Archive for the ‘Jans, Joel’ Category

“Läbi valu ja vaeva”

Ulmeantoloogia Läbi valu ja vaeva (koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas; 2021. a ulmeauhinna Stalker hääletusel kogumike kategoorias III koht) istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda raamatut lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” (Stalkeri võitja eesti lühijutu kategoorias) ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).

Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…

Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” (Stalkeri hääletusel parima tõlkelühijutu kategoorias III koht) ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.

Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” (Stalkeri võitja parima tõlkelühijutu kategoorias) ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.

Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” (Stalkeri hääletusel tõlkelühiromaani või –jutustuse kategoorias III koht) ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.

Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.

Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” (Stalkeri hääletusel eesti lühijutu kategoorias III koht) ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma nii Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on riiulis olemas, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda.

Tiina Sulg

Stanisław Lem “Robotite muinasjutud”

Stanisław Lem on vendade Strugatskite kõrval üks minu absoluutseid lemmikautoreid, mistõttu valdas mind ka suur rõõm kui kuulsin, et tema „Robotite muinasjutud“ on eesti keeles ilmunud.

Raamat sisaldab 20 omavahel hajusalt seotud lugu inimeste poolt loodud ja hiljem kosmosesse põgenenud robotite universumist, kus Lem käsitleb läbi muinasjutule omase stiili ning tüüpiliste tegelaste nagu kuningad, printsessid ja kangelased erinevaid ja vägagi raskeid ulmeteemasid. Näiteks väga erinevatel bioloogilistel või filosoofilistel alustel loodud tsivilisatsioonide kokkupõrge, tehnoloogiline singulaarsus, Nikolai Kardašovi skaala lõpuotsas asetsevate jumalike entiteetide tegevus, elu ja surm, inimese loogikast erineva mõttemaailmaga masinate mõttemaailm, teadvus jne. Teemasid jagub piisavalt, et mõni vaesema fantaasiaga autor suudaks igast loost eraldi romaani või terve romaanisarja kirjutada ja võib vaid imetleda, kuidas Lem suudab nendega sedavõrd sundimatult ümber käia. Samuti tahaks kiita Lemi stiili, kus ta maalib nappide lausetega mastaapseid kujutluspilte planetaarsetest sündmustest ning võõrastest tsivilisatsioonidest

Võte, kus keerulised teemad on asetatud satiiri või muinasjutulisse vormi pole Lemile olnud võõras ei varem ega ka hiljem. Meenuvad robotite muinasjuttudega samas maailmas seiklevate Trurli ja Vusseri jutud (mõned neist on ka siin kogumikus) või Ijon Tichy, kelle reiside huumorist pakatava pealiskihi alt vaatavad sageli vastu päris sünged ja keerulised teemad. Mulle endale tundub, et sellise võtte abil on Lem end vabastanud kohustusest luua ideedele põhjalikke ja usutavad taustmaailmu. Kasutades raamloona muinasjuttu, ei ole nimelt tarvidust kogu maailma toimimist lõpuni lahti kirjutada ning nii võib keskenduda vaid asja tuumale. Kuid ühes sellega tekib ka oht, et lugejad võtavadki lugusid kui lastele mõeldud asju. Millega jõuame olulise küsimuseni, kas on õigustatud avaldada neid lastekirjanduse sildi all? Mina arvan et ei. Vähemalt kindlasti mitte kõiki. Näiteks, kui juttu „Muinasjutt raalist, kes võitles lohega” võib lugeda lihtsa loona arvutusmasinast, mis võitleb lohega (kuigi see on tegelikult siiski allegooria tehnoloogilise ühiskonna kohtumisest singulaarse mõistusega), leidub siin kaante vahel selliseid, mis kahtlemata tekitavad noores lugejas pigem nõutust või arusaamatust. Näiteks „Kuningas Globares ja targad“ või „Automateuse sõber“, mis on oma filosoofias isegi täiskasvanule pigem rasked ja sünged ning ma tõesti ei kujuta ette, kuidas võiks neist aru saada laps.

Seetõttu meenutavad Lemi lood mulle mingis mõttes lapsepõlves nähtud nõukogude multifilme nagu „Nõiutud saar”, „Klaasikillumäng” jne. Isegi, kui need ei mõjunud alati otseselt hirmutavalt, oli alati aimatav, et nende autoritel oli enamasti mingi suurem kunstiline või ideeline ambitsioon kui lihtsalt lapsi lõbustada. Selle tõttu on mul kerge kartus, et ulmesõber võib antud teosest mööda vaadata kui lasteraamatust – samas kui lastele ja nende vanematele tunduvad siin leiduvad lood liiga tehnilised ja süngeilmelised.

Ma ei taha seejuures öelda, et neid jutte ei peaks üldse lastele kätte andma. Kaugel sellest. Elas minu põlvkond ju ka nõukogude multifilmid üle ning leidis neist ehk peale õudusunenägude ka huvitavaid mõtteid. Pigem on mul kartus, et muinasjuttudeks sildistatuna jäävad need suurepärased lood täiskasvanud ulmelugejast puutumata, millest oleks ju väga kahju. Kui selle arvustuse lugejal peaks juhtuma olema kodus tehnoloogiast ja teadusest huvituv järeltulija, tasuks kindlasti proovida neid ette lugeda. Just nimelt ette lugeda, kuna nii saab jooksvalt mõningaid kontseptsioone nagu antimateeria, kriitiline mass jt lahti seletada ning vajadusel ka mõningaid raskemaid jutte vältida.

Igaljuhul, et positiivse tooniga lõpetada kordan juba ka alguses öeldud mõtet, et mul on väga hea meel, et antud Lemi tõlge on eestikeeles ilmunud ja lugesin eranditult kõiki lugusid suure mõnuga. Tegemist nii sisult kui vormilt kahtlemata väga unikaalse teosega mida võib ilma kõhkluseta igale ulmehuvilisele soovitada.

Joel Jans
kirjanik

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”. Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja ei huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kokku sai kirju ja mõnusalt kokku pandud kogumik. Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”, aga head lugemist oli rohkelt. Seega julgen soovitada nii Asimovi fännidele kui ka neile, kel Asimov üsna lugemata, oma rõõmu peaks kõik lugejad sest kogumikust kätte saama. Ja mul on väga hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti ka kirjutanud.

Tiina Sulg