Saksa keeles lugejale on avanenud võimalus uudistada järge saksa ajakirjaniku, kirjaniku, kunstiajaloolase, kunstikaupmehe ja Rowohlti kirjastuse tegevjuhi (alates 01.01.2019) Florian Illiese teosele „1913. Der Sommer des Jahrhunderts“ (2012) ehk „1913. Sajandi suvi“ (eesti keeles 2017). Oma nüüdseks ca 27 keelde, sealhulgas Heli Mägari poolt eesti keelde tõlgitud raamatuga olevat autor võib-olla tahtnud „lihtsat tõde silme ette tuua: niisugused toredused, niisugune rikkus võivad üleöö hävida, mitte ükski rahu, mitte ükski heaolu ei ole maailmasõja ees kindel. 1913 oleks siis kõige opulentsem kriisi raamat“ (Gustav Seibt).
Uue raamatu tagaküljel pihib autor, et 1913. aasta ei lase teda lihtsalt enam lahti. Mida sügavamale ta sukeldus, seda ilusamaid aardeid ta merepõhjast leidis. Nii kirjutabki Florian Illies oma järjeteoses sellest, millest ta ilmtingimata veel tahtis jutustada: uutest, liigutavatest, rabavatest ja teedrajavatest episoodidest, „eelkõige armastusest, briljantsetest leiutistest ja uskumatutest loopingutest“ (Florian Illies) sellel pöörasel aastal.
„Tundlik ajavaimu diagnostik“ (Gustav Seibt) Florian Illies jutustab nauditavalt, värvikalt – näiteks legendaarne Leipzigi lõvijaht 100 aastat pärast rahvastelahingut (lk 209–212) Rahvastelahingu mälestusmärgi (Völkerschlachtdenkmal) piduliku avamise aegu, või tango jõudmine Euroopasse (lk 236–238). Ta jutustab kaasahaaravalt ja õrnalt mängeldes seikadest Esimesele maailmasõjale eelnenud aastal, mil Euroopas pea iga inimrakk tunnetab sõjahirmu ning iga nurga taga luurab hukk ja häving. Hävingust ja surmast tiine, apokalüptilise, maailmalõpulise luuletuse „Prophezeiung“ ehk „Ettekuulutus“ (vrd lk 267) avaldab detsembris 1913. aastal Saksa ekspressionistlik kirjanik Alfred Lichtenstein (1889−1914). Oma luuletustes ta nagu aimanuks ka enda surma ette, ta langeb 25-aastasena juba esimese sõja-aasta 25. septembril Läänerindel. Saksa ekspressionistlik kunstnik, luuletaja ja graafik Ludwig Meidner (1884−1966), keda jälitavad visioonid maailma hukust, maalib samal aastal palavikuliselt öösel küünlavalgusel „Apokalyptische Stadt’i“ ehk „Apokalüptilise linna“. Katastroofitunnet tulvil stseene hakkab ta tegelikult maalima juba aasta või kaks varem. Hiljem saavad need pildid tuntuks nimetuse all „Apokalyptische Landschaften“ ehk „Apokalüptilised maastikud“, mida tõlgendatakse – ka kunstniku enda poolt – kui Esimese maailmasõja eelaimdust.
Florian Illiese raamatut lugedes tekib aeg-ajalt tunne nagu kõnniks ta ise nende episoodide või fragmentide või piltide sees. Puistates sekka mõne retoorilise küsimuse ja vahetu pöördumise lugejate poole, haarab ta sel moel nemadki kirjeldatud sündmuste ja tundmuste keerisesse. Muidugi sõltub kaasahaaravuse versus igavuse astme ühele või teisele poole kallutus mingil määral kindlasti lugeja enda silmaringistki, kuid samuti tema uudis- ja avastajahimust, esmajoones vähe tuntud või tundmatute sündmuste või inimeste puhul.
Ühelauselised kuni kolme- ja neljaleheküljelised fragmendid, stseenid, episoodid või pildid, mis pärinevad suuremas osas Euroopa, ennekõige saksakeelse ruumi kunstiinimeste, teadlaste, leiutajate, poliitikute jt lugudest ja tegemistest 1913. aastal, koonduvad nelja suurde ossa, mis on pealkirjastatud aastaaegade nimetuste järgi. Need liigendatakse omakorda kuude kaupa peatükkideks, selle eripäraga, et kuunimetus ilmub plokk-kirjas iga parema lehekülje allnurgas (vasakul on ära toodud vastava aastaja nimetus). Iga peatüki juhatab sisse foto mõnest isikust, sündmusest, kunstiteosest või muust. Igale aastaajast pealkirjale järgneb lühisisukokkuvõte, milline jutustamistehniline võte lubaks teatuid võrdlusmomente näiteks Alexander Döblini, Bertolt Brechti või Kärt Hellermaga jt.
Neid esmapilgul üksteisega mitte seonduvaid pildikesi ehk fragmendikesi hoiavad peale ajavaimu koos mõne inimese sagedasem, nagu näiteks Marcel Proust’i jälgimine, kelle romaanisarja „Kaotatud aega otsimas“ („À la recherche du temps perdu“) esimese köite üllitamise ja trükipoognate läbivaatamise käigus lõpliku teksti valmimislugu läbib kogu raamatut. Või saksa loodusteadlase, mandrite triivi hüpoteesi püstitaja Alfred Lothar Wegeneri 2. Gröönima ekspeditsioonil n.ö kaasas käimine 1913. aastal. Mainimist väärib kindlasti fakt, et see teadlane töötas 1918. aastal lühikest aega ka Tartu ülikoolis ja uuris 1927. aastal Eestit külastades Kaali kraatrit ning pidas Tallinnas ettekande mandrite liikumise teooria kohta. Seoses Eesti nimetamisega olgu lisatud, et fragmendis kirjanik Oscar Schmitzist vihjab Florian Illies ühele ilusale eestlannale − Olga Tilgale (lk 173). Pildikesi koos hoidvate, kogu raamatut läbivate nimede hulka kuuluvad muuhulgas ka Hollandi päritolu friisi rahvusest eksootiline tantsija (ja väidetav Saksamaa spioon Esimese maailmasõja ajal) Mata Hari, kirjanikud Rainer Maria Rilke, Arthur Schnitzler, Maksim Gorki, Venemaa Balleti impressaario Sergei Djagilev, legendaarne balletitantsija ja koreograaf Vaslav Nijinsky, kunstnikud Franz Marc, Pablo Picasso jt.
Fragmentaarses vormis jutustamine tundub johtuvat täiesti vastavuses ajastu vaimule, fragmenteeritud või segmenteeritud või killusutunud maailmatunnetusele, hingesügavustele ja tundmustele selles ikka veel Fin de siècle’i õhustikus. Mõeldagu siinkohal näiteks avastustele füüsikas, Ernst Machi elementidele, Sigmund Freudi inimese hinge segmenteerimisele, Hugo von Hofmansnthali „Kirjale lord Chandosele“, kujutavas kunstis, aga ka kirjanduses – pean siin silmas austerlase Peter Altenbergi proosaskitse – kasutatavale stiilile. Võib-olla veelgi kujukam ja kõnekam oleks näha neid pildikesi üksteise kõrval, peal ja all, s.t üheaegselt, nagu seda tõdeb kõige 1913. aastal toimuva kohta raamatu autor Florian Illies: „Kõik toimus simultaanselt sellel aastal, minevik ja olevik ja tulevik ristusid lahtiharutamatult sajandiromaanides, mida sellel aastal alustatakse või lõpetatakse: James Joyce’i „Ulysseses“, Musili „Omadusteta mehes“, Prousti „Kaotatud aega otsimas“ ja Thomas Manni „Võlumäes“.“ (Lk 269) Ka kunstis näeb autor Marcel Duchampi esimese ready-made’i ja Malevitši ürgruutude vahel võlvuvat lõputult laia abstraktsiooni, kubismi, killunenud vormide, igatsuste, pulbitsevate manifestatsioonide kaart. „„Võib-olla mitte kunagi varem polnud maailm saavutanud niisugust tempot kui sellel aastal. [—] Milline aasta.“ (lk 269)
Jah tõepoolest, milline aasta (!), see Esimesele maailmasõjale eelnenud 1913. aasta.
Eve Pormeister
Lugemissoovituse blog 