Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Siit raamatust õhkub Põhjala saagade ja Kreeka tragöödiate hõngu. Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat. Kapaga omamütoloogiat ja keeleuuendusi, mis on just parasjagu niipalju eeskujudele toetuvad, et need mõjud on äratuntavad, aga ikkagi päris omamoodi ja see omamoodi on hästi läbi mõeldud ning kuidagi loogiline.

Ma ei saa öelda, et ma seda raamatut nautisin, aga ma võin öelda, et see meeldis mulle kõvasti rohkem kui eeskujud ning ma imetlesin loo ülesehitust, karaktereid, stiilis püsimist ja seda, et ma ei suutnud ette arvata, kuhu lugu suundub ja milliseid käände teeb.

Mul on tunne, et mingil ajal ma loen seda “Täheraua saagat” veel, sest see on raamat, kus on palju väikseid huvitavaid detaile, mille üle edasi mõelda ja mis elu- ja/või lugemiskogemuse lisandudes võivad hoopis teistmoodi elama hakata.

Tiina Sulg

Manfred Kalmsten „Kaarnalaul”

Mõnekümne aasta eest, teismelisena, tundus mulle vahel mõni asi nii hea, et see ei saa ju kohe kindlasti mitte Eesti Asi olla. Mäletan üllatust paari bändiga, kui selgus, et tegelikult täitsa kodumaine punt. Raamatutega oli probleeme vähem, sest üldjuhul on autori nimest võimalik järeldusi teha, kuid Henn-Kaarel Hellat oli minu hinges aastaid vähemalt soomlane kui mitte kuskilt kaugemalt. Tema „Naiste maailm” lummas mind suurusjärkude võrra enam kui need kodumaised teosed, mida koolis kohustusliku lugemise raames lugema pidi. Kui minust kasvas teadlikum ulmelugeja ning ulmekogukonna tegemistega kokku puutuja, sain ma muidugi teada, et just Hellat oli see mees, kes sõna „ulme” meie igapäevakeelde tõi. Tõsi, esialgu ilmus sõna argikeelde vaid teadusliku fantastika tähenduses, kuid ajapikku kasvas suuremaks ja laiemaks olles täna katusterminiks teadusulmele, muinasulmele ja õudusulmele, kel lisaks veel olemas väikevend üleloomiliku elemendiga alternatiivajalooliste lugude näol.

Ja selle suure ulmemütsi alla mahub kenasti ka Manfred Kalmsteni fantaasialugu „Kaarnalaul”. Loo tegevus ei toimu teps mitte meile tuntud maailmas ning ega selle asukadki päris pärisinimese moodi ole. Väljanägemiselt võivad ju aekadionlased inimese moodi olla ning nende ihad, unistused ja hirmudki ei erine meist palju, kuid nende südames on roheline kivi, mis eluenergiat talletab ning õigel pinnasel elades omaniku eluiga ja vitaalsust märkimisväärselt suurendab. Aekadionlased on kiired, rikkad ja uhked. Nende suursugune riik jääb teiste dimensioonide vahel liikudes sõlmjaamaks, seega teenitakse suur osa rikkusest transiitkaubanduse abil. Nende maagia ja tervishoid on kõrgelt arenenud, linnadki maapinnalt kõrgele õhku tõstetud, et päikesele veelgi lähemal olla.

Te näete siin ka ohtu? Täpselt nii aekadionlastega ka läks. Raamat algab kohast, kus Aekadioni hukust on möödas mitukümmend aastat ning Kaaren, endiselt veel noor naine, otsib vastuseid ja kättemaksu. Aga ma ei taha praegu niivõrd raamatu sisust rääkida kuivõrd vormist. „Kaarnalaul” koosneb kolmest osast – „Aekadioni pärand”, „Aekadioni hukk” ja „Aekadioni viimane vereliin”. Esimese osa neist kirjutas autor juba varem ning seda õnnestus mul lugeda ka iseseisva jutuna. Lugesin, nautisin, kuid tahtsin rohkemat ja kaugemale vaatavat. Õnneks oli maailm ilmselt ka autori sees edasi elanud ning ta kirjutas veel ühe loo. Ja veel ühe. Hoolimata seigast, et need kolm lugu on kirjutatud eraldiseisvate lugudena moodustavad nad koos sünergilise terviku. Kolm üksteist toetavat ja põhjendavat lugu, millede kulgemine nüüdseks juba trükitud raamatu algusest raamatu lõppu järgib kenasti leina või muu negatiivse vapustuse läbimise joont. Esmalt on küsimused, emotsioonid ja süüdistused. Seejärel lisandub mõistmine ja mõtestamine ning alles nüüd, mil eelnevad on põhjalikult läbitunnetatud, saab tulla küsimus, mida edasi teha, kuidas edasi liikuda.

„Kaarnalaul” on üsna õhuke raamatu, kuid sellegi poolest suunatakse lugeja põhjalikule rännakule ühe kõrgtsivilisatsiooni huku ja võimaluste eepilistele radadele. Lugu sellest, kuidas midagi suurt ja purunematuna näivat võib hukkuda pisikeste asjaolude kokkusattumise tagajärjel. Eepilisuse osas on autor ise välja toonud, et püüdis siduda antiiktragöödiaid ja põhjala müütide jutustamise kunsti. Neis mõlemis on sees suurejoonelisus, kuid eriti just Põhjala lugudes ka lakoonilisus, sõnavähesus, mis pakub lugejale selle võrra suurema ruumi ise mõelda ja kujutleda. Seda nappi kirjapanemise viisi on Kalmsten „Kaarnalaulus” ka edukalt kasutanud ning nii jutustatakse suur eepiline lugu moel, mis suuremale ulmelugejale toob silme ette mõnedki välismaised lood. Minul helisesid kuklas Michael Moorcocki Elricu saaga ning Poul Andersoni „Murtud mõõk” – karged lood karmis, kuid samas ka muinasjutulises maailmas, eluliste tegelaste ja suurte eesmärkidega. Igaüks neist, unistagu ta tui suurel tahes tegeleb omaenese ellujäämisega, enda heaolu hapra säilitamisega, kuid nii käib see ju inimestegagi ning ometi hukkuvad tsivilisatsioonid, ehitatakse uued, vahetatakse jumalaid või unustatakse nad sootuks. Teisalt ei meenuta Kalmsteni „Kaarnalaul” neist kumbagi, ei Moorcocki ega Andersoni, sest Aekadion on päikesejumala maailm ehk koht, kus päike iial ei looju, majad hõljuvad kõrgel ning elanikud sõidavad lendavate vaipadega üles ja alla. See on koht, kus rikkused kohtuvad valgustatusega ning eemalt vaadates ei näi kellelgi olevat ainsatki põhjust enda murelikuna tundmiseks.

Mairi Tempel

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Mulle meeldib siin raamatus nii palju asju :)

Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun heameelest käsi, et küll on osav, on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Kui rääkida dialoogidest, siis ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobib mulle väga hästi — kirjeldatust saan tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jääb enda fantaasia hooleks ka. Ehk siis autor tuleb poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakka toppima.

Mu lemmiklood on avalugu “Raske vihm”, kus on tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut (jutt pälvis Stalkeri 2018. a), ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass (jutt pälvis Stalkeri 2021. a). Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus; Stalkeri võit 2020. a), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis on siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär on mu meelest kõikides lugudes sees.

Tiina Sulg