Archive for the ‘Kangro, Bernard’ Category

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Advertisements

Bernard Kangro

Bernard Kangro sündis 18. septembril 1910  põlisesse Võrumaa taluperre. Esimesed dokumentaalsed tõendid suguvõsa kohta on aastast 1683, mis teeb sellest ühe vanima Eestis. Kogu selle aja elasid kirjaniku esivanemad Urvaste ja Karula kihelkonnas. Nagu enamik maalapsi alustas ka Bernhard (h-tähe oma nimest kaotas ta hiljem) talutöid karjaskäimisest. Meeldiv kodu ja selle ümbrus andsid rohkelt looduselamusi tulevaste luuletuste ja romaanide jaoks.

Koolis käis kirjanik kõigepealt Kiltres ja Antslas, 1929 lõpetas Valga poeglaste gümnaasiumi. Pärast suurt kaalumist, kas rahakott ikka võimaldab, suundus Kangro siiski Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Kangro pere oli vaesusesse tõuganud traagiline tulekahju, kus kirjaniku vanaisa hukkus põlevas rehes. Perekonnamüüt räägib, et tuhast olla leitud tema süda. Seda lugu on kirjanik korduvalt meenutanud, viimati “Kipitais”, motiivile on rajatud ka poeem  “Süda ei põle ära”.

Väljaminekute vähendamiseks otsustas Kangro jääda “metsikuks”, organiseerimata tudengiks, kuid “Veljesto” kombed ja maailmavaade meeldisid talle niivõrd, et ta otsustas sellega liituda ning võeti seltsi noorliikmeks. Hiljem valiti ta juhatusse ning 1934. a sügissemestril oli  ta seltsi esimees.

Kaitseväkke kutsumisele reageeris Kangro üllatavalt – kuna esimesed muljed Tartu kasarmust olid ebameeldivad ja pealegi taheti teda saata Petserisse kapralikursustele, otsustas ta  astuda Tallinna sõjakooli ohvitseripabereid taotlema. See samm lahendas ka majanduslikud probleemid ning kirjatöö tegemist kool ei seganud. Linnaload võimaldasid tutvuda Tallinna kirjanduseluga ning luua sidemeid kirjutavate noortega, kes olid küll vähem tuntud kui tartlased, kuid siiski trükis avaldatud. Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna Osakonna (ÜENÜTO) alla koondunud noortest kirjanikest on meile praegu tuntud nimedeks näiteks Arvi Moor, Erni Hiir ja tõlkija Linda Viiding. Sõjakooli lõpetas B. Kangro 1932. aastal.

Alguses ei teinud Kangro ülikoolis eriti eksameid, vaid keskendus erinevate loengutsüklite kuulamisele ja seltsielule, arvates, et niikuinii ei saa ta kuigi kaua õpinguid jätkata. Sel ajal oli eksamite tegemine ka väga erinev tänapäevast, näiteks maailmakirjanduse eksamit Gustav Suitsule vastas Kangro neljas voorus, kokku 17 tundi. Gustav Suitsu väljapakutud proseminaritööst – koostada eesti soneti bibliograafia – kasvas välja väitekiri “Eesti soneti ajalugu”, millega Kangro 1938. aastal ülikooli mag. phil. kraadiga lõpetas. Vahepeal oli ta saanud ka eesti keele asendusõpetaja koha kommertskoolis (õpetas seal muide Kalju Lepikut) ning teinud kaastööd “Loomingule” ja “Eesti Kirjandusele”, arvustades H. Talviku. A. Jakobsoni, K.A. Hindrey jt teoseid. Kriitikuna jättis ta endast nii hea mulje, et temalt söandati tellida ka 1937. a novelli ja jutustuse aastaülevaade, järgmisena koostas ta juba autorivalimikke (L. Koidula, E. Enno jt) ja kirjutas järelsõnu. Kangro olulist kordaminekut kirjandusloolasena tähistab Ernst Enno “Valitud värsside” järelsõnas kasutatud tundmatute materjalide leidmine ja uudsete hinnangute andmine, mis luuletaja unustusest äratasid.

Sõja ajal töötas Kangro ülikoolis ja Vanemuise teatris, põgenes 1944 Soome kaudu Rootsi. Rootsis töötas ta mitmes muuseumis, jätkates kirjutamist, ning juba 1945. aasta suvel ilmus luulekogu “Põlenud puu”, esimene eesti ilukirjanduslik teos eksiilis.

Rajanud püsiva kodu Lundi, oli Kangro üks alusepanijaid Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusele, mille direktoriks ta valiti, kuna oli näidanud end võimeka organisaatorina “Tulimulla” loomisel ja arendamisel. Sümboolse nimega kultuuriajakiri “Tulimuld” (alepõletamise teel saadud uudismaa) hakkas ilmuma 1950. aasta mais, Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastus asutati sama aasta 10. detsembril. Algus oli raske: mitu aastat oli Kangrote kodu nii kirjastuse kontoriks kui laoruumiks ning kogu asjaajamine ja töö põhiliselt nende perekonna õlul.  Kuid sellest kujunes pagulaste kõige suurem ja edukam kirjastus, mis andis 40 tegevusaasta jooksul välja 400 raamatut.

Bernard Kangro suri 25. märtsil 1994 Lundis ning on sinna ka maetud. Tema eluajal nägid trükivalgust 17 luulekogu ja 17 romaani, samuti rida memuaarteoseid, esseekogusid ja bibliograafiaid.

Bernard Kangro on valitud Tartu Ülikooli audoktoriks, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks. Ta on pälvinud 4 Henrik Visnapuu kirjandusfondi auhinda, Eesti Kultuurfondi erakorraline kultuuriauhind elutöö eest määrati talle 1985. aastal.

Loodud on Bernard Kangro nimeline kirjandusauhind Võrumaaga seotud kirjanike tunnustamiseks.

 

 Bernard Kangro looming

Luule

Kuigi Bernard Kangro juba enne kooliminekut sõdurilaulude ja õe laulukladede eeskujul luuletas, toimus trükidebüüt Eesti Noorsoo Karskusliidu ajakirjas “Kevadik” 1929. a.

1934. aastast alates luuletas B. Kangro ilma pikemate vaheaegadeta. Vahel lõi ta teoseid uneski ning mõnel haruldasel päeval on tal olnud erilisi inspiratsioonipuhanguid, mis sundisid paberile panema palju värsse, näiteks 20. märtsi hommikul 1937 kirjutas ta ühe hooga 17 luuletust, millest 14 on avaldatud tsüklis “Tuulelaulud”. Kangro nimele võib kirjutada eesti luuletaja värsside rekordi: ta on kirjutanud umbes kaks ja pool tuhat luuletust.

Luulekogud

Sonetid  (1935)
Vanad majad  (1937)
Reheahi  (1939)
Põlenud puu  (1945)
Pühapäev  (1946)
Seitsmes öö  (1947)
Tulease  (1949)
Veebruar (1951)
Eikellegi maa  (1952)
Suvihari  (1955)
September  (1964)
Varjumaa  (1966)
Puud kõnnivad kaugemale  (1969)
Minu nägu (1970), sisaldab kõiki eelnenud luuletuskogusid ja viit vahepõimikut.
Allikad silla juures  (1972)
Merevalgus. Tuuletund  (1977)
Tuiskliiv. Talvereis  (1985)
Hingetuisk. Jääminek  (1988)

Valikkogud

Earthbound  (1951)
Flucht und Bleibe  (1954)
Liekehtivä jälki  (1956)
Zilie vārti  (1958)
Ajatu mälestus  (1960), koostanud Ivar Ivask
Võõramaa õhtu  (1966), koostanud Jaan Kross
Süda ei põle ära  (1989) (poeemid)
Kogutud luuletusi I-II  (1990-91), koostanud B. Kangro
Kojukutsuv hääl  (2000), koostanud Oskar Kruus
Sütevakk südames  (2008), koostanud Karl Muru

Proosalooming

Esikromaan “Igatsetud maa” (Vadstena 1949) puudutab proloogis 1840. aasta talurahvarahutusi, peategelased raamatus on nende lapselapsed XIX saj. viimasel kümnendil. Põhiideena läbib romaani ihaldus oma maatüki järele, mis seotud ka traagilise armastuskolmnurgaga. Tooniandvaks maa ja vabaduse eest võitlemise eeskõnelejaks romaanis on külasant Jukupoeg, kes väga äratuntavalt Juhan Liivi meenutab ja kelle luulegi väga liivilikult kõlab, kuid tal on ka kohalikke prototüüpe.

“Kuma taevarannal” (Göteborg 1950) tegevus toimub 1905. aasta revolutsiooni ajal, keskseks muutub vabadusvõitlus ja Vihanurme vabariigi väljakuulutamine. Kohalikke vabariike kuulutati sel ajal välja mujalgi Eestis, tuntuimaks Sangaste, kuid kahjuks pole teada isegi see, palju neid kokku oli – teateid on Pärnu-, Lääne- ja Järvamaalt. Revolutsioonist osavõtjate nuhtlemisel jätab Kangro puutumata peategelased, et kirjutada loole ka kolmas osa, “Jääminek”, kuid see jäi tegemata.

“Peipsi” (Lund 1954) tegevus on viidud aastasse 1939, soisele ja metsasele alale, piiriks järv. Maastiku kohal hõljuvad kurjakuulutavad suitsupilved metsapõlengutest. Kujutamisviis kõigub sümbolismi ja realismi piiril, sümbolid rakendatakse päevapoliitika teenistusse. Korraks lastakse vilksatada isegi kuradil. Romaanis on ka salapärane mõrvalugu, kuid põhiülesandeks on hoiatada lugejaid Venemaa eest ja süstida sugestiivsete nägemuste ja kirjelduste kaudu valvelolekutunnet. Planeeritud oli ka teine köide.

“Taeva võtmed” (Lund 1956) on  Tammsaare “Põrgupõhja uue Vanapagana” mõtteline järg, jutustades tema tütre Riia loo, kes on Urvaste kiriku kellamehe Peetruse kasutütreks sattunud. Kahjuks on järele jõudnud ka kuuldused tema päritolust. Sümboliterohke (alates nimedest – nt ka Uskmatu Jaan) romaan väidab materialistliku maailmavaate olevat pankrotis ning suunab lugeja jumalaotsingule. Ka sellele romaanile oli plaanis järg,  “Hingetuisk”.

“Sinine värav” (Lund 1957) on inspireeritud Nõukogude Eesti  turismirühma esimesest reisist Rootsi 1956. aastal. Gruppi kuulusid ka D. Vaarandi, J. Smuul ja V. Beekman. Romaan on huvitava, näiliselt heitliku ülesehitusega, olevikulised kohtumised vahelduvad ulatuslike lüüriliste mälestustega koolipõlvest. Katsetatakse tegelaste saatuse vastandlikke lahendusi, tähtis roll on nagu tavaliselt looduskirjeldustel.

Tartu triloogiad

Jäälätted        (Lund 1958, Tln 1990, 2009)
Emajõgi         (Lund 1961, Tln 1991)
Tartu              (Lund 1962, Tln 1996)

Kivisild           (Lund 1963)
Must raamat  (Lund 1965)
Keeristuli        (Lund 1969)

Kaksiktriloogia kujutab Eesti Vabariigis sirgunud humanitaarharitlaste generatsiooni kujunemist Tartus ning selle saatust II maailmasõja ajal. Põhisündmustiku aeg on 1936-1944, kuid on ka põikeid varasemasse ja hilisemasse aega ning epiloog kujutab 1965. aasta FU kongressi Helsingis. Kirjanik on taotlenud laterna magica taolist vastupeegelduste rohkust ja vaatenurkade muutumist, jutustamine toimub vaheldumisi esimeses ja kolmandas isikus, vahel ajavool peatatakse,  sündmusi aeglustatakse või keritakse tagasi. Tartust on loodud kõige poeetilisem kujutus eesti proosas.

Triloogia retseptsioon oli alguses vastuoluline, kuid 1962. aastal otsustati “Tartule”  kui “ühele värskemale ja visioonirikkamale romaanile” anda H. Visnapuu kirjandusfondi  auhind.

“Kivisilla” ja kogu teise triloogia kirjutamiseks andis tubli ajendi Tartus peetud päevikute kodumaalt kättesaamine, need sisaldasid täpseid märkmeid rahutute aegade kohta. Kunstiliste probleemide lahendamisest ettepoole seatakse ajaloo tõepärane kujutamine, “Keeristuli” kuulub eesti autorite parimate sõjakujutuste hulka. Pälvis samuti H. Visnapuu auhinna.

“Joonatan, kadunud veli“ (Lund 1971)
“Öö astmes x”                    (Lund 1973)
“Puu saarel on alles”         (Lund 1973)

Triloogia kujutab pagulase ööpäevast külaskäiku kodulinna. Kohati reaalsete, kohati irreaalsete sündmuste keerises avalduvad totalitaarse ühiskonna vastuolud. Triloogia sai inspiratsiooni unenäost. Unenäost saadud impulss oli nii tugev, et triloogia teine raamat on kirjutatud valmis üheksa ning kolmas raamat kaheksa ja poole päevaga. Romaanisarja on võrreldud Kafka, Hesse, Orwelli ja Arthur Koestleri satiiriliste, totalitaarset ühiskonda kujutavate romaanidega.

Piibliloo Joonatanist on Kangro võtnud lühidalt kokku järgmiselt: “Joonatan oli kuningas Sauli poeg ja selle vastase, Taaveti sõber, mees kahe leeri vahel, lepitaja, kes siiski langes oma isa sõjas Taaveti vastu”. Igatsus kahe vaenuliku leeri lepitaja järele näib olevat alanud Tartu-sarja viimase romaani epiloogist.
Karl Ristikivi pakub Joonatani kodumaaretkele üllatava tõlgendusvõimaluse: “/…/ kas pole Joonatan ise ainult ta koolivendade kujutlus, mingi ideaal, milleni nad kas pole jõudnud või on sellest olude sunnil kõrvale kaldunud?”

Lundi diloogia
“Kuus päeva”       (Lund 1980, Tln 2006)
“Seitsmes päev”   (Lund 1984,  Tln, LR 1991, nr 1-3)

Diloogia ammutab ainest Taani ajaloost, esimeses raamatus esitab Lundi peapiiskop Andreas Sunesen pihtimuse oma elukäigust ja missioonist, sh sõjakäigust Eesti randa 1219.a. Siiski ei pidanud Kangro oma ülesandeks põneva ajalooromaani kirjutamist. Endel Nirk kirjutab: “Eneseleidmine, enese juurde tagasijõudmine ongi “Kuue päeva” põhiteema”, ja üldistab, et “teos on  filosoofilise romaanina üks Kangro proosaeepika tippe”. B. Kangro töötas mitu aastat arhiivides aine uurimiseks ning külastas Suneseni eluga seotud kohti Taanis, ka raamatu kirjutamine võttis mitu aastat. Väga suurt tähelepanu on pööratud keelele, sõnavara sisaldab palju arhaisme, murde- ja uudissõnu ning kirjaniku enda loodud sõnu.

“Seitsmes päev”, kirjutatud 1984. aasta märtsis 24 päevaga, on märksa kergema kujutamislaadiga ning kujutab endast epiloogi esimesele, pakkudes mõtisklusi oleviku ja mineviku seostest. Tegemist on piiskop Suneseni uuriva teoloogiamagistri päevikuga, olevikuajas toimuvast tegevusest tehakse ekskursse XIII sajandisse ja kommenteeritakse piiskopi eluloo mõningaid lõike  teisest vaatevinklist, kui need on esitatud “Kuues päevas”. Plaanis oli kirjutada ka “Kaheksas päev”. Piiblist lähtuvalt pidi kaheksandal päeval Jumala loodud maailma valitsemine minema inimeste kätte. Tõenäoliselt jäi kolmas romaan kirjutamata Kangro raske haiguse tõttu.

“Sinised mesilased” (Lund 1987) koondab endasse B. Kangro lühiproosat erinevatest ajajärkudest: mõned, nagu näiteks nimilugu, on veel sõjaeelsest ajast, kuid enamik on kirjutatud või vähemalt lõpetatud loomingutee lõppjärgus. Kirjanik ise nimetab oma proosapalasid sonettnovellideks.

Näidendid on B. Kangro loomingus teisejärgulised, kuid stiililiselt ja ideestikult tema teiste teostega tihedalt seotud. Enamasti on konflikt rajatud eetilisele valikule, tegelased on joonistatud pastelselt ja tihti jääb tekst staatiliseks. Kõik 5 trükis ilmunud näidendit on meeleolult sünged, osalt realistlikud, osalt muutub sümbolismi mõju domineerivaks. Lisaks pagulasteatritele on Kangro näidendeid lavastatud ka Eestis.

“Vanemuises” etendati Kauksi Ülle poolt võru keelde tõlgitud “Hunti” (“Susi”) 1990. aastail. “Merre vajunud saare” tõi 1989. aastal Eesti Draamateatris lavale Lembit Peterson, “Kohtumine vanas majas”, mis sai 1980. aasta ESTO näidendivõistlusel I auhinna, lavastas Jaan Kolberg Rakvere teatris 1990. aastal. Sümbolistlikku näidendit “Üle jõe” mängiti 2001. aastal Tartu Üliõpilasteatris.

Memuaarid, kirjandusloolised esseed ja muu

“Kipitai”  (“Võru Teataja” 1990, Lund 1992, Tln 1993) pakub ladusas stiilis jutustatud noorpõlvemälestusi, sisaldab laiahaardelist kirjeldust kodupaigast, päritolust, üles on tähendatud legend kirjaniku vanaisast, kes hukkus põlevas rehes, kust hiljem leiti tuhast tema süda. Pealkirja on teos saanud Valga koolipoiste rõõmu väljendavast hüüdlausest “Ai, kipitai, ilm suur ja lai, ai-ai!”

“Härjanädalate aegu” (Tallinn 1994) on kirjaniku jumalagajätt lugejatega, selles on nii tõsilugusid kui müstifikatsioone. Kirjanduslooliselt kõige väärtuslikumad on B. Kangro kolm intervjuud ajakirja “Tulimuld” asutamisest, Eesti Kirjanike Kooperatiivist ja raamatu “Eesti kirjakuulutaja eksiilis” koostamisest.

“Üks sündmusteta suvi” (Tartu 1998) on raamat Tartu triloogia sünniloost, kõige rohkem on juttu “Emajõest”. Esialgne visand seisis sahtlis kaua, täiendusi hakkas autor tegema alles 1987. aastal ja raamatuks sai see 1998. aastal, mil  Janika Kronberg valis selle välja Kirjandusmuuseumile üleantud käsikirjade hulgast. Raamat on huvipakkuv nii kirjandusteose geneesi uurijatele kui teistele kirjandussõpradele.

“See on Bernard Kangro ajalik elukäik ta enese poolt kokku pandud meeles pidamiseks ja õpetuseks ja nalja pärast” on Kirjandusmuuseumi poolt 1992. aastal väikeses tiraažis välja antud ainult 45 leheküljeline humoristlik autobiograafia, millele kirjutas eessõna Sirje Olesk.

Kogudesse “Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid” [I] 1978 ja II (1987),  mõlemad ilmunud Lundis, on koondatud varem “Tulimullas” ja mitmetes kogumikes ilmunud artiklid ja esseed väliseesti kirjanikest. Erilist huvi on ta tundnud arbujate vastu ning vaadelnud neid  samuti Lundis ilmunud esseekogudes “Arbujad” (1981) ja “Arbujate kaasaeg”(1983), kus on esitatud rohkesti isiklikke  mälestusi ja sissejuhatavalt skitseeritud eesti kirjanduse arenguprotsessi. “Arbujates” on ka aastatel 1918-1940 eesti keeles ilukirjanduslikke raamatuid avaldanud isikute nimestik.

Bernard Kangro on veel koostanud mitmeid personaal- ja ülevaatebibliograafiaid, näiteks mitmes keeles ilmunud “Eesti raamat vabas maailmas”, teatmikke ja  albumeid.

 
Oskar Kruusi ja Karl Ristikivi kirjutiste põhjal koostanud
Kaja Kleimann

Bernard Kangro pildid on pärit siit ja siit.

Vanu lugemissoovitusi

Raamatukogu sünnipäeva ajal toimunud raamatusoovitustele tagantjärele mõeldes tuletasin meelde esimest raamatusoovitamiste satsi 2003. aastal. Ja kuna ilukirjandus ju ei aegu, siis tuletaksin meelde toonast nimekirja:

Asko Tamme soovitab: Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.

Berk Vaher soovitab: “Puudutus”, Nikolai Baturin “Kentaur” ja “Kartlik Niklas, lõvilakkade kammija”, Martin Napa “Loomine”,.

Hillar Palamets soovitab: Oskar Luts “Mälestused (1. osa) Vanad teerajad. Talvised teed”, “Mälestused (2. osa) Läbi tuule ja vee. Vaadeldes rändavaid pilvi”, “Mälestused (3. osa) Kuldsete lehtede all. Ladina köök”, “Mälestused (4. osa) Kuningakübar. Mälestusi VIII”, “Mälestused (5. osa) Tagala. Ktora godzina? Punane kuma”; Bernard Kangro “Jäälätted”, “Emajõgi”, “Tartu”.

Jüri Kallas soovitab: Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”, Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”, Philip Pullman “Kuldne kompass”, Patric Süskind “Parfüüm”, Clifford D. Simak “Härjapõlvlaste kaitseala”.

Laine Jänes soovitab: Paolo Coelho “Alkeemik”, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, “Palverännak: Maagi päevik” ja “Veronika otsustab surra”.

Merle Jääger soovitab: Mikael Niemi “Popmuusika a la Vittula”

Vallo Nuust soovitab: Aadu Hint “Angerja teekond”, Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”, Mika Waltari “Sinuhe”, Aleksandr Solzenitsõn “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Konfutsius “Vesteid ja vestlusi”, Doris Kareva “Mandragora”, Johan Fabricius “Kipper Bontekoe laevapoisid”, Edgar Allan Poe “Novellid”.

Tiina Sulg