Archive for the ‘Jansson, Tove’ Category

Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

proov_tove.inddMulle on alati meeldinud lugeda kunstnike elulugusid, ehkki mul endal igasugune kunstianne puudub. Kuulsa soomerootsi kunstniku ja kirjaniku Tove Janssoni (1914- 2001) biograafia – Tuula Karjalaineni “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” (2013, e.k. Kadri Jaanits 2014) – 0n aga eriline pärl, mu meelest. Kõvakaaneline, kauni kujunduse ja ohtrate illustratsioonidega raamat oli mu jõulukink iseendale ning sai läbi loetud ühe õhtu ja (poole) ööga, innustuseks veel värskelt meeles mõlkuv novellikogu “Sõnumid” ja “Suveraamat”.

Pealkiri seostub eestlastel arvatavasti kohe Tammsaare kuulsa tsitaadiga (“tee tööd ja näe vaeva, siis…”). Tove elus oligi esimene armastus tema töö ning see jäi alatiseks nii, vaatamata elumuutustele või -kaaslastele. Ta pidas ennast, muide, ennekõike maalikunstnikuks, ehkki suur maailm teab teda loomulikult kui muumide loojat.

Nagu üks hea elulooraamat ikka, ütleb see palju mitte ainult portreeritava kohta, vaid üldse elu ja inimloomuse kohta. Näiteks lahkab raamat mitmel pool tütre suhteid oma skulptorist isaga ning tõdeb lõpuks: “Tütar oli saanud isalt palju, aga sealhulgas palju sellist, millest Tove pidi iseenda huvides vabanema. See protsess on vajalik kõigile võimukate vanemate lastele.” (216). Kui isaga olid suhted keerulised ja paranesid alles hilisemas elus, siis ema Signe Hammarsten ehk Ham, keda peetakse Soome postmargi emaks, oli Tove elus kõige kallim inimene. Tove õppiski joonistama sõna otseses mõttes ema süles, ning ema on ka sooja ja andestava Muumimamma prototüübiks.

tove jansson painting 1956Raamatus on minu arust leidnud hea tasakaalu Tove kunstniku- ja isiklik elu. Ühtviisi põnev on tutvuda tema maalide, koomiksite ja illustratsioonidega tuntud raamatutele (nt ”Alice imedemaal” või “Kääbik”) kui teada saada, et lapsena Tove vihkas kooli ning oli matemaatikast lausa vabastatud. Läbi elu tuli tal võidelda igasugu ühiskondlike eelarvamustega ja kivistunud arusaamadega, tõestada end iseseisva naiskunstnikuna, kellel pole mingit põhjust jääda meeste varju. Ta oli vabaabielus ajal, mil see polnud sugugi kombeks ega heaks kiidetud. “Ma näen, mis mu maalimisest saaks, kui ma abielluksin, sest ma olen siiski pärinud kõik naiselikud instinktid, nagu lohutamine, imetlemine, allaheitlikkus, oma minast loobumine. Kas siis halb maalikunstnik või halb abielunaine.” (tsitaat Tove kirjast kauaaegsele sõbrannale Eva Konikoffile, lk 76). Hiljem julges ta avalikult olla lesbilistes suhetes, mis olid veelgi rohkem taunitud, ning tema naisarmsamad Vivica Bandler ja pea viis aastakümmet tema kõrval veetnud Tuulikki Pietilä on inspireerinud mitmeid tegelasi tema muumilugudes (näiteks Vivica kui Lipsiku ja Tuulikki ehk Tooti kui Tuu-tiki prototüüp). Ta oli veendunud patsifist ajal, mil popp oli olla patriootlik.

tovejannsonMa tundsin Tovega hingesugulust päris mitmes asjas, kasvõi selles, mis puudutab reisimist ja teel olemist. Tove pidas teelolemist suurepäraseks seisundiks ning aeg-ajalt argipäevast eemaldumist mitte ainult vajalikuks, vaid hädavajalikuks. Ta oli avatud uuele ning sai alati tänu oma tööle, lähisuhetele ja loodusele üle masendavamatest aegadest. Ka muumilugude fantaasiamaailm oli esialgu võimalus põgeneda (teise maailma)sõja julmuse eest. Ta oli nii oma mõtetelt kui vaadetelt tihtipeale ajast ees. “Sõnakuulmatus ei olnud Tove maailmas eriline patt. Ta elas oma vaadete ja moraali järgi ega kummardanud ka suurtes asjades üldsuse arvamust, oma suhtumist samas eriliselt rõhutamata.” (130)

Annika Aas

Advertisements

Tove Jansson “Suveraamat” ja “Sõnumid”

janssonsuveraamatTove Jansson “Suveraamat” (1972, e.k. 1995 Tõnis Arnover) ja “Sõnumid. Valik novelle” (e.k. 2014, Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe)

Ma pean häbiga tunnistama, et pole mitte kunagi Tove Janssoni muumilugusid lugenud — ei lapsena ega täiskasvanuna. Hea meelega loeksin neid ette oma lastele, aga kuna 1. osa on trükist otsas, siis istub mul 2. osa juba tükk aega riiulis ja ootab… (1. osa uustrükki, näiteks!). Aga Tove täiskasvanutele mõeldud “Suveraamat” ja novellid osutusid küll äärmiselt lummavaks lugemiseks. Esimene, muide, sisaldab autori enda joonistusi ning teise kaanepildina on kasutatud autori autoportree tušijoonistuse reprot.

“Suveraamat” on täpselt selline — pisitillukeses köites — lugemine, mille võtaks suvel igal hommikul randa kaasa, toetaks selja vastu kuuma kivi, pistaks jalad merevette ja naudiks… Naudiks kohati humoorikaid, kohati kummastavaid lugusid 6-aastasest Sophiast (prototüübiks Tove samanimeline vennatütar) ühel pisikesel Läänemere saarel ja tema elutargast seikluslikust vanaemast, kes kasvatab last — või õigemini, laseb lapsel kasvada (ja ennastki kasvatada) — pipilikus vaimus. “Pagana noored, mõtles vanaema, hirmsad lapsed, aga nii see läheb, kui neil kõik ära keelata, mis on vahva.” (lk 68)

Nad on kaks kanget — sõnakad ja ettevõtlikud ja käredad, kui tarvis. Kes siis ei tahaks endale sellist vanaema, kes “roomas puu alt välja ja ütles: See on minu lapselaps Sophia. Ta oli väga väärikas ja noppis juustest nii diskreetselt okkaid, kui oskas.” (lk 120). Nende lihtsates seiklustes ja jutuajamistes on rohkem elufilosoofiat kui oodata oskaks. Mulle tundub, et see raamat ongi rohkem vanaemast kui lapsest ning muidugi kumab siit pidevalt läbi üks Tove Janssoni põhiteemasid: hirmud ja nendest ülesaamine.

janssonsonumidSaareelu, meri, põhjamaine müstiline suvi, hirm ja iseseisvumispüüd alustavad ka novellikogumikku “Sõnumid”, kuhu on kogutud ja tõlgitud novelle Tove Janssoni erinevatest novellikogudest ning mis ilmus Tove 100. sünniaastapäeva auks (9. augustil käesoleval aastal). Iga novell siin on omaette pärl. Ja sugugi mitte kõik ei tegele looduse teemaga, vaid katavad üsna laia teemade spektri. On suvitajate ja kohaliku rahva humoorikat vastandamist, platoonilise armastuse ihalust, fanaatilisusele lähenevat perfektsionismi, turistide tögamist, tütre ja ema ning poja ja ema suhteid, kunsti ja sümbolismi.

Parajalt naljakas on “Jutustus Hilo linnast, Hawaii”, mis viskab kivi seljakotirändurite kapsaaeda; minu lemmikuks sai pigem kurb kui naljakas, sümbolistlik “Nukumaja”. Kogumikku lõpetama on väga vaimukalt valitud novell “Sõnumid”, mis näitab, kui suur on issanda loomaaed ning kuidas kirjaniku kuulsust ja muumide tuntust igatpidi ära püütakse kasutada. Küll tahetakse autori heakskiitu muumimotiiviga tualettpaberile või hügieenisidemele, küll soovitakse abi kirjanikuks saamisel. No ja nuta või naera sellise sõnumi peale: “Minu hamstrid said nime teie [Tove] ja teie venna järgi, minu neljakümnendal juubelil oli ristimispidu, aga Astrid Lindgren ei tulnud. Teil mõlemal oli rosett kõhu ümber. Tänavu on olnud ebatavaliselt külm talv ja kodutud külmuvad surnuks, ühel hommikul olite mõlemad rõdul surnud /…/” (lk 154-5).

Jõuludeks peaks olema eesti keeles oodata Tove Janssoni elulooraamatut “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”. Kuna tema teemad nii laste- kui täiskasvanute raamatutes ja novellides on tihedalt tema enda elu(loo)ga seotud, siis on see kindlasti väga huvitavaks täienduseks tema teostele.

Raamatute vahele võib kiigata Kätlin Kaldmma kirjutatud juubeliartiklit “Postimehes”.

Annika Aas