Archive for the ‘Jin, Ha’ Category

Ha Jin “Waiting”

jinwaitingHa Jini “Waiting” (“Oodates”) põhineb tõestisündinud lool, mis juhtus kirjaniku naise suguvõsas. Raamat algab proloogiga, kus kirjeldatakse peategelast, sõjaväearst Lin Kongi, naasmas oma kodukülla, et saada lahutust naiselt, kellega ta on olnud 21 aastat abielus. Sedasama on ta teinud seitseteist aastat järjest. Abielu oli korraldatud vanemate poolt ja valmistas Lin Kongile pettumuse – arstiks õppinud mehel polnud kirjaoskamatu naisega midagi ühist, päris-elus oli naine hoopis vanem kui pildil, lisaks olid tal seotud jalad ja seetõttu mees häbenes teda ega lubanud ei enda juurde elama ega isegi kunagi külaskäigule. Nad kohtusid vaid kümnel päeval aastas, kui mees sai puhkust kojusõiduks. Ülejäänud aja tegi naine kodukülas rasket tööd, hoolitses mehe vanemate eest, kuni nood surid, ja kasvatas nende ühist tütart. Seotud jalad läksid moodi u 10. sajandil ja välja juurida üritati kommet juba alates 18. sajandist, selle raamatu tegevus toimub aga 1960. aastatel! Maakohtades on traditsioonid visad kõikjal. Väga raske on ette kujutada, kuidas kommunistlikus Hiinas selliste jalgadega tööd teha sai – mõeldud oli see ju algselt vaid rikaste naiste jaoks. Viimane vabrik, mis tootis lootoskingi moonutatud jalgadele, lõpetas töö 1998. aastal.

Ei ole raske arvata, et nõnda lahus elades armub peategelane kellessegi lähemalviibijasse, kuid õnne see neile ei too. Ühelt poolt on armastajatele takistuseks äärmiselt range kord sõjaväes, mis keelab neile isegi koos jalutamise väeosa piirist väljaspool, teisalt takistab lahutuse saamist külaühiskonna hukkamõist. Maakonnakohtus arutati igal aastal umbes tosinat lahutusjuhtu, rahuldati taotlustest aga vaid kaks-kolm. Lahutus õnnestub saada 18 aasta pärast ja selleks ajaks on kõik asjaosalised juba üsna muserdatud.

Raamat on äärmiselt huvitav, sest kirjeldab meile Hiina sõjaväelaste ja külaelanike elu, tavasid ja kombeid, mis on meile võõrad ja arusaamatud, kohati kohutavadki. Ma ei mõtle siin kultuurirevolutsiooni hullusi, mida üsna põgusalt kujutatakse, vaid igapäevast elu. Mul on võimatu ette kujutada, et kogu elu tuleb elada koos oma töökaaslastega, et inimesel pole oma kodu! Kõrgel positsioonil olev arst Lin Kong jagas väikest tuba veel ühe ohvitseriga, tema meditsiiniõest armastatu Manna Wu aga elas neljases toas. Ja nii aastakümneid! Raamatus on palju erinevaid inimtüüpe, nalja saab ka, aga samas on see nii kurb ja kohutav – kujutlege vaid pulmi, mida peetakse vormiriietuses ja parteile ning esimees Maole kummardusi tehes. Elukohta vahetada on peaaegu võimatu, inimesed on praktiliselt sunnismaised. Ja nad peavadki seda loomulikuks ja paratamatuks. Kogu raamatu lugemise aja vaevas mind küsimus, kas tegelaste olukord oli tegelikult ka nii väljapääsmatu või ei olnud neil piisavalt söakust, et mingeid muid lahendusi otsida. Selle üle saavad ilmselt otsustada vaid hiinlased.

HaJinHa Jin sündis 1956. aastal Hiinas, tema isa oli ohvitser ja ta ise astus kultuurirevolutsiooni ajal 13-aastaselt Rahvavabastusarmeesse, kust lahkus 19-aastaselt. Ta õppis hiina kirjandust ja sai magistrikraadi anglo-ameerika kirjanduses Shandongi Ülikoolist. Tiananmeni väljaku sündmuste ajal oli ta stipendiaadina Ameerikas Brandeisi ülikoolis ja toimunu vaid kinnitas tema otsust emigreeruda. Ta on õpetanud mitmes ülikoolis, kirjutab inglise keeles ning on võitnud hulgaliselt kirjanduspreemiaid. Paljude lugude sündmuspaigaks on väljamõeldud linn Muji Hiinas. Ha Jin on avaldanud ka kaks luulekogu.

Romaan “Waiting” pälvis mitu kirjanduspreemiat (National Book Award for Fiction, PEN/Faulkner Award) ning oli 2000. aastal Pulitzeri auhinna nominent.

Kaja Kleimann