Archive for the ‘Jekimov, Miikael’ Category

“Läbi valu ja vaeva”

Ulmeantoloogia Läbi valu ja vaeva (koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas; 2021. a ulmeauhinna Stalker hääletusel kogumike kategoorias III koht) istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda raamatut lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” (Stalkeri võitja eesti lühijutu kategoorias) ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).

Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…

Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” (Stalkeri hääletusel parima tõlkelühijutu kategoorias III koht) ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.

Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” (Stalkeri võitja parima tõlkelühijutu kategoorias) ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.

Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” (Stalkeri hääletusel tõlkelühiromaani või –jutustuse kategoorias III koht) ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.

Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.

Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” (Stalkeri hääletusel eesti lühijutu kategoorias III koht) ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma nii Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on riiulis olemas, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda.

Tiina Sulg

Werner Bergengruen „Surm Tallinnas“

Werner Bergengruen oli aastatel 1892-1964 elanud baltisaksasest kirjanik, kelle loomingusse kuulus ajaloolisi romaane, luulet, lühiproosat ja ka tuntud vene kirjanike teoste tõlkimist. Tema kuulsaim teos, kogumik „Surm Tallinnas“ koosneb kaheksast lühijutust, mida on esitatud raamivate ees- ja lõppselgitusega jutustava tegelase märkuste näol. Jutustaja on igine kõrtsivestja, pudel ees (alkoholi pruukimisest saab oluline motiiv kõigis teose juttudes) pajatab mees lugusid Tallinnast, lugusid elust ja surmast, mis traagilisi tegelasi ühendavad. Läbivaid teemasid ja motiive on mitmeid.

Werner_Bergengruen„Surm Tallinnas“ juttude tegelased on reeglina kõik mõnel moel iseäralikud. Peamiselt avaldub see mingit sorti veidruste näol, näiteks on kujutatud erinevaid tegelasi veidrate kommete või uskumustega või paranoiliste kalduvustega, mõnel avaneb ka tugevalt suurusehullus. Tegelased on kuidagi murtud, kõigil on oma elus ette tulnud neile lähedaste inimeste kaotusi. Nad käivad surmaga kaasas kas siis kellegi suremise pealt nägemisega, surnud isiku kasutamisega või matustel osalemisega. On leski või hulkureid või säärased inimesed, kellest teised aru ei saa. Igaühel oma kurbus ja kaotus. Ühtki tegelast ei ole ka kujutatud täiusliku või läbinisti heana, kõigil on mitu külge, omad puudused või pentsikused, mille tõttu nad teistega pahuksisse satuvad. Näiteks võtab „Jakubsoni pelgupaigas“ nimitegelane pähe heita surnu kõrvale voodisse, mille tagajärjel teda igasuguste vääritute sõnade ja ähvardustega kostitatakse; novellis „Kadri unnaaugus“ püüab Tõnu oma naise laipa kasutades kala; või on erinevate lesknaiste peamiseks meelelahutuseks oma aknast tänavaid mööda liikuvaid surmarongkäike vaadata. Enamik tegelasi on baltisakslased, puhastverd eestlasi on kujutud vaid ühes novellis, „Kadri unnaaugus“.

bergengruensurmtallinnassaksaBaltisakslastest tegelasi on ka veidrusele lisaks kujutatud pahelistena. Läbivaks motiiviks kõikides novellides on alkohol ja joomine, mõnes lühijutus ka hasartmängud. Raamatu lugemise käigus muutub joomine aga kuidagi juba taustaliseks, asetseb läbivana tagaplaanil hõljudes tegelaste meeles ning kutsudes neid oma probleeme unustama või looma hoopis uusi. Novellis „Merekurat“ luuakse ilmestav võrdlus napsi ja elanike vahel: „Seda ei tule nüüd niimoodi mõista, nagu oleks (Karluša) rohkem joonud kui teised inimesed Eestimaal ja ometi veetis ta napsiga suurema osa päevast.“ Samas jutus tuleb ka groteskse huumoriprisma läbi esile kapteniproua laiba asetamine viina täis tünni, mis seejärel tühjaks juuakse. Teise näitena tehakse novellis „Aruanne ühe eriskummalise mehe elu- ja surmakäigust“ hertsog Karl Eugenius de Croyst joomarite kaitsepühak ning ka ülejäänud lugudes on tegelased ääretult alkoholilembesed. Kas Bergengruen on sellega märkinud inimeste ainsat meelelahutust või murepalsamit, on omaette küsimus, kuid näib nagu tegelastel ei tule isegi mõttesse midagi muud katsetada. Kindlasti on aga esile toodud eetikat ja moraali puudutavad küsimused, ridade vahelt on välja lugeda tugevat kriitikat liigse alkoholi tarbimise üle, peamised arusaamatused või õnnetused toimuvadki novellides tegelaste purjakil olles .

bergengruensurmtallinnasvanaErinevaid rahvuseid on hoolimata baltisakslaste ülekaalust siingi kujutatud. Eelkõige tuleb see välja tegelaste nimedest: baltisakslastel on väga äratuntavad saksa nimed, eestlastel aga näiteks Tõnu või Kadri. Ka on Bergengruen näidanud rahvuste vastandumist ametikohtade kaudu: baltisakslastel on olulised riigiasutustega seotud töökohad (näiteks advokaadid või sõdurid või isehakanud ärimehed), eestlased see-eest aga näiteks kalurid või talumehed. Lisaks on eestlasi kujutatud mõnel moel halvasti (joodikust Kadri varastab ning upub jääaugus, Tõnu kasutab naise laipa rohke raha nimel kalade püüdmiseks), ent võrdväärsel moel on ka baltisakslasi kujutatud paheliste ja oma isikliku kasu saamise nimel väljas olevatena. Kõigil tegelastel on omaenda probleemid, keegi ei ole läbinisti veatu.

bergengreuensurmtallinnasuusLäbi tegevuse ja miljöö on autor ka maalinud meisterliku pildi tolleaegsetest kommetest ning ühiskonnast. Kuna surm on üheks läbivaks motiiviks ja teemaks kõigis juttudes, on selle kaudu toodud esile mitmeid tavasid. Näiteks on kirjeldatud matusekombeid (eelmainitud hertsog de Croy surma puhul ning ka „Jakubsoni pelgupaigas“, seal tulevad ka esile leinakombed, samuti ka „Merekuradis“, kus kirjeldatakse matusekombeid laeval); luuakse vaade tolleaegse Tallinna linnapilti ja rõkkavasse ellu ning kirjeldatakse ka mitmete oluliste saavutuste tähtsust (märkimisväärsemaina Balti raudtee ehitamine). Veidi on ka rõhku pööratud ajaloolisele taustale, Bergengruen märgib üles sõda ja selle mõjusid, kombeid elus ja surmas ning väärtusi, mida tolleaegsed inimesed tähtsaks pidasid.

Omamoodi tähtsal kohal on novellides õrn huumor, tagasihoidlik ning vähetähtsustatud, ent samas ka groteskne ja kohati absurdi piiril vaagiv. Esile tuleb huumorgi taas läbi surma. Näiteks jõi hertsog de Croy elusana kõigi teiste raha maha ning laip panditi pärast surma andes alust väitele, et mees sai surnuna rohkem palka kui elavad. Novellis „Pea“ soovib suurusehulluse käes kannatav kirjanik oma rikkalikke ideid tulvil pea (ainult pea, mitte midagi muud) pärast surma Eestisse saata. „Kummalises varjupaigas“ aga muudetakse varjusurnute varjupaigast noorte kohtumise paik. Tihtipeale tulevad ka säärased humoorikad seigad välja tegelaste eneseidentiteedi otsimise tulemusena, näiteks on inimesed kellegi lähedase kaotanud ning loodavad mõne veidra tegevuse kaudu valu või nukrust leevendada.

wernwr_bergengruen_fotoTeosel on aga ka huvitav struktuur, lugusid Tallinnas juhtunust on kujutatud pajatustena, mida jutustaja sissejuhatuses kutsub kuulama. Säärasel kombel on jutud kui omamoodi pärimused, keegi rääkis neid kui aset leidnud juhtumeid. Võib öelda, et niimoodi esitatult moodustavad novellid omamoodi baltisaksa pärimuse, saab vaadata millised pentsikud asjad on juhtunud. Neid lugusid ja sündmusi on ka teoses tulevate põlvkondade jaoks tähtsustatud. Neid on kujutatud olulise kaaluga, justkui paistaksid nad tänapäeva lugejale tähtsate seikadena uue elupöörde alguses. Mõnes mõttes on baltisaksa rahvast kujutatud ka muutumatuna ja edasi kestvana, hoolimata sellest, et surm ripub kõigi kohal: „Ikka veel on alles seesama loendamatu rahvas ja kõik, kõik liituvad temaga; ja kõik nad jõuavad mullarüppe nagu sina ja minagi,“ ütleb jutustaja kokkuvõtvalt. Võib öelda, et Bergengruen on üritanud näidata baltisakslastest tegelasi omamoodi rahu otsijatena ning surmas mitmel puhul ka rahu leidjatena, mõjutades ka surnutena neid, kes järel käivad, olles neile trööstiks ja vajalikuks abikäeks, millest haarata. See on ka oluline punkt üldises baltisaksa kirjanduses ja kultuuris.

Tegelaste kokkuvõttena võib öelda, et Werner Bergengruen on oma novellide kaudu toonud välja olulise identiteediproblemaatika või -küsimuse, hoolimata sellest, et esmapilgul võivad tegelased ja nende mured tunduda täielikult omanäolised või nagu tegelastega oleks raske samastuda. Küsimused keerlevad ikka ümber oma koha leidmise selles (Tallinna) keskkonnas ning surnute ja surmaga toime tuleku üle. Kui tuua paralleeliks mõned muud motiivid baltisaksa kirjanike suurteostest, näiteks Siegfried von Vegesacki „Baltisaksa tragöödia“ klaasseina metafoor, võib väita, et ka Bergengrueni tegelased on tihtipeale justkui klaasseina taga, nende mõtteist ja tegevuse põhjustest ei saada tihtipeale aru või jäävad nad dialoogis omaette justkui lõhe taha, suutmata ennast selgitada või vabastada. Teiseks, sarnaselt Eduard von Keyserlingi teosega „Õhtused majad”, tuuakse ka Bergengrueni novellides esile mõneti uuem ja lärmakam elu ning selles valitsevad pahed, joomine, suitsetamine ja hasartmängud on asendanud baltisakslaste endise suursuguse traditsiooni ja kombed, mida ei suudeta enam säilitada. Tegelaste traagika peitubki suures osas justnimelt selles.

Miikael Jekimov