Archive for the ‘Kaus, Jan’ Category

Jan Kaus „Kompass“

Miks seda raamatut lugeda?

Iga inimene võib elu jooksul sattuda olukordadesse, kus ollakse sunnitud endalt küsima, et mis ma nüüd siis valesti tegin või miks kõik selliselt lõppes?

Võiksid seda raamatut lugeda, kui Sind huvitab kuidas suhe inimesi muudab, köidab ja õpetab? Kas suhtes ikka tuntakse oma paarilist lõpuni või jääb alati miski varju – pimeduse piiri taha. Kas ka Sina oled vahel musta valgeks vaikinud? Kui palju peab suhetes elama paralleelselt ja kui palju läbipõimunult? Kas rohkem tuleks anda ise või oodata andmist? Kui palju peaks kaotama ennast, et kaaslane oleks veendunud Su rindekindluses? Kas kõik see võibki kompassi rikki ajada?

Üsnagi nõutuks tegevale olukorrale vaatamata jutustatakse lugu elujaatavas ja lahendustele orienteeritud võtmes – Linn oli psühhiaater ning tänavad tema vastuvõtt. Lugu kulgeb eluolu pealiskaudsuse ja sügavamate kihtide piirimail, tehes teravaid sissepõikeid emba-kumba. On tasakaal maaläheduse ja filosoofilisuse vahel. Tegelaste kohta jagatakse parajal määral detaile. Vähem on rohkem ning lugejal on ruumi mõelda.

¼ raamatust liigub lugu etteaimatavas rööpas, siis tekkib turbulents ning just vahetult enne lõppu leiab lugu taas vana rööpa üles.

Mulle ei ole varem ükski Jan Kausi raamat kätte sattunud, aga tundub, et tema tundmaõppimiseks otsin veel mõne raamatu välja. Sest ka mulle meeldib avastada looduslikult kaunist kultuur- ja linnamaastikku.

Pille Kõiv

Jan Kaus „Kompass“

Kui sul on kehv silmanägemine, kui sa vajad peatükkide vahel õhku, kui sa armastad Tallinna vanalinna ja aguleid, kui oled valmis autori mõtet viimastelt lehekülgedelt leidma – siis loe. Loe aeglaselt ja mitu korda nagu Tammsaaret. No mulle see asi meeldis – mõistlik šrift ja reavahe ja liigendus, koht ja tegelased, kelle seostest üsna lõpus pusle kokku sain. Loodan, et miniatuurromaani kujundaja ka asjakohaselt tunnustuse saab.

Pille Liblik

Pille-Riin Larmi raamatusoovitused

Jan Kaus „Ma olen elus”

jan-kaus-ma-olen-elusRaamat räägib elust Eestis läbi mitme põlvkonna ennesõjaaegsest ajast kuni tänapäevani välja.

Tegelasi ja tegevust on teoses rohkesti. Peatükid aga ei kulge ajalises järjestuses, vaid lugeja paisatakse vaheldumisi kord minevikku, kord kaasaega, kord ühe, siis jälle teise tegelase maailma. Iga peatükk jutustab oma loo, millest kooruvad välja erinevad elusaatused.

Esimesed leheküljed kippusid venima, ent mingist hetkest saab romaan justkui hoo üles ja siis haarab see juba ennastunustavalt kaasa.

Marys Piller
Tartu linnakantselei personaliteenistus, vanemspetsialist

Jan Kaus “Ma olen elus”

Minu jaoks on Jan Kaus eelkõige novellikirjanik. Või isegi mitte novellide, vaid miniatuuride meister. Tema romaanid on mind õlgu kehitama pannud, aga laastukogusid soovitan teistelegi. Novellilisus lööb Kausi juures välja ka selles romaanis – palju erinevaid tegelasi, palju erinevaid elusaatuseid läbi üsna pika aja ja üle üsna laia ala, aga need peatükid on rohkem omaette ja vähem kokku seotud kui romaanides tavaks. Kui Maire Liivametsale on tundunud, et Kaus sõlmib lõpuks otsad kokku, siis minu jaoks jäid küll lõngad lahtiselt tuule kätte lehvima. Ja no vahel võibki neid lehvida lasta, aga sedakorda jäi neid minu maitse jaoks liig palju ripakile.

jan-kaus-ma-olen-elusKarl Martin Sinijärv jagas ühes oma ülevaates kirjanduse laias laastus kaheks: raamatud, kus mitte midagi ei juhtu, ja raamatud, kus kogu aeg juhtub midagi. Jan Kausi „Ma olen elus” on ses suhtes üks kummaline raamat, et ei saa öelda, et midagi ei juhtuks, juhtub küll, igapäevaaskeldustest suurte juhusteni ja rännakutest märulihetkedeni, aga kirja on see pandud kuidagi eemalviibivas mitte-midagi-ei-juhtu stiilis. Tundub, et kõik lihtsalt voolab vaikselt sinna, kuhu autor tahab loo veeretada, või siis sinna, kuhu lugu autori veeretas. Ilusas sõnastuses, aga igavavõitu.

Triinu Meres on kunagi öelnud, et kõigepealt peavad ühes heas jutus olema kaasa elama panevad kangelased. Ma ise nii kategooriline ei oleks, aga seda raamatut lugedes tuli Triinu lause kummitama küll. Tegelasi on palju, aga nad kõik on kuidagi ühtemoodi tuimad tükid, nimede ja seoste meelespidamisega, et kes kelle poeg ja kes kelle vend, kes kelle naine ja kes kelle armuke, oli lugemise ajal tükk tegu. Tegelased ei eristu üksteisest just eriti palju, Haraldid-Mihklid-Georgid-Larad sulasid vaikselt üheks halliks massiks. Vahel oleks tahtnud lugedes röögatada nagu lavastaja peaproovi ajal üksi üheksandast reast: „Ei usu!”, vahel nagu usuks ka, aga ei huvita eriti. Ja kui mõne tegevusliini vastu huvi tekibki, viib Kaus jutu kiirelt mujale.

Ulmelugejana näen ma raamatus hulka raisatud võimalusi. Kui vilksatas legend Kassnaisest, siis ootasin ma Karen Orlau väärilisi etnoõuduse hetki, aga sinnapaika see lugu jäigi. Paarisaja-aastase mehe puhul oleks oodanud mingit selgitust, peale selle, et „äh, mingi geenivärk”, või siis natuke pikemat elulugu. jankauspilt2Ja kui geenmoondatud kummeliga juba ühes Eestimaa otsas möllati, siis mingit analüüsi, mis see kohalikule taimestikukooslusele kaasa toob, oleks raamatus tahtnud näha küll. Kildagaasi kaevandamise lause käiakse lauale, aga järge sellele lausele ei tule. Ja üleüldse – kui laenata ümberütlemist Jüri Kallaselt – liiga palju kartuliputru ja liiga vähe tatraputru.

Kui keegi nüüd kokkuvõtteks arvab, et seesinane kirjatükk pigem lugemishoiatuse kui lugemissoovitusena mõeldud on, siis päris nii see pole. Julgustan kõiki ikka omal nahal läbi katsetama, et mida tema sellest raamatust leiab. Kasvõi paar lehekülge ja diagonaalis. Jan Kausi lausestusoskus ja pisiasjade märkamine väärivad seda küll. Testida võib ka seda, palju sellest, mis autor enda meelest sisse on kirjutanud (vt intervjuu Mart Juurega), lugedes silma jääb. Ja kas ulmeline osa klapib raamatu üldtooniga kokku või on see pigem „tolksti see pisuhänd”.

Lõppu veel retooriline küsimus, et mis häda neil eesti autoritel selle elusolemisega on –„Kas ma olen nüüd elus” (Siim Nurklik), „Elus” (Triin Tulev), „Ma olen elus olemise tunne” (Jim Ashilevi), „Ma olen elus” (Jan Kaus)…

Tiina Sulg

Ilmunud algselt ulmeajakirjas Reaktor.

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

vadiraamatud

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”urmas_ vadi_genis
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

tartulinnaraamatukogu100

Jürgen Rooste – Lugemissoovitus

roostesoovitused

Ma tean, et kõige kitsam on moodsa luule, eriti noore luule lugemine.

Kui ma peaksin siit noppima ja midagi soovitama, siis on viimased aastad olnud minu jaoks kantud Kaur Riismaa tähelennust. Ma usun, et mõlemal ta luulekogul, „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ja „Rebase matmine”, on läind hästi. Kaur on kõige keevalisem ja nõtkem ja intelligentsem luulefiguur, keda ma tean, ja ma räägin siin tekstist, eks. Aga inimesest ka.

Tema kõrvale seaks uutest tulijatest veel Veronika Kivisilla „Kalli kalendri” ja „Veronica officinalis’e”, mis on korraga rahutud ja otsivad, aga samas täiesti jalad maas eluvaatlevad ja -filosoofilised. Lisaks muidugi Birk Rohelennu „Morbidaarium”: see on tõesti morbiid ja teeb valu, aga samas võtab kummalisel moel kokku eestlaseks olemise taaga ja viletsuse. Ja ehk ka ilu. Miks me ikkagi elame ja oleme? Pääle kõike seda…

Ma saan aru, et see on kõik moodne, tänase päeva luule, lisaks veel päris noortelt autoritelt, aga minu jaoks on need tekstid ja kogud olulised, viimaste aastate ja kulgemiste nägu. Eesti ja selle meie hapra olemise nägu.

yrgen-rooste-linda-jahiloKui peaks siia kõrvale kiiresti veel soovitama ühe virna raamatuid, siis kõik Hendrik Lindepuu tõlked, kogu tema vahendet poola kirjandus on olnud jalustrabav. Minu jaoks viimase kümnendi vahest olulisimad tõlked on kõik Lindepuud, olgu luulekogud, mälestused, krimkad, isegi näidendid: poola kirjanduses on midagi eriomast, eestlasele mõistetavat ja tabatavat, samast paigast-ajast pärinevat ja samas midagi suurt ja kättesaamatut. Teate küll, oma suurvürstiriik ja katoliku kirik. Paavst. Ja see, et poolakad said II maailmasõjas vahest kõige rohkem pihta, kahelt poolt ja kõvasti. Ja suutsid säilitada oma huumori ja… Ühesõnaga. See on ka oluline.

Lisaks, et žanrilist segadust tekitada: kes pole veel Jan Kausi „Miniatuure” üles leidnud, no see ei oska eesti kirjanduse osas eriti kaasa rääkida ja vaielda. See pisike raamat on koleoluline ja ilutabav. Samas ka pindmispäälne ja naljakastobe, kui vaja. Ühesõnaga. Kuradi vähe aega ja kuradi palju lugeda veel. Ma rohkem praegu ei ütle.tartulinnaraamatukogu100

Jürgen Rooste