapatjadel.”  üüpilise majahoidjamuti fassaadi taga jumaldab Renee aga kauneid kunste, loeb palju, huvitub heli- ja filmikunstist.

Teiseks peategelaseks on intelligentselt varaküps 12-aastane tütarlaps Paloma, kes on otsustanud oma 13. sünnipäeval endalt elu võtta. Enne enesetappu seadis ta endale aga eesmärgiks “mõelda nii palju sügavaid mõtteid kui võimalik ja need siis vihikusse kirja panna… neid sügavaid mõtteid tuleb välendada jaapani luuletuse vormis…”  – ja seda kõike välja selgitamaks kas maailmas siiski ehk leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada! (vt. ka Jan Kausi artiklit “Käibetõed, me vennad-õed” Sirbis 31.08.12 )

Eelneva põhjal julgen kindlalt väita, et kirjastuse Varrak raamatusari “Moodne aeg” sobib lugejale, kes otsib raamatust midagi elulist, tõsist, inimhinge puudutavat.

Ülle Nemvalts

moodneaegulle2

Nüüdisaegne väärtkirjandus, mida mõnekümne aasta pärast nimetatakse aupaklikult klassikaks, pakub ühtaegu vahedaid ja sooje sissevaateid inimhinge keerukusse ning inimelu mitmetahulisusse. Tegelaste seas võib leida kõrtsikammijaid ja ulaelajaid, meeleheitel koduperenaisi ja ennast ohverdavaid kunstiinimesi, hea näoga kurjategijaid ja kurja südamega heategijaid ning tüüpe, kelle võitlusväli on laienenud lõpmatuseni.

Ühtlaselt heast koosseisust tõstaksin esile kolm romaani, mis käsitlevad inimeseks jäämise võimalikkust ja võimalusi: Emmanuel Carrère’i “Vaenlane” (2002), David Benioffi “Varaste linn” (2009) ning Lloyd Jonesi “Mister Pip” (2009).

Tiina Tarik

moodneaegtiina

Moodne aeg käib alla. Inimesed räägivad üha vähem ise ja üksteisega. See tundub olevat moodsa aja üks suurimaid haigusi. Inimesed seisavad silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Sotsiaalne eraldatus ja sellest tulenev eneseusalduse puudus ühendab “Moodsa aja” sarja raamatutest kui mitte kõiki, siis suuremat osa küll. See pole kerge lektüür. Raamatud on sisutihedad, nõuavad keskendumist ja süvenemist. Erinevate autorite isikupärane keelekasutus, erinevad teemad ja tüpaažid pakuvad tõelise lugemiselamuse. Iga raamatu on mingi nurga alt huvitav ja eesmärgiks tundub olevat raputada kaasaegset mugavusse ja sellest tulenevalt saamatusse uppuvat kodanikku. Suure lugemiselamuse on jätnud David Benioffi “Varaste linn”, Mihhail Šiškini “Veenuse juus”, Rachel Cuski “Arlington Park” ja Nick Hornby “Elu edetabelid”.

Sirje Suun

moodneaegsirje

Selle sarja raamatud on pakkunud kauneid ja poeetilisi, kuid ka karme ja valusaid kirjeldusi inimestest ja ühiskonnast. Loetud raamatutest ei valmistanud üksi pettumust, kuid siiski kõige suurema lugemiselamuse pakkusid mulle kaks teost: H. Murakami “Elevant haihtub” ja M. Houllebecq “Elementaarosakesed”. Esimeses neist jutustatakse humoorikal ja soojal toonil erinevate inimeste argipäevast, mis võib endas kätkeda väga toredaid ja jaburaid olukordi. Teine raamat kujutab endast aga karmi, kuid oivalise huumoriga edasi antud analüüsi tänapäeva ühiskonna kohta.

Kadri Reimand

moodneaegkadri

Tõstaksin sarjas esile kolm autorit: M. Houllebecq, H. Murakami, N. Hornby. M. Houllebecq on tänapäeva maailma suhtes julmalt aus. Olgu näiteks üks tsitaat “Elementaarosakestest”: “Selleks, et ühiskond toimiks, et konkurent ei kaoks, peab iha kasvama, laienema ja inimeste elu õgima.” Ei mingeid illusioone. H. Murakami muinasjutulisus ja ebareaalsed olukorrad ei häiri kummalisel kombel ka paadunud realistlikku lugejat. Kuidagi võluv ja mõtteainet pakkuv on tema laad. N. Hornby elulised lood tänapäeva lihtsatest inglastest, aga kirjutatud nii, et huvitav lugeda ka eestlasel.

Meeldejäänute seas on veel D. Lodge “Ühest kohast teise” ,W. G. Sebaldi “Väljarändajad”. J. Griškovetsi “Särk”. Tulevikus tahaksin ma sellest sarjast lugeda D. Mitchelli “Pilveatlast”, P. Giordano “Algarvude üksildust” ja V. Pelevini “Tšapajev ja Pustotad” (ei oska põhjendada, miks just need).

Piret Kiivit

 moodneaegpiret

Meie blogis on “Moodsa aja” raamatutest varem kirjutanud Ülli Tõnissoo Thomas Glavinici “Öötööst”, Kaja Kaldmaa Nicole Kraussi “Armastuse ajaloost”, Ülle Nemvalts Elina Hirvoneni raamatust “Et tema mäletaks sedasama”. Kogu sarja nimekirja leiab Varraku kodulehelt.

Alan Bennett “Tema majesteet lugeja”

Kõik algas koertest. Miski ajas nad raamatukogubussi juures nii hirmsasti haukuma, et kuninganna pidas vajalikuks oma lärmakate lemmikute pärast vabandada. Puht viisakuse pärast laenas ta ka ühe raamatu. Seda tagastama tulles langes ta pilk Nancy Mitfordi romaanile “Armastust otsimas” … ning siitpeale polnud enam miski endine. Raamatud ja lugemine haaravad ta endasse, tekib olukord, kus “üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud.” Hiline kirg võib vahel osutuda vägagi tugevaks.

A. Bennett võrdleb mõtlemist lihasega, mida on võimalik lugemisega tugevamaks treenida.  Mihkel Kunnus toob oma blogis hea võrdluse: tihti arvatakse, et “pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Oneginit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.)” Mõistagi on Tema majesteedil raamatumaailmas orienteerumisel abiline, tolsamal saatuslikul päeval raamatubussis kohatud noormees Norman, kellest kujuneb pikapeale tõeline personaaltreener-kirjandusnõunik. Normani juhendamisel liigutakse lihtsamalt keerulisemale, kuni viimaks ei käi ka M. Proust tublile lugejale üle jõu.

Aga õukond, nõunikud ja ministrid muretsevad … Kuninganna “lugemistõbi” hakkab mõjutama isegi riiklike kohustuste täitmist, sest  “lugemine tähendab tagasitõmbumist. Enese kättesaamatuks tegemist. Selle pärast poleks vaja nii muretseda, kui see harrastus oleks vähem … isekas” Mida teha? Norman “pagendatakse” ülikooli, eemale paleest. Ühel hetkel tunneb majesteet lugeja ka ise, et lugemine on ta ära rikkunud. “Või igatahes rikkunud ta kõige ülejäänu jaoks.” Tundeerksus ei ole riigivalitsemise puhul just kõige hädavajalikum omadus… Edaspidi on kuninganna sunnitud tõdema: “Ma mõtlen kirjandusest kui hiiglasuurest riigist, mille kaugete piiride poole ma rändan, kuid milleni ma iial ei jõua. Ja ma alustasin liiga hilja. Ma ei suuda oma mahajäämust enam kunagi tagasi teha.”

Kes on palju lugenud, see hakkab tihti ka ise kirjutama. Kirjutaja on seda parem, mida rohkem on ta lugenud. Kuningannaski tekib soov ja tahtmine midagi paberile panna. Mis edasi saab?  Siin jätab autor otsad lahti.

Kokkuvõtteks: mis on lugemise juures oluline?  Lugemine on pingutus. Pingutuse kaudu toimub areng. Lugemine teeb vabaks. Ja isekaks (siit ainet mõtisklusteks ehk üks kõrvalpõikeline mõte ajaloo radadele: kuidas on naiste kirjaoskus mõjutanud ühiskonda?) Tähtis on mitte lugemisest eemale heidutada, alustada lihtsamast ning liikuda keerulisemale. Ja õigele  raamatule sattumine: “”Armastust otsimas” osutus õnnestunuks ja omamoodi isegi otsustava tähtsusega valikuks.” Romaanidest a la “Armastust otsimas” võib alguse saada midagi enamat ning seepärast ei tohiks (ka raamatukogudes) kärpida juhuseid ja ahendada valikuid.

Piret Kiivit

Pegasuse väike sari

“Pegasuse väikese sarja” raamatud on mind alati üllatanud!

Ühelt poolt mitmekesisuse ja omanäolisusega.

Viimane tõeline elamus oli kataloonia kirjaniku Sanchez Pinoli raamat “Pandora Kongos”. Selles oli seiklust ja põnevust, õudust ja ulmet, armastust ja krimi. Tegelased suutsid mind sedavõrd haarata ja kaasa elama panna, et tekkis lausa soov raamatule uus lõpp kirjutada.

Sügava elamuse jättis samuti alžeeria kirjanik Mohammed Moulessehouli (pseudonüümina kasutab naise nime – Yasmine Khadra) kurb ja inimlik raamat “Plahvatus”, mis süüvib Iisraeli ja Palestiina konflikti tagamaadesse ja argipäeva, annab terrorismile näo, keha ja tunded.

Teisalt tõsiduse ja lihtsusega.

Raamatud, milles läbivateks teemadeks on inimestevahelised suhted, vanadus, surm, illusioonid, ootused ning armastus.

Mõtlemapanevalt ja ehmatavalt aus on raamat soome kirjanik Riikka Pulkkinenilt “Piir”. Romaanis käsitletakse selliseid raskeid teemasid nagu eutanaasia, teismelise ja täiskasvanu vaheline suhe.

Prantsuse kirjanik Anna Gavalda raamatud “Ma armastasin teda” , “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” ning “Näpatud tunnid” puudutavad inimese hinge, käsitlevad peresuhteid ja nende muutumist.

Soovitan “Pegasuse väikest sarja” kõigile, kes tahaksid kursis olla kaasaegse tõlkekirjandusega – raamatuid on sarjas tõlgitud prantsuse, hispaania, saksa, vene, soome jt. keeltest.

Ülle Nemvalts

Pegasuse väikese sarja alapealkiri võiks olla ka Kriipivad lood, sest peaaegu kõik seni loetu sellest sarjast on jäänud mõneks ajaks kuidagi painama – Riikka Pulkkineni “Piir” ja “Tõde”, Zoë Helleri “Ühe skandaali märkmed”, Jean-Marc Parisis’ “Enne, siis, pärast”, Céline Curioli “Suletud hääl”.

Neid raamatuid ühendab mu meelest asjaolu, et tegelaste elu ja suhted ei järgi alati üldkehtivaid norme või on lihtsalt omamoodi. Aga eluski tuleb ette kõikvõimalikke olukordi, vahel saab ka kirjandusest abi ning elujulgust. Elame siin ja praegu, teadmata, kas meid juhib juhus või saatus. Ja inimene ise on saladus.

Riikka Pulkkineni raamatust “Tõde”: “Inimestevahelised suhted on nagu tihedad metsatukad. Või hoopis inimesed ise, nemadki on metsad, neid avaneb üks rada teise järel, rajad, mis jäävad teistele tundmatuks, avanedes vaid juhuslikult neile, kes peale satuvad.”

Piret Kiivit

Pegasuse väike sari on igati tähelepanuväärne sari uuemast tõlkekirjandusest. Sarjal pole ametlikku nime, teda võib riiulil ära tunda ühtse kujunduse järgi. Vormilt napid, kuid sisutihedad, tundlikud ja inimpsüühikat vahedalt lahkavad lühiromaanid ja jutustused on enamasti hästi tõlgitud ja sisukate saatesõnadega varustatud.

Geograafiliselt ei piirdu avaldatu Euroopa nüüdiskirjandusega, sarjast  võib leida ka näiteks argentiina (Guillermo Martinez), kanada (Douglas Glover) ja mehhiko (Carlos Fuentes) kirjanike teoseid. Sama sarja abil on eesti lugejale tuttavaks saanud Anna Gavalda – üks praegustest lemmikautoritest (“Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”), Philippe Claudel (“Brodecki raport”) ja Riikka Pulkkinen (“Piir”). Ka Eestis populaarselt Alessandro Bariccolt on avaldatud mitu raamatut.

Minu isiklikud lemmikud sellest sarjast (Gavalda ja Claudeli kõrval) on Agnès Desarthe’i “Head kavatsused”, Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”, Laurent Gaudé “Scortade päike” ja Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”. Sari pakub aga piisavalt mitmekesist lugemist, et igaüks sealt endale midagi sobivat leiaks. Jõudu otsimiseks!

Tiina Tarik

Pegasuse väike sari on hea valik, kui on tahtmine lugeda midagi head, lühikest, kaasaegset ja kurba. Mulle tundub, et selle sarja puhul on hästi läbi mõeldud, mida ja millal avaldada. Olen lugenud pooli sarjas ilmunuist ja omamoodi elamuse on loetu alati pakkunud.

Kõige enam sobisid mulle Julio Llamazarese üksindust uhkav “Kollane vihm”, Alessandro Baricco inimesi ja teid analüüsiv “See lugu”, Douglas Gloveri seiklusjutumaiguline “Temake”, Jhumpa Lahiri suhtlemise keerukusi lahkav “Murede mõistja” ja Irina Denežkina karm ja kurb noortest jutustav “Anna mulle!”.

Tiina Sulg

Varem on Pegasuse väikse sarja raamatutest siin blogis kirjutanud Auli Käsik (Per Pettersoni “Kui me hobusevargil käisime”  ja  Laurent Graffi “Õnnelikud päevad”), Halliki Jürma (Anna Gavalda “Näpatud tunnid”) ja Tiina Sulg (Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”).

Pegasuse väike sari kirjastuse kodulehel.
Raamatute ühispilt: Ago Pärtelpoeg.

Punane raamat

Sarja pealkiri väljendab kujundust, ei ole ju tegemist väljasuremisohus kirjanike või teostega. Ka kirjanduskohvikusse valitud raamatuid on sellest sarjast kohviku kolme ja poole aasta jooksul olnud palju. Kujundus on meeldiv. Ja ka raamatupoest ostan sooduskampaania ajal mõnikord punaseid raamatuid, isegi siis, kui autor või pealkiri on tundmatu.

Krõõt Kaljusto-Munck

Sarjast “Punane raamat”  on meelde jäänud S. Dovlatovi “Tsoon” ja “Kohver”. Dovlatov on üks mu lemmikkirjanikke, anekdootlik huumor on garanteeritud, argielu lihtsalt võib olla absurdselt naljakas. Ja I. McEwan “Laupäev” – kuigi tegemist ei ole krimiromaani ega seikluslooga läks olukord vahepeal ikka hullult põnevaks ja pingeliseks, psühholoogilises plaanis.

Piret Kiivit

“Punane raamat” uues kuues. Lisaks sellele, et sari “Punane raamat” sisaldab tõeliselt väärt lugemist, on tegemist väga ilusate ja stiilselt kujundatud teostega. Raamaturiiulile ritta ladudes näevad nad nii ilusad välja.

“Punase raamatu” sari keskendub rohkem n-ö moodsale klassikale ja koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid lisab sinna ka täiesti uusi. Väga kuulsate nimede kõrval tutvustatakse ka vähem kuulsaid või uusi autoreid. (J. Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“, P. Auster „Oraakli öö“).

Sirje Suun

Sarjas ilmunud raamatud.

Foto Ago Pärtelpoeg