10 raamatut — Doris Diana Orr

Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”

Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?

.

Tove Jansson “Muumitroll”

Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.

Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.

.

Michael Ende “Momo”

Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

.

René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”

Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.

.

Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”

Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.

.

Terry Pratchett “Väikesed jumalad”

See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.

.

Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”

See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.

.

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.

.

Virginie Despentes “Vernon Subutex”

See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.

Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.

.

Herta Laipaik “Maarjakask”

Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.

Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.

Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.

.

.

Doris Diana Orr

Kirjanduslinn soovitab: Tove Jansson “Muumitroll”

Tove Jansson
“Muumitroll”
(Eesti Raamat 1975,
tõlkija Vladimir Beekman)

“Muumitroll” on üks neid teoseid, mis avab end aastate jooksul aina uutest tahkudest.

Armastasin lapsena südamlikku lugu trollist, kes otsib külmas talves sõpru ja soojust. Hiljem nägin, kui hästi kirjeldab Trollitalv neid emotsioone, millega peame tulema toime mõne suurema trauma järel, eitusest ja heitlikkusest leppimise ja enese taasleidmiseni. Aastaid hiljem Põhja-Rootsi mägede vahel matkates mõistsin mäekurust all avanevat vaadet haarata püüdes lõpuks, mis asi on üks Muumiorg ja mida see tähendab, kui naaberorgudes on toit otsakorral või mida läks Niru oma kurbusepessa päriselt otsima. 

Seda nimekirja Trollitalve ja ka kõigi teiste muumi-lugude lahtikooruvatest tähendustest oma elus võin jätkata veel pikalt. Vahest ühtib see kellegi teise arusaamaga, vahest mitte. See polegi oluline, vaid teadmine – sellel raamatul on rääkida mulle veel lugusid, ehkki olen teda lugenud juba kordi ja kordi. Olgu see siis minu (trolli)talvine kummardus ühele vaimustavale, traagilisele ja siirale kirjanikule, Tove Janssonile.

Lemmit Kaplinski

Foto Mana Kaasik

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

Mulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

Ma tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Tove Jansson “Suveraamat” ja “Sõnumid”

Tove Jansson “Suveraamat” (1972, e.k. 1995 Tõnis Arnover) ja “Sõnumid. Valik novelle” (e.k. 2014, Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe)

Ma pean häbiga tunnistama, et pole mitte kunagi Tove Janssoni muumilugusid lugenud — ei lapsena ega täiskasvanuna. Hea meelega loeksin neid ette oma lastele, aga kuna 1. osa on trükist otsas, siis istub mul 2. osa juba tükk aega riiulis ja ootab… (1. osa uustrükki, näiteks!). Aga Tove täiskasvanutele mõeldud “Suveraamat” ja novellid osutusid küll äärmiselt lummavaks lugemiseks. Esimene, muide, sisaldab autori enda joonistusi ning teise kaanepildina on kasutatud autori autoportree tušijoonistuse reprot.

“Suveraamat” on täpselt selline — pisitillukeses köites — lugemine, mille võtaks suvel igal hommikul randa kaasa, toetaks selja vastu kuuma kivi, pistaks jalad merevette ja naudiks… Naudiks kohati humoorikaid, kohati kummastavaid lugusid 6-aastasest Sophiast (prototüübiks Tove samanimeline vennatütar) ühel pisikesel Läänemere saarel ja tema elutargast seikluslikust vanaemast, kes kasvatab last — või õigemini, laseb lapsel kasvada (ja ennastki kasvatada) — pipilikus vaimus. “Pagana noored, mõtles vanaema, hirmsad lapsed, aga nii see läheb, kui neil kõik ära keelata, mis on vahva.” (lk 68)

Nad on kaks kanget — sõnakad ja ettevõtlikud ja käredad, kui tarvis. Kes siis ei tahaks endale sellist vanaema, kes “roomas puu alt välja ja ütles: See on minu lapselaps Sophia. Ta oli väga väärikas ja noppis juustest nii diskreetselt okkaid, kui oskas.” (lk 120). Nende lihtsates seiklustes ja jutuajamistes on rohkem elufilosoofiat kui oodata oskaks. Mulle tundub, et see raamat ongi rohkem vanaemast kui lapsest ning muidugi kumab siit pidevalt läbi üks Tove Janssoni põhiteemasid: hirmud ja nendest ülesaamine.

Saareelu, meri, põhjamaine müstiline suvi, hirm ja iseseisvumispüüd alustavad ka novellikogumikku “Sõnumid”, kuhu on kogutud ja tõlgitud novelle Tove Janssoni erinevatest novellikogudest ning mis ilmus Tove 100. sünniaastapäeva auks (9. augustil käesoleval aastal). Iga novell siin on omaette pärl. Ja sugugi mitte kõik ei tegele looduse teemaga, vaid katavad üsna laia teemade spektri. On suvitajate ja kohaliku rahva humoorikat vastandamist, platoonilise armastuse ihalust, fanaatilisusele lähenevat perfektsionismi, turistide tögamist, tütre ja ema ning poja ja ema suhteid, kunsti ja sümbolismi.

Parajalt naljakas on “Jutustus Hilo linnast, Hawaii”, mis viskab kivi seljakotirändurite kapsaaeda; minu lemmikuks sai pigem kurb kui naljakas, sümbolistlik “Nukumaja”. Kogumikku lõpetama on väga vaimukalt valitud novell “Sõnumid”, mis näitab, kui suur on issanda loomaaed ning kuidas kirjaniku kuulsust ja muumide tuntust igatpidi ära püütakse kasutada. Küll tahetakse autori heakskiitu muumimotiiviga tualettpaberile või hügieenisidemele, küll soovitakse abi kirjanikuks saamisel. No ja nuta või naera sellise sõnumi peale: “Minu hamstrid said nime teie [Tove] ja teie venna järgi, minu neljakümnendal juubelil oli ristimispidu, aga Astrid Lindgren ei tulnud. Teil mõlemal oli rosett kõhu ümber. Tänavu on olnud ebatavaliselt külm talv ja kodutud külmuvad surnuks, ühel hommikul olite mõlemad rõdul surnud /…/” (lk 154-5).

Jõuludeks peaks olema eesti keeles oodata Tove Janssoni elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Kuna tema teemad nii laste- kui täiskasvanute raamatutes ja novellides on tihedalt tema enda elu(loo)ga seotud, siis on see kindlasti väga huvitavaks täienduseks tema teostele.

Raamatute vahele võib kiigata Kätlin Kaldmma kirjutatud juubeliartiklit “Postimehes”.

Annika Aas