Archive for the ‘Kaldmaa, Kätlin’ Category

Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

halb tüdruk kaas trükki.inddVõtsin selle lugeda, sest uudiskirjanduse riiulil äratas selle kaanekujundus lapspõlvenostalgia. See meenutas raamatuid, mida kunagi varateismelisena raamatukogust koju tassisin. Võtsin siis seekord ka.

Ja mida lehekülg edasi, seda rohkem tuli meelde lapsepõlvetunne – toonane näilikult lõputu vabadus ühe Kesk-Eesti väikelinna viimasel tänaval keset kõige sügavamat seisakut. Ka minul on oma kevadised jõkkekukkumised ja oma pajuvõsa. Koolivorm ning kogu aeg tööl ära olevad vanemad. Ja teadmine, et peab ise hakkama saama. Ebameeldivad täiskasvanute poolt peale pandud kohustused. Ja muidugi vastutus, mis vabadusega alati kaasas käib ja mida vanematelt õdedelt vaikimisi oodatakse. Usun, et peategelane Li on üheteistaastane viis-kuus aastat minust hiljem, aga see ei loe. Toona muutus aeg aeglasemalt. Kiired pöörded on alles ees.

Mulle meeldis see retk lapsepõlve, meeldis, et selle raamatuga tuli meelde ka lapsepõlve kibevalusam pool. Ühelt poolt peaagu lõputa vabadus, teiselt jälle täie rauga vastutus. Seigad, mida läbi elasime ja millest meie vanemad kunagi teada ei saanud. Servamisi täiskasvanute maailma muresid. Aeg, mil tavaline jõeäärne lodu oli võimalusi täis maailm. Vastasseisud maja number viis poistega, mis päädisid kõlepimedal novembriõhtul hingeviiuli mängimisega. Mitte just õige mõnusam tunne selle eest aru anda. Raamatu peategelasel Lil on omad juhtumised, aga tunne on sama.

Ühesõnaga, mulle meeldis, et see lugu oli „päris”. Et ma tunnen oma lapsepõlve selles loos ära. Et ma võin selle raamatu lugusid oma lastele ette lugeda teadmises, et jah, nii see tõesti oli.

Küllike Lutsar

Advertisements

Kätlin Kaldmaa „Väike terav nuga“

Novellikogu tekstid on erinevatest ajaperioodidest ja teemadest kantud. Peale paari esimese novelli lugemist tekkis lugejana küsimus, mis saab edasi. Mitte süžeeliinist kantud küsimus, vaid kuidagi hakkas mind väga huvitama autoripositsioon, mida ta näitab, kuidas ta näitab ja kas need teemad puudutavad ka mind.

kaldmaavaiketeravnugaSümboliterohkest tekstist tunnen ma autori kaasaegsena ära neid situatsioone, dilemmasid, ohtusid, mis tema naistegelasi saadavad ja aiman nende iseseisvust ja tugevust. Niimoodi märkamatult libisesin ma autoriga selles teoses kaasa, adudes vihjeid teistele teostele ja kaotades neid silmist, et siis uues kohas taas kaasa libiseda ja üllatunult ära tunda, et ka nii saab, ka nii võib.

Mingi igatsus ja ettemääratus käib kaasas Kaldmaa tegelastega – masinavärkide siseelusse süvenev tüdruk, kes ei mõistnud ennast ja laulis teiste sõnu, kuni ta oma maailma taas üles leidis. Või siis Uue aja lapse väike tüdruk, kandmas vapralt oma vanematele ülejõukäivat vanemlikku vastutust, kus joonistub välja ülipeene psühholoogilise usutavusega lapse ustav, tingimusteta armastus. Need kaks novelli mõjusid mulle kui reekviemid kaunile hingele ja samasse ritta asetus ka Ailill, oma tingimusteta ema-armastuses.

Kuidagi oskab Kaldmaa lugusid jutustades eirata kõike olmelist, mis tundub esmapilgul oluline, et pilti luua, see elama panna. Autor asendab argireaalsuse oma värvikate vihjetega. Nii elavad ta tegelased näiteks sauterlikku elu, kasutavad pseudonüümidena kirjandusklassikute nimesid, need kujundid hakkavad domineerima ja räägivad rohkem kui mistahes reaalsuse kirjeldus. Lastekaitsepäevas ta ei jutusta, vaid vihjab, väga jõuliselt sügavalt, julmalt ja ootamatult. Tsölibaat oma vaimukate ja tabavate kirjeldustega võtab ehk pisut raskust maha, kuid küsimus jääb – kas novellikogu tervikuna on emotsionaalselt ohtlik lumm, mis täidab su hinge masendusega.

Iga novell selles kogus, särades loo ülesehitamisoskuste ja meelde sööbivate karakteritega, on kui väike terav nuga, jättes oma jälje nii nagu kõik need naised olid kui väikesed sitked sõdalased, teravad noad vööl, mis iganes otstarbeks neid siis ka ei kantud.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Kätlin Kaldmaa „Islandil ei ole liblikaid“

kaldmaaislandileiolelinblikaid„Islandil ei ole liblikaid“ on põhjamaiselt karge ja lummav romaan. See on raamat inimestest, kes tegutsevad karmi looduse karmis maailmas. Kuigi päris raamatu alguses tundub, et raamatut võiks kõrvutada Knut Hamsuni „Maa õnnistusega“, siis loo edenes mängib Kaldmaa üha hoogsamalt nii tekste keele kui ka kujundusega. See on tekst, mis nõuab süvenemist, selle kihtidesse tungimist ja mõtestamist. Tundub, et tõlkijana tegutsev Kätlin Kaldmaa tunneb ja valdab keelelist vormi suurepäraselt ning on seda oma romaanis meisterlikult edasi andnud. Loodan väga, et sellele raamatule leidub omakorda häid tõlkijaid, kelle abil on romaan tulevikus osa mitte ainult Eesti vaid ka maailmakirjanduse klassikast.

Maarja Valk
Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetaja

Kätlin Kaldmaa “Islandil ei ole liblikaid”

Jess! Ära tuli! See, mida ma olin nii kaua oodanud ja mille tulekus ma sisimas nii kindel olin! Et see saab hea olema, selles olin ma kindel, et see nii võrratu välja kukkus, seda ei osanud ma arvata!

kaldmaaislandileiolelinblikaidJutt on siis Kätlin Kaldmaa esimesest romaanist “Islandil ei ole liblikaid”.

Raamat täis lugusid, mis ühest küljest tekitab tahtmist määratleda seda kui romaani novellides, teisalt on kõik lood omavahel nii otsapidi seotud, et moodustavad ühe toreda terviku. Island ja inimesed, küla ja rand, argielu ja luule põimumine, hetke tabamine ja aegade kestvus. Tõsiste teemade lahtikirjutamisel on palju vormimänge ja keelelusti, on mõtteuljust ja ajaloo peent tunnetust, on kirev galerii karaktereid, on õhku ja tihedust, reaaliat ja fantaasiat – kõike parasjagu just seda lugu toetamas. Eraldi mainiksin ära, et minu jaoks oli üsna lihtne mängureeglid omaks võtta, raamatusse sukelduda ja ümbritsev lugemise ajaks unustada.

Kui raamatust ükskord kordustrükk välja antakse, sobib see minu meelest suurepäraselt “Põhjamaade romaani” sarja.

Lisaks Kätlin Kaldmaa enda kommentaar,  Mari Peegel, Merit Kask ja Asjatute mõtete blogi pidaja on osanud sest raamatust rohkemgi leida, aga Aarne Ruben ja Aasa Tamm lugesid vist mingit teist raamatut. Lauseid romaanist saab lugeda siit.

Tiina Sulg

Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”

Kui vaadelda läinudaastasi arvukaid noorte naisluuletajate kogusid, tundub tasapisi algavat luule renessanss, umbes nagu kuldsetel kuuekümnendatel, siis kui kirjandusellu ilmus nn. kassetipõlvkond. Kes neist jätab kestvama pildi kirjandusmaastikule, seda saab näidata vaid ajasõel. Muljeid Triinu Merese, Heliriin Puistamaa ja Joanna Ellmanni luulekogudest on siin kirjandusveebil juba esitatud.

Ka Kätlin Kaldmaa on oma  luulekoguga “Nägemata ilmad”  ühe omanäolise asja meie luulemaastikule lisanud. Autor, kelle kaks eelmist raamatut  on ilmunud pseudonüümi Kätlin Kätlin all, on kirjandusilmas juba mitmekülgselt tuntud isik. Veebisait  www.kultuur.ee, kus on toodud Tallinna Rahvaülikooli kava, iseloomustab lektor Kätlinit ilmekalt: “Kätlin Kaldmaa on kirjanik, tõlkija ja kriitik, kes elab raamatuelu: ta loeb raamatuid, tõlgib raamatuid, kirjutab raamatutest ja raamatuid. Aitas elule raamatuajakirja Lugu, mida praegu ka peatoimetab. Arvab, et raske on leida paremat asja kui hea raamat. Kardab, et kui sureb, siis raamatusurma.”

Kõigepealt tahaks tsiteerida luuletaja enda koostatud üsnagi intrigeerivat raamatututvustust kaane tagaküljel:

“Nägemata ilmad” on unenäoraamat…
See on unenäoraamat, sest see on unes nähtud raamat. Kaks korda unes nähtud raamat.
Esimene kord oli peaaegu ennemuistsel ajal, aastate eest. Nägin unes, et olin koos kunstiteadlastega ümarlauaseminaril “Kas kunst on surnud?”, kus osalejad istusid ümber suure ümmarguse laua, mustad rõivad seljas, nagu matustele kohane, ja arutasid kunsti surma üle. Arutelu oli elav ja viimaks tegi ajaloolane Linda kunstiteadlastele selgeks, et kunst elab ikka veel. Seminar pidi lõppema minu raamatu esitlusega.. Raamatu nimi oli “Nägemata ilmad” ja kiirelt lehitsedes veendusin, et on ikka õige raamat. Siiani on selgelt meeles kujundus (ei, mitte see siin) ja mitu luuletust oli ja millise idee järgi see üles oli ehitatud (just nagu see siin). Ja siis tuli trepi peal vastu Jan Kaus ja tal oli süles kast minu raamatutega, kus minu nime asemel oli tema nimi ja ta ütles, et tal tuleb kohe raamatuesitlus. Küsimuse peale, mis raamat on, vastas ta, et ah on üks raamat, “Nägemata ilmad”, ja Ilmamaa käis talle nii kaua peale, et ta tegi selle lõpuks ära.
Unenäod.
Teine kord oli märtsikuus.
26 luuletust, täpselt nagu vaja, olid olemas, välja trükitud nagu vaja, algus ja lõpp paigas, aga keskoht ei tahtnud  kuidagi kokku joosta. Sättisin teisi nii-ja teisipidi, iga päev, mitu tundi, ikka ei midagi. Kui see juba neli nädalat oli kestnud, pobisesin ühel õhtul enne magamaminekut pahaselt: “Näitasite raamatut, näidake nüüd siis ka, mis järjekorras need luuletused seal käivad”.
Ja näidatigi! Kõigepealt suures plaanis – tõepoolest suurendusega – , kuidas luuletused järjestuvad, anti aimust, mis tunde need peavad tekitama, ja lõpetuseks – kui ikka veel aru ei saanud – näidati ka sisukorda.
Unenäod.
“Nägemata ilmad” ei ole unenäoraamat.


 Luuletuste pealkirjad on väga konkreetsed, osad läbivalt suurtähtedega nagu: “UNISTUS”, “ÕNN”, “HIRM”, “RAHU”, “MÕRV”, “SURM”, “MUUSIKA”, “RÕÕM”, “TULEMINE”, “JÄLG”, osad väiketähtedega nagu “asjad”, “muusika”, “öö”, “matus”. Usun, et see pole pelgalt vormimäng, vaid luuletuste sisuga kooskõlas ja ehk ka inspireeritud autori unenägudest.
Läbiv teema käsitleb luuletamist ja loojat-luuletajat.

MÕRV
Loe mu luuletusi
Kisu need alasti
Nopi oma suurte kohmakate sõrmedega
Nende küljest ebemed ja okaste külge takerdunud paplinõiad
rebi need tükkideks
nii et mu südameveri hakkab nõrguma
ja läbi veenide õhukeste seinte välja imbuma
tee mulle haiget
nii et ma hammaste kriginal
pean oma luud uuesti kokku kasvatama
ja koed ja sooned, südamegi, taaslooma
tapa mind ära
et saaksin
uuesti sündida

  sõnas,
ja puhata
seitsmendal päeval
muusika

Omaenda vanade luuletuste lugemine
on
nagu kõnniksid majas
kus oled kunagi elanud
käid üksteise järel läbi tubadest
mida sa justnagu mäletaksid
sündmustest
mis just nagu oleksid neis aset leidnud
riiulitel raamatud
mida mäletad end lugenud olevat

kõik tuleb kusagilt kaugelt
just nagu oleksid
seda inimest kunagi tundnud.

Luulekogu eripäraks on, et see sisaldab kaht võõrkeelset luuletust – inglise keeles “between” ja hispaania keelde tõlgitud  “como”, “kuidas”, mille eestikeelne variant lõpetab luulekogu sõnadega:

Kuidas manan ennast mõtlema, on vaja
Kuidas veenan ennast jääma, on vaja
Kuidas korjan ennast kokku
Siit-ja sealtpoolt ookeane ja mandreid, on vaja
Kuidas elan homseni, on vaja.

Loovisiku elamisraskusest vestab ju seegi.  Kätlin Kaldmaa keelekasutus on elegantselt lihtne, ilma ülepingutuste ja kunstiliste kujundite liigkuhjamisteta.

Portaalis Raamatumaailm on mõned arvamused “Nägemata ilmadest” kajastamist leidnud. Samuti meie raamatukogu  Nädala autori alt võib leida pisikese nimistu autori publitsistikast. Google`i nimeotsing pakub suurema valiku publitsistikat ja vikipeediast leiab autori kohta lisaandmed.

Ülli Tõnissoo

Pilt on pärit siit.

Andra Teede ja Kätlin Kaldmaa lugemissoovitused

konelusedtiigriga7. aprillil olid meil raamatukogus eestikeelse ilukirjanduse saalis külas luuletaja, tõlkija ja kriitik Kätlin Kaldmaa ja luuletaja Andra Teede rääkimas oma lugemiselamustest. Raamatukogu sünnipäeva ajal on varemgi raamatuid soovitatud ja mina olen neid ikka oodanud, et saada impulssi lugemaks midagi uut ja huvitavat või meeldetuletust millestki vanast ja heast.

Seekord olid kõne all:
Bisset, Donald   “Kõnelused tiigriga ja teisi jutte”  (Eesti Raamat, 1979)  KK
DiCamillo, Kate   “Lugu hiirest nimega Despereaux, mis on ühtlasi lugu printsessist, veidi supist ja ühest niidirullist”  (Draakon & Kuu, 2006)  AToruksjaruik
Beekman, Aimée   “Tondinahad”  (Eesti Raamat, 1977)  KK
Beekman, Aimée   “Valikuvõimalus”  (Eesti Raamat, 1978)  KK
Kundera, Milan   “Teadmatus”  (Tänapäev, 2006)  AT
Atwood, Margaret “Orüks ja Ruik”  (Varrak, 2004)  AT
Atwood, Margaret   “Ebakõlad”  (Eesti Raamat, 2008)  KK
Paasilinna, Arto   “Poodud rebaste mets”  (Monokkel, 1997)  AT
Murakami, Haruki   “Kafka mererannas”  (Varrak, 2008)  KK
Murakami, Haruki   “Sputnik sweetheart“  (2002) KK
Murakami, Haruki   “The wind-up bird chronicle”  (1998)  KK
Yamada, Taichi   “Strangers”  (2003) KKpoodudrebastemets
Yamada, Taichi   “I haven’t Dreamed of Flying for a While”  (2008)  KK
Merilo, Jaanika   “Rütmist väljas”  (Kentaur, 2008)  AT
Ilves, Aapo   “Tulen öösel sulle koju”  (2009)  AT

Jutt raamatute ümber oli sorav ja põnev ja parasjagu vaheldumisi. Mõned nopitud mõttekillud:
· jaapanlasi tasub lugeda;
· paljudki lugemiselamused on seotud sisemise vabastustunde ja/või edasimõtlemisvõimalusega;
· mõnda raamatut on hea vanema ja targemana üle lugeda;
· Kundera ja Atwood on tõestuseks sellele, et on küll võimalik vanaks ja targaks saada.

Tiina Sulg