Archive for the ‘Kehlmann, Daniel’ Category

Daniel Kehlmann „Tyll“

Daniel Kehlmann „Tyll“, Rowohlt, 2017, 480 lk

2017. aasta sügisel ilmus „Maailma mõõtmise“ autori Daniel Kehlmanni uus ajalooline romaan. Eesti keeles seda veel ei ole (ehk tuleb?), aga saksa keeles on see Lutsu raamatukogus ning Rahvusraamatukogus juba olemas ja ma kohe ei saa teisiti, pean soovitama.

„Tylli“ on kerge lugeda, aga romaan on ligi 500 lehekülge. Üle pika aja sain ma aru, mis mõnu on tegelikult lugeda paksu raamatut, sellega rohkem kui üks või kaks õhtut veeta. Midagi pole teha, kui Kehlmann võtab ette ajaloolise romaani, siis on ta tõeline meister, lihtsalt võrratu! Kõigele lisaks on tema ajaloolised romaanid seletamatul moel üllatavalt tänapäevased.

Õige mitu arvustajat on seda romaani nimetanud Kehlmanni parimaks (ta ise on sama meelt) või vähemalt parimaks pärast „Maailma mõõtmist“. Seda on nimetatud haritlaste „Troonide mänguks“ ja tõmmatud paralleele Umberto Ecoga.

„Tyll“ on igati kaasaegne romaan Kolmekümneaastasest sõjast (1618 – 1648), viimasest suurest ususõjast Euroopa pinnal. Kehlmann toob Till Ulenspiegeli keskajast varasesse uusaega: köieltantsija, mustkunstnik ja narr on ühenduslüliks erinevate peatükkide vahel, mis viivad lugeja kord lihtrahva juurde, siis kuningalossi, siis lahinguväljale, sõjalaagrisse jne.

Romaani esimene peatükk on justkui proloog kogu romaanile. See kirjeldab Tylli etteastet ühes vaikses rahumeelses külas ja on kujundlik pilt massihüsteeria esilekutsumisest, vägivalla ja viha tekkimisest inimestes. Teadmisest, et see on olemas ja võib igal hetkel jälle vallanduda. Pool kogemata, justkui möödaminnes.

Edasi tuleb nõiaprotsess Tylli kodukülas, siis käib lugeja sõja vallandaja Böömimaa kuninga (nn Talvekuningas, sest vaid ühe talve ta võimul oligi) ja tema naise Lizi juures, kes oli Maria Stuarti lapselaps, ja põikab seega ka Inglismaale ning Shakespeare’i näitemängude juurde. Käiakse ära Rootsi kuninga Gustav Adolfi sõjalaagris ja päris lahinguväljal ning lõpuks Osnabrückis, kus sõlmitakse Westfaali rahu. Tegevuse taustal avaneb lugejale 17. sajandi (valgustusajastule eelnenud ühiskonna) inimeste mentaliteet, usk ja ebausk ning tollase teaduse pürgimused ja kurioossus.

Kehlmann on ajaloolises romaanis oma sõiduvees. Julgelt ning mängleva kergusega segab ta reaalsuse ja fiktsiooni, ajaloolised tegelased ja väljamõeldud tegelaskujud. Ikka ja jälle on tahtmine guugeldada ja seda tasub ka teha. Mina näiteks ei teadnud Talvekuningast ehk Böömimaa kuningas Friedrichist I midagi. Nn universaalse õpetlase Athanasius Kircheri nime olin küll kuulnud ja teda ehk õpetlasekski pidanud, aga Kehlmann teeb temast ilmselt õigustatult peaaegu et soolapuhuja, jesuiidi, kelle „teadus“ teenis katoliku kirikut.

Eesti lugejat võiks kõnetada nii Gustav Adolf kui ka Till Ulenspiegel. Mulle on mällu sööbinud, et Gustav Adolf kirjutas Tartu ülikooli asutamisaktile alla kuskil sõjalaagris Saksamaal — Kehlmanni romaanist saamegi lugeda selle sõjalaagri väga naturalistlikku kirjeldust (haisu kirjeldus on muljetavaldav!). No ja tänu Lembit Ulfsakile ning filmikunstile ei tohiks ka müütiline kuju Till Ulenspiegel tundmatu olla.

Kehlmanni Tyll ei ole mingi lihtne naljaviskaja või kelm, pigem filosoofilist mõtet kandev tegelane. Tyll näeb inimesi läbi, ta on nende pahupoole paljastaja, õnnetuse tooja. Temas on nii deemonit kui ka šamaani. Ta on ellujäämiskunstnik keset sõda ja vägivalda, omamoodi sild keskaja ja saabuva uusaja vahel. Igal juhul väga jõuline kuju, ka metafoor, ja võib-olla isegi Kehlmanni alter ego.

Kehlmanni keel on kaasaegne, konkreetne ja selge. Raamatus ei ole pingutatust, kunstlikkust, ka raamatu kompositsioon on loomulik. Kuigi Kehlmann mängib julgelt ajalooga, ei saa talle ometi ette heita ajaloolise tõe moonutamist, kõik tundub tõepärane. See on üheaegselt ajalooline romaan ja fantaasiaromaan, seiklus- ja akadeemiline romaan. Pidevalt on kõrvuti õudne ja koomiline. Kehlmanni romaanis ei ole miski üheselt selge, lugejas väikese segaduse tekitamine kuulub tema stiili juurde.

Kehlmann kirjutab tavaliselt justkui distantsilt, irooniliselt ja pisut üleolevalt. „Tyll“ on teistsugune, varsematest teostest soojem ja empaatilisem. Kehlmann kirjutab esmakordselt nii, et tema tegelastele võib kaasa tunda, olgu nad lihtrahva hulgast või kuningakojast. Erandiks on inkvisitsioonikohtunikud ja juba nimetatud unsiversaalteadlane Kircher, nende üle naerab Kehlmann mõnuga.

Nii nagu „Maailma mõõtmises“ ei püüa Kehlmann ka „Tyllis“ luua otseseid paralleele kaasaegse maailmaga. Ta lihtsalt kirjutab kõigepealt nõiaprotsessist ja siis sõja õudustest ning sellest, mis need inimestega teevad. Kirjutab inimloomusest ja valitsejate ambitsioonidest ning paralleelid tekivad iseenesest. 17. sajandil oli Euroopas samasugune lahinguväli nagu praegu nii mitmeski Lähis-Ida riigis. Ühes intervjuus Kehlmann tunnistabki, et just religiooni kui hävitava jõu tagasitulek maailma poliitilisele areenile tekitas temas huvi kirjutada ususõjast Euroopas. Kogu kirjutamise protsessi käigus, mis kestis umbes viis aastat, ta tundis, et ta kirjutab tegelikult aktuaalset raamatut.

Linda Jahilo

Advertisements

Daniel Kehlmann „Kuulsus”

Daniel Kehlmann „Kuulsus” (2009, e.k. 2009 Kristel Kaljund, Atlex)

Lihtsalt hämmastav, et üks nii noor autor (saksa-austria päritolu Kehlmann on sündinud 1975. a.) on juba jõudnud kirjutada nii mitu suurepärast raamatut. Minu esimene kokkupuude temaga oli „Maailma mõõtmine” (2006, e.k. 2008), mis ei jätnud kahtlustki, et tahan kätte võtta ka tema varasema romaani „Mina ja Kaminski” ning „Kuulsuse”. „Maailma mõõtmine” on küll kõige rohkem kuulsust kogunud — ja temast on filmgi vändatud — ,kuid teised teosed ei jää palju alla.

kehlmannkuulsus„Kuulsus” on romaan üheksas novellis või episoodis, kus novellidevahelised seosed avavad end järk-järgult, pakkudes pidevalt ahhaa-elamusi, põimudes tasapisi tervikuks. Kuid raamatu lõppu jõudes on siiski tunne, et tahaks alustada algusest, et veelgi paremini aru saada ja asju kokku viia, kirjandusdetektiivi kombel seoseid tabada. Raamat ise on õhuke — kõigest 128 lk— ,kuid sisu ja stiili poolest rikas. Üks mu lemmiknovelle ongi fantastiline stiilinäide 35-aastasest ülekaalulisest nohikust ja sõltuvusblogijast, kes on endast üpris heal arvamusel ega saa arugi oma küündimatusest: „Real life’is /…/ olen umbes kolmkümmend viis, üsna väga suur, täissale. Nädala sees kannan lipsu, offissivärki, pappi peab ju teenima, eks teilgi ole sama keiss. Sellest ei pääse, kui tahad oma lifesense’i teostada.” (lk 83).

Kui keele ja stiili poolest oli see novell minu arust ületamatu, siis sisu poolest oli kõige põrutavam novell kirjanikust Maria Rubinsteinist, kes sõidab kirjanik Leo Richteri asemel delegatsiooniga kuhugi Aasiasse, jääb aga tagasi tulles grupist maha ja … OK, ma ei hakka teie lugemisrõõmu rikkuma! Aga iga novell on omaette huvitav — ning veelgi huvitavam koosluses teistega — ,sest autor mängib selliste teemadega nagu identiteet, illusioon, kuulsus ja selle taak, elu kellegi teise nahas, kaksikelu ja topeltmäng (näiteks naise ja armukesega). Päris halenaljakas (ja kui eluline!) on lugu mehest, kes ei raatsi loobuda ei naisest ega armukesest ning mässib end üha rohkem ja rohkem valede sasipuntrasse.

Leidub nauditavat metafiktsiooni; näiteks anub tegelane autorit, et ta ei peaks vähki surema ning autor tunnistab: „Peaaegu oleks ta mu ümber veennud. Kuid mul on parasjagu muidki muresid; mind häirib vägagi, et mul pole aimugi, kes on see tüüp rooli taga, kes ta välja mõtles ja kuidas ta mu juttu sattus.” (lk 45); leidub tegelasi, kes tahavad kirjaniku Leo Richteri juttu pääseda ja neid, kes seda kohe kindlasti vältida tahavad. Vahepeal ei saa enam üldse aru, mis on päris, mis on fiktsioon, mis on lugu loos. See kõik on üks suur mäng, kaasahaarav ja põnev, kuid mitte kerglane ja tühine, vaid pigem küsimusi tekitav ja neile vahel ka vastusi pakkuv, peenelt või ka nukralt irooniline: „/…/ kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, /…/ inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu — religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud.” (lk 20)

Annika Aas

Siin blogis on varem Kehlmanni teostest kirjutanud
Linda Jahilo “Maailma mõõtmisest” ja
Kaja Kaldmaa raamatust “Mina ja Kaminski”.

Daniel Kehlmann “Mina ja Kaminski”

Sebastian Zöllner on tõeliselt ennasttäis mees. Ta on alatu, ülbe, manipuleeriv, kalkuleeriv. Tundub, et ta ei tee midagi ilma tagamõtteta. Zöllner käitub nii, kuidas talle parem on, tahab muljet avaldada ja kaalutledes valib kõigiks oma tegudeks sobivaima käitumisviisi. Kord on tal kunstikriitikuna väljapaistmiseks vaja laulda teistega sama kiidulaulu, teinekord tuleb aga silmahakkamiseks kunstnik täiesti maha teha.

Raamatus pole vist teenindajat, kellele mees halvasti ei ütleks. Ta läbilöömisiha on nii suur, et ta loodab isegi selle mehe surma, kelle kohta ta raamatut kirjutab, sest surnud kunstnik on ju kuulus kunstnik ja siis müüakse raamatut ilmselt hoopis rohkem ja hinnatakse enam. Kuna romaan on kirjutatud Zöllneri minajutustusena, on ta motiivid ka selgelt näha ning teod ei tekita mitmetimõistmist, küll aga imestust.

Karjäärihimulisena otsustab kriitik kirjutada pisut unustusehõlma vajunud suure kunstniku Manuel Kaminski eluloo. Et raamatu jaoks kõik saladused välja uurida, sõidab Sebastian mägikülakesse, kus vana kunstnik elab. Kaminskist on palju teada, aga samas on ta elus ka rohkelt kummalisi ja saladuslikke seiku ning neid püüabki Zöllner välja uurida ja selleks on ta valmis tegema pea kõike. Mees teebki asju, mis võiks teda vajalikus suunas viia, kuid ühel hetkel saab ta aru, et tegelikult mängitakse hoopis temaga, et tema on see, keda viiakse. Vana põrunud kunstnik osutub hoopis kavalamaks ja kriitikule tõeliseks pähkliks ning vaene Zöllner ei saa arugi, kuidas tee peale tagasi saada.

kehlmannminajakaminskiRaamat on hoolimata vastumeelsest minajutustajast tõeliselt kaasahaarav. Eriliselt võlusid mind maalide kirjeldused. Pildid olid minu jaoks sõnadega nii hästi loodud, et ma nägin neid ehedalt oma silme ees. Kui kirjeldati varjudest ilmuvat inimfiguuri, siis minu jaoks see tõepoolest ilmuski pildist. Põnev on lugeda kirjeldusi, mis säärase intensiivsusega silme ette pilte ilmutavad.

Daniel Kehlmann meie nädala autori blogis.
Kehlmanni raamatud meie raamatukogus.

Kaja Kaldmaa

PS! Pildil olev ilus mees ei ole Zöllner, vaid raamatu autor Daniel Kehlmann.

Daniel Kehlmann “Maailma mõõtmine”

Daniel Kehlmanni raamatud on lugemist väärt

Soovitan autorit, keda eesti keelde tõlgitud ei ole. Oktoobrikuu Loomingu ringvaates tutvustas Kehlmanni lühidalt Udo Uibo ja mainis, et läti, vene ja rootsi keeles on tema raamatud olemas. Ma ei tea, kuidas on lood tõlgetega eesti keelde, aga saksa keeles on Daniel Kehlmann Tartus täiesti kättesaadav nii meie kui ülikooli raamatukogus ja novembris peaks ilmuma viimase menuromaani ingliskeelne tõlge.

kehlmannmaailmamootminesaksaDaniel Kehlmann on 31-aastane saksa-austria kirjanik, kelle viimast romaani „Maailma mõõtmine” („Die Vermessung der Welt”, 2005) on alates läinud aasta septembrist müüdud 600 000 eksemplari. Viimati oli Saksamaal sama menukas 20 aasta eest ilmunud Patrick Süskindi „Parfüüm”. Saksamaal anti möödunud aastal Frankfurdi raamatumessil esmakordselt välja saksa raamatuauhinda enam-vähem samadel põhimõtetel nagu Bookeri auhinda, st et kõigepealt koostati pikk nimekiri ja seejärel 6 autorist lühike nimekiri. Kehlmanni „Maailma mõõtmine” kuulus lühikesse nimekirja ja tänavu on lisandunud veel 3 kirjandusauhinda. Aasta otsa on püsinud romaan ajakirja Der Spiegel bestsellerite tipus.

Daniel Kehlmann avaldas esimese romaani 22 aastaselt (1997), aga läbimurre tuli 2003. a ilmunud kunstiromaaniga „Mina ja Kaminski” („Ich und Kaminski”), tõeline kuulsus „Maailma mõõtmisega”. Soovitan soojalt mõlemat raamatut. Autor ise on tunnistanud, et just „Mina ja Kaminskit” kirjutades kujunes välja stiil (lakoonilisus, huumor), milles ta end kõige paremini väljendada suudab.

„Maailma mõõtmine” on romaan saksa suurest matemaatikust Carl Friedrich Gaussist ja loodusteadlasest Alexander von Humboldtist. Ma ei hakka siinkohal ise ümberjutustust tegema, vaid toon ära tutvustuse raamatukaane siseküljelt: „18. sajandi lõpul asuvad kaks noort sakslast maailma mõõtma. Üks neist, Alexander von Humboldt rändab läbi ürgmetsa ja stepi, sõidab Orinoko kanalil, proovib enese peal märkide toimet, loeb täisid põliselanike peas, roomab koobastes, tõuseb vulkaanidele ja Andide tippudele, kohtub merekoletiste ja inimsööjatega. Neist teine, matemaatik ja astronoom Gauss, kes ei suuda elada ilma naisteta, aga ometi tõuseb isegi pulmaööl voodist, et üles märkida pähetorganud valem, tema tõestab ka koduses Göttingenis, et ruum kõverdub. Vanade, kuulsate ja pisut veidrikeks muutunutena, kohtuvad mõlemad 1828. a Berliinis. Daniel Kehlmann kirjeldab sügavmõttelise huumoriga kahe geeniuse elu, nende igatsusi ja nõrkusi, nende balansseerimist naeruväärsuse ja suuruse vahel, ebaõnnestumist ja edu. ”Maailma mõõtmine” on rafineeritud mäng faktide ja fiktsiooniga, filosoofiline põnevusromaan harvaesineva fantaasia, jõu ja briljantse tehnikaga.”

Kehlmanni soovitab ka saksa kirjanduspaavstiks tituleeritud kriitik Marcel Reich-Ranicki – ta tõstab esile autori intelligentsust, vaatlusvõimet ja fantastilisi dialooge.

Niisiis, teadusromaan, ajalooline romaan kahest saksa valgustusajastu teadlasest, ajast, mil Saksamaal oli veel kõik hästi. Aga autor vihjab, et just siis toimus midagi, mis sai aluseks hilisematele katastroofidele. See oli klassitsismi aeg, Weimaris tegutses Goethe, Alexander von Humboldti vanem vend Wilhelm asutas Berliini Ülikooli, raugastunud Kant oli Königsbergis veel elus. Võib-olla on raamatu edu üks põhjusi Saksamaal just see, et raamatus käsitletakse aega ja sündmusi, mis ei tekita sakslastes süütunnet vaid pigem uhkust.

Ärge heituge, teid ei oota ees ei leheküljepikkused laused ega filosoofilised targutused – mõtlemine tõlgitakse tegevuseks. Kehlmanni lause on lühike ja täpne, vaimukas ja mänglev. Tihti on koomika just selles, mis lauses on ütlemata, aga aimatav. Romaanis on kõik dialoogid kaudses kõnes, sest nii ei võta autor endale vastutust täpselt teada, mida Humboldt indiaanlastele ütles või Gauss oma pojale. Nii saab ta väljendada oletust, mida nad öelda võisid. Üks lühike näide: „”Mõne aasta pärast,” ütles Eugen “kujunevat siia metropol nagu Rooma, Pariis või Sankt Peterburg.” “Ei iial,” ütles Gauss. “Vastik linn!”” Juttu on muidugi Berliinist aastal 1828.

Minu meelest on „Maailma mõõtmine” saksa kirjanduse „Rehepapp”. Daniel Kehlmannil on õnnestunud sama, mis Andrus Kivirähkil: esiteks enneolematu populaarsus ja müügiedu, äkki on välja ilmunud suurel arvul inimesi, kes loevad väärtkirjandust, Kehlmanni loevad mehed, teda loevad ning kiidavad teadlased ja insenerid. Kehlmann on vaimukas. Nii nagu Kivirähk on tabanud midagi olulist eestlase olemusest, kirjeldab Kehlmann kahe geeniuse näitel saksa rahvuskarakterit („was es heisst, deutsch zu sein”). Kirjeldus on mänglev ja satiiriline, geeniused on ühteaegu suured ja koomilised. Ka nii saab rääkida saksa ajaloost, kultuurist ja ideoloogiast ning võib-olla just sellise lähenemisnurga tõttu jõuabki see kõik tänase lugejani. Kehlmann on ühes intervjuus öelnud, et „Mina ja Kaminski” oli küllaltki agressiivne satiir meedia ja ajakirjanduse üle, aga ajakirjanikud võtsid selle raamatu hästi vastu, „Maailma mõõtmine” on üpris agressiivne satiir sakslase loomuse üle ja kogu Saksamaa armastab seda raamatut. Muide, idealism, tung teadmiste ja faktide järele, distsipliin, raudne tahe, kui nimetada mõned, on need omadused, mida Kehlmann käsitleda võtab.

kehlmannmaailmamootmineeestiLisaks veel mõned hajusamad viited Kehlmanni teemadele. Kuna tegemist on teadusromaaniga, siis ei jää puutumata teaduse olemuslikud küsimused. Omistades vanale Gaussile mõtted, et ükski maastik, mis on mõõdetud, ei ole enam endine ja ei saa selleks enam kunagi, vihjab autor asjaolule, et kogu selle mõõtmise läbi maailm mitte ainult ei võitnud, vaid ka kaotas palju.

Kehlmanni kahe viimase romaani üks (sala)teema on inimese vananemine. Autor väidab, et inimene ei ole harjunud vana olema, vanadusega kaasneb elus üha kasvav kaos. „Mina ja Kaminski” on Kehlmanni sõnul duell nooruse ja vanaduse vahel ja ometi laseb autor võita vanal…

Olgu öeldud, et Kehlmanni tegelased ei ole läbinisti positiivsed kujud, kellega end samastada tahaksid, pigem vastupidi. „Mina ja Kaminski” Sebastian on lausa vastik tegelane, vähemalt alguses. „Maailma mõõtmise” tegelaste kohta ütleb autor, et Gauss on talle lähedasem oma pideva halva tuju ja ükskõiksuse tõttu ühiskondlike konventsioonide suhtes, aga Humboldt oli parem inimene. Samas on Humboldt jälle palju koomilisem. Muide, romaanis on ühel leheküljel juttu ka Dorpatist – teel Peterburi sõidab Humboldt siit läbi. Aga jah, see on juba periood, mil suur kordub uuesti koomilise ja naeruväärsena.

Mina soovitaksin alustada tutvust Kehlmanniga romaanist „Mina ja Kaminski”. See on lühem (174 lk) ja ka lausa fantastiline. Noor kunstiajaloolase haridusega ajakirjanikuhakatis otsustab kuulsaks saada. Selleks tahab ta kohe-kohe valmis kirjutada vana pimeda kunstniku Kaminski biograafia (Kaminski pole mingi niisama kunstnik, tal aidanud tuntuks saada Picasso). Noore ajakirjaniku plaan on selline: vana mees sureb õige pea ja siis on paras aeg biograafia avaldamiseks. Seejärel ongi kuulsus käes. Aga vana mees osutub suuremaks egotsentrikuks ja manipuleerijaks kui noor oligi ja lugu lausa põnevusromaaniks.

Lugege ja nautige, ükskõik mis keeles siis!

Linda Jahilo

P.S. Midagi matemaatikast ka. Kas teate, mis on arvude summa 1 kuni 100-ni? Ei mäleta, et minu matemaatikaõpetaja oleks kunagi sellist ülesannet andnud. 8-aastane Gauss lahendas ülesande paari minutiga ja see avas talle tee hariduse juurde. Summa on muide 5050.