Harry Mulisch “Siegfried: Must idüll”

“Siegfried” on tõeliselt nauditav Huma väärtraamatusarjas ilmunud hollandi autori Harry Mulischi teos, mis laotab lugeja ette traagilise loo Hitleri (fiktiivsest) pojast. Euroopa koolilapsed valisid selle hiljuti Euroopa parimaks raamatuks.

Romaani protagonist Rudolf Herterit nimetab Mulisch oma alter egoks. Autori isa oli sakslane, kes tegi natsidega koostööd, olemata nats, ema juut. See annab talle vabaduse kirjutada teemal, mis oleks sakslastele valus.

Mulisch on välismaal tuntuim ja enim tõlgitud hollandi autor ja kui te loete seda raamatut, on kerge näha, miks. Teine maailmasõda on keskne teema tema hilisemas loomingus. “Ma olen teine maailmasõda” on Mulisch oma autobiograafias kirjutanud. Lugu on värske ja lummav ja kirjeldab seda, kuidas tuntud kirjanik suurejoonelisel esinemisturneel teda kuulama tulnud vanapaarilt oma elu vapustavaima jutustuse kuuleb.

“Siegfried” on kaanest kaaneni üks suur lugemiselamus. Lugege ja tundke rõõmu!

Krõõt Kaljusto-Munck

Punane raamat

Sarja pealkiri väljendab kujundust, ei ole ju tegemist väljasuremisohus kirjanike või teostega. Ka kirjanduskohvikusse valitud raamatuid on sellest sarjast kohviku kolme ja poole aasta jooksul olnud palju. Kujundus on meeldiv. Ja ka raamatupoest ostan sooduskampaania ajal mõnikord punaseid raamatuid, isegi siis, kui autor või pealkiri on tundmatu.

Krõõt Kaljusto-Munck

Sarjast “Punane raamat”  on meelde jäänud S. Dovlatovi “Tsoon” ja “Kohver”. Dovlatov on üks mu lemmikkirjanikke, anekdootlik huumor on garanteeritud, argielu lihtsalt võib olla absurdselt naljakas. Ja I. McEwan “Laupäev” – kuigi tegemist ei ole krimiromaani ega seikluslooga läks olukord vahepeal ikka hullult põnevaks ja pingeliseks, psühholoogilises plaanis.

Piret Kiivit

“Punane raamat” uues kuues. Lisaks sellele, et sari “Punane raamat” sisaldab tõeliselt väärt lugemist, on tegemist väga ilusate ja stiilselt kujundatud teostega. Raamaturiiulile ritta ladudes näevad nad nii ilusad välja.

“Punase raamatu” sari keskendub rohkem n-ö moodsale klassikale ja koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid lisab sinna ka täiesti uusi. Väga kuulsate nimede kõrval tutvustatakse ka vähem kuulsaid või uusi autoreid. (J. Winterson „Apelsinid pole ainsad viljad“, P. Auster „Oraakli öö“).

Sirje Suun

Sarjas ilmunud raamatud.

Foto Ago Pärtelpoeg

Marta Karu “Umbes ülehomme”

Lugesin sel nädalal Marta Karu raamatut “Umbes ülehomme”. See on rõõmustavalt ilus ja huvitav raamat.

Valik teemasid: 40+ naise küsimused: kui ma ei ole enam peamiselt ema ja abikaasa, kes ma siis olen? Milliseid valikuid teeksin siis, kui ei pea enam teiste soovidega arvestama? Me ei tea, milliste deemonitega võitlevad meid ümbritsevad inimesed.

Raamat räägib valikutest ja nende tagajärgedest, suhetest ja suhtumistest, enese otsimisest ja leidmisest, armastusest ja hoolimisest. Lugu on tempokas, keeleliselt kaunis, meeleolu on pärast raamatu käest panemist lootusrikas.

Kui kellelgi on lisaeksemplar või näeb seda nt antikvariaadis, andke teada…

Krõõt Kaljusto-Munck

Jeanette Winterson “Tanglewreck”

Jeanette Wintersoni “Tanglewreck” sobib tutvustamiseks just Teadlaste öö paiku, sest kirjanik on otsustanud kirjutada romaani füüsikast ja aja mõistest. Ühel tegelasel on isegi ehtne Shrödingeri kass, kes kord elus, kord surnud on.

Mul on väga hea meel selle üle, et ma seda raamatut lugesin, sest see pakub fantastilisi mõtisklusi ajast. Tegemist on noorsooromaaniga. Raamatu ülesehitus on alguses väga mõnus, lühikesed peatükid on kiiresti loetavad ja isegi kui ei tahaks seda lugeda, keeravad lehed ennast nagu iseenesest. Lõpp on aga kuidagi imelik, justkui oleks kirjanik lõpuks lihtsalt ära väsinud.

“Tanglewreck” on põnevik sellest, kuidas kaks võimsat ajavõlurit maailma aega stabiliseerivat kella, ajahoidjat, taga ajavad. Ettekuulutuse järgi on ajahoidja kaitsjaks ja päästjaks määratud väike kuldse näoga 11-aastane tüdruk Silver, kelle vanemad ja õde ajatornaados kaotsi lähevad ja kes kasvab vanas perekonnamõisas, mille nimi on Tanglewreck. Ahne majapidajanna, kes on ennast pettusega Silveri eestkostjaks määranud, sõlmib kokkuleppe kurja ajavõluriga ja petab Silveri Londonisse.

Raamatu kurikaelad on väga rammusalt ja värvikalt kirjeldatud. London on ettearvamatute ajatornaadode küüsis, mis toovad minevikust välja mammuteid ja sõjakaarikuid ja viivad näiteks koolibussi tänapäeva noortega kaugele tulevikku. Tüdruk pääseb kurja võluri käest põgenema ja asub koos muinasjutulise sõbra Gabrieliga ajarännakule ajahoidjat päästma. Wintersoni raamat on täis põnevaid ajakujundeid, mis kannaks mitu romaani välja. “Tanglewrecki” kõrval tundub näiteks “Ajaränduri naise” ajarännak väga primitiivne olevat.  Ma ei soovita seda romaani lugeda kaksikutel, sest raamatus teevad ajavõlurid nendega koledaid katseid.

Krõõt Kaljusto-Munck

Charlaine Harris “Grave Sight”

Tegemist on Harper Connelly sarja esimese raamatuga, aga ma pidin seda mitu korda üle kontrollima, sest mingit esimese osa tunnet küll ei ole. Tegevus hakkab prauhti peale ja taustainfo peame ise raamatust välja noppima.

Noor naine Harper Connelly sai lapsena pikselöögi ja oskab selle tulemusena leida surnuid ja näeb ka nende surma põhjust. Täiskasvanuna pakub ta surnute leidmise teenust erinevates Ameerika Ühendriikide osariikides koos oma kasuvend Tolliveriga, kes Harperit kaitseb ja aitab.

Lõõgastuseks käib Harper surnuaias treenimas, liigub haualt hauale ja loeb ette surmapõhjuseid. Harperil ei ole oma kodu, ta peatub motellides ja loeb õhtuti kapsaks loetud raamatuid.

Harper saab väljakutse väikelinna, kus tal palutakse üles leida kaduma jäänud teismeline tüdruk.  Ehkki Harper leiab tüdruku (ja veel nii mõnegi teise) surnukeha kohe üles ja saab selle eest rahagi kätte, tehakse tal linnast lahkumine keeruliseks ja ohtu satub ka nende endi elu. Kriminaalromaan on kaasakiskuv ja mul on kindel soov sarja edasi lugeda, aga Harperi elu ja töö on kujutatud nii trööstitult, et lugemine võib tekitada kurvameelsust.

Krõõt Kaljusto-Munck

Liane Moriarty “What Alice Forgot”

Suvine üllatus: üle hulga aja üks huvitav naistekas. Kui õige mehe leidmine või abielulahutus põhiteemana ära väsitab ja viimased loetud naistekad poole peal imelikuks muutuvad, on päris värskendav sattuda raamatu peale, mis üllatab ja endagi elu üle järele mõtlema paneb. Alice kukub aeroobika trennis ja lööb pea ära. Kui ta haiglas teadvusele tuleb, on viimased kümme aastat mälust kadunud. Alice arvab, et on 29-aastane ja ootab oma esimest last. Nad on mehega ostnud ühe vana, aga fantastilise lagunenud maja.  Ta armastab magada, šokolaadi ja sisekujundust.

Tegelikult on aga kõik teisiti. Alice on kolme lapse ema. Tema abikaasa on nende imekaunist kodust välja kolinud ja nõuab lahutust. Õde ei räägi enam temaga. Ja parim sõbranna on just traagilises õnnetuses surma saanud.

Mälukaotus võib olla parim asi, mis Alicega juhtuda sai, et lootusetult rappa jooksnud elu õigele teele tagasi juhtida. Peab ütlema, et raamat oli lõpuni huvitav.

Krõõt Kaljusto-Munck

Mõnusad noorteraamatud

Soovitaksin kaht raamatut laiemale lugejaskonnale.

Jonathan Safran Foer “Extremely Loud & Incredibly Close“ räägib armsast, nutikast, asjalikust ja südamlikust 9-aastasest Oskarist, kes leiab pärast isa surma 11. septembri katastroofis garderoobist võtme, millele ta asub sobivat lukku otsima.  Ümbrikule on kirjutatud “Black” ja nii hakkab ta kõiki New Yorgis elavaid Blacki nimelisi inimesi külastama ja nende elusid puudutama.  Ta on leiutaja ja kirjutab pidevalt kirju inimestele, keda ta imetleb. Paralleelselt Oskari otsingutega räägitakse ka tema vanaema ja vanaisa suhteloost. Loomulikult käsitletakse raamatus lähedase inimese kaotust. Oskar võtab lugejal käest kinni ja käib temaga tükk aega pärast raamatu lõpetamistki kaasas. Minule jättis raamat nii sügava mulje, et ostsin kummalegi lapsele oma raamatu, et see nende isiklikus raamatukogus olemas oleks.

Neil Gaiman “The Graveyard Book” – See 2009. aastal Newbery medali saanud noorteraamat jääb mind samuti kauaks kummitama. Raamatu tegevuspaigaks on väike ajalooline surnuaed, mille tegelased pisikese aastase poisi oma hoole alla võtavad, kui see imekombel poisi vanemad ja õe tapnud mõrtsuka käest pääseb. Neil Gaiman kasutab osavalt ära kõiki surnuaia elanike oskusi, et poisile, kellele pannakse nimeks Nobody Owens, ehk Bod, haridust anda. Keeruliseks läheb lugu siis, kui teismeline poiss inimeste maailma kipub ja mõrtsukas talle taas jälile jõuab. Surnud ja elavate maailma kooslus on väga huvitavalt kirjeldatud ja põnevuslugu kaasakiskuv.

Krõõt Kaljusto-Munck

Patricia Cornwell “The Scarpetta Factor”

Uus Kay Scarpetta krimilugu. Olen lugenud kõiki Patricia Cornwelli raamatuid. Kay Scarpetta  meeldib mulle peategelasena väga. Siiski olid viimased neli-viis raamatut igavamad kui algusaja teosed ja muutsid mind kirjaniku suhtes ettevaatlikumaks. Ma ei jälginud enam, millal Patricia Cornwelli järgmine raamat ilmub. “The Scarpetta Factor” sattus mulle kätte lennujaamas ja ostsin selle lihtsalt selle pärast, et mul oli vaja kolmandat raamatut “kolm kahe hinna eest” pakkumise jaoks. Raamatu kaanel seisis “Scarpetta parim raamat”. Eks selliseid müügilauseid leia igalt tootelt. Näiteks Tartu Itaalia restorani menüüs seisab “Illy kohv – väga hea kohv”. Aga Illy kohv osutus tõepoolest väga heaks kohviks ja kui ma raamatu kinni panin, olin nõus ka raamatukaanel oleva väitega. Sisu ei hakka ümber jutustama, aga julgustan neid, kes vahepeal Cornwellist loobusid, sest see raamat on minu arvates vana hea Scarpetta lugu, igakülgselt täiuslik kriminaalromaan.

Krõõt Kaljusto-Munck

Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i sari

Valmistan ette ettekannet raamatukogus olevatest ingliskeelsetest noorsooromaanidest ja laenasin endale hiljuti koju kaasa ühe raamatu igast meile ostetud sarjast.

Sookie Stackhouse oli mulle tuttav tegelane, sest olen televiisorist näinud teleseriaali “True Blood”  esimese hooaja mõningaid episoode. Mulle sari meeldis, teadsin peategelasi ja seda, millele lugu üles on ehitatud.

Raamat üllatas mind väga. Positiivselt. Läksin tagasi ja laenasin järgmised osad kaasa.  Õnneks on meil raamatukogus vähemalt üheksa selle sarja raamatut. Selgus, et telesarja üks hooaeg on üles ehitatud ühele raamatule, seega on raamatud võrratult kompaktsemad, kaasakiskuvad, vaimukad, põnevad ja täis üllatusi. Vastasel juhul ei annakski tervet hooaega ühe raamatu peale üles ehitada. Aga kui “Videviku” puhul meeldisid mulle filmid rohkem, eriti stsenaristi lisatud vaimukas dialoog, siis Sookie Stackhouse’i sarja puhul meeldivad mulle raamatud raudselt rohkem. Telesari on puhas illustratsioon, raamatud aga tõeliselt nauditavad.

Peategelane Sookie Stackhouse loeb inimeste mõtteid. Ta on kohvikus ettekandja ja armub esimesse vampiiri, kes nende söögiasutusse satub. Varsti selgub, et ta oskab märgata ka teisi erilisi olendeid, nagu näiteks kujumuutjaid, haldjaid ja nõidu. Ka maagilised olendid näevad kohe, et Sookies on midagi erilist, aga see, kes ta on, selgub alles hiljem. Sarja erinevad osad on üllatavalt mitmekülgsed. Kuna iga osa on üles ehitatud ühe ülesande lahendamisele, siis tuletavad nad meelde viimasel ajal üha populaarsemaks muutuvaid krimisarju, mulle näiteks Sue Graftoni tähestikumõrvu, kus naispeaosaline on sama sümpaatne nagu Sookie. Krimiteema kõrval on selle sarja juures oluline ka armastus, maagilise maailma mõõde ja põnevus. Kõigil snoobidel on nüüd muidugi võimalik vampiiriteema ja žanri üle nina kirtsutada,  aga kes tahab lahedat meelelahutust, võib leida, et Sookie Stackhouse’i sari on kerge ja tempokas, viimase hetkeni põnevust hoidev ja toredaid armastuslugusid pakkuv lektüür.

Krõõt Kaljusto-Munck

Anna Gavalda “Koos, see on kõik!”

Eesti keeles on ilmunud Anna Gavalda “Ma armastasin teda” ja “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“. Mina tegin selle põneva prantsuse kirjanikuga tutvust tema uut romaani “Hunting and Gathering” lugedes. Nüüd on see ilmunud ka eesti keeles ja kannab pealkirja “Koos, see on kõik!”. Eestikeelne raamat on erakordselt hea suure selge kirjaga – kiitus väljaandjale! Ingliskeelne väljaanne tundus juba kätte võttes põnevana, nagu oleks ta veel lahti lõikamata. Raamatu peategelasteks on neli äärmiselt erinevat “kiiksuga” inimest, kes satuvad elama ühte korterisse – sinivereline Philibert, rüütellikkuse kehastus, tavaelus lootusetult ebapraktiline piltpostkaartide müüja; hirmandekas maalikunstnik Camille, kes teenib elatist koristajana ja kes ei suuda suutäitki süüa, sest pärast emaga kohtumist on tal tunne, et kõht on kive täis; stressis superkokast naistekütt Frank ja Franki vanadekodust ära varastatud vanaema. Camille ja Frank vihkavad üksteist esimesest pilgust. Mingil imelikul moel mõjuvad nende nelja inimese veidrad vajakajäämised igapäevaeluga hakkama saamisel teistele palsamina ja vähehaaval muutub nende kõigi elu inimväärsemaks. Äärmiselt nauditav ja meeldejääv romaan.

Krõõt Kaljusto-Munck