Archive for the ‘Karusoo, Merle’ Category

Merle Karusoo „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale… Mina, mu õpetaja ja teised tegelased“

Merle Karusoo 
„Panso 100.
Nii palju kui andsid koerale…
Mina, mu õpetaja ja teised tegelased:
subjektiivne dokumentaarium.“
1. kd
2. kd
(Varrak, 2020)

See kaksikteos oli minu eelmise aasta oodatuim raamat ja kindlasti suurim lugemiselamus. Teater ja teatrikunst on lugemise ja raamatute kõrval mu teine armastus ning doktoritöö mõõtu “subjektiivne dokumentaarium”, nagu autor seda nimetab, on võib-olla viimase viie aasta olulisim teatrialane trükis. Sissevaatena Panso viimastesse loomeaastatesse, selle kõrval teatrikoolis õppimisse ning üldse 70-ndate aastate eesti teatrisse, peaks see olema teatrisõbra raamaturiiulis nähtaval kohal. Ühtlasi saab selgeks, miks on talletamine, üles kirjutamine, lindistamine, filmimine ja pildistamine nii oluline. Ilma kõige selleta ei saanuks raamat sündida. Eraldi väärivad tähelepanu Panso enda märkmed, tähelepanekud elust juba haiglas olles ning surma ootamist lähedalt vaadates. Kenasti täiendab koguteost ka hiljuti ilmunud album Mari-Liis Küla pärandist eesti lavadel.

Liis Seljamaa

 

Foto Mana Kaasik
Raamatufoto Rauno Volmar

Mari-Liis Lill, Paavo Piik “Varesele valu, harakale haigus…”

varesele-valu-harakale-haigusNeed on 21. sajandi elulood. Erinevas vanuses erinevate täna elavate inimeste elulood. Väga selgelt mõistsin taas, kui vähe me inimest enda kõrval märkame ja temast hoolime. Ja niisama vähe hoolime me ka iseendast. Carlos lõpetab oma monoloogi sõnadega: “… sul on helluse puudus, aga see helluse alustamine oleneb sinust endast. Sa pead ise olema enda vastu hell. Sa pead endast nagu, noh, hoolima.”  karusooolen13aastane

Mulle meenus väga selgelt Merle Karusoo näidend “Olen 13-aastane”. Nende kahe näidendi vahel on üles kasvanud mitu põlvkonda, aga räägitavad lood on väga sarnased. Milla me küll hakkame armastama iseennast ja oma lapsi?!

Katrin Ohakas
Tartu haridusosakonna põhihariduse peaspetsialist