Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt väljaantud sarja ELAVIK 11. raamatu alapealkiri “Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades” võtabki täpselt kokku raamatu, mis on välja antud tähistamaks poetessi 120. sünniaastapäeva, sisu. Selle on muuseumides leiduvate materjalide põhjal koostanud Iivi Lepik ja Kirsten Simmo.
Raamatu põhiosaks on Marie Heibergi (1890-1942) kirjad Friedebert Tuglasele. Nende kaudu saame heita pilgu ühele traagilisele ühepoolse armastuse loole. Nagu üks koostajaist sissejuhatuses väidab, on inimese kirjade avalikustamine kolmandatele isikutele tundlik ja intrigeeriv teema… Kirjad, eriti intiimset laadi, on adresseeritud siiski vaid ühele kindlale inimesele ning usutavasti soovib autor nende puhul täielikku konfidentsiaalsust.
Kuid eesmärk pühendab abinõu, arvavad koostajad – need kirjad aitavad paremini mõista Heibergi loomingut ning selle tausta. Ometi tundsin ma raamatut lugedes, nagu piiluks salaja midagi, mis on nii õrn, nii isiklikult valus, et mul pole õigust kolmanda isikuna sellest osa saada. Koostajana poleks mina küll neid kirju, mis olid kirjutatud juba vaimuhaige inimese hämarolekus ja kordasid mitmeid kordi samu tekstilõike, autentselt avaldanud, vaid pisut kärpimise teel tihendanud. Raamatut vääristavad fotod, ülevaade Marie Heibergi elust ja loomingust ning suhetest Tuglasega, tema luulenäited, loendid avaldatud loomingust, viisistatud lauludest, lavastustest, kasutatud kirjandusest ning arhivaalidest.
Raamatule on lisatud CD põimikuga poetessi elust ja loomingust.
Juurde soovitaksin taas üle lugeda 1988. a. ilmunud Heibergi valikkogu “Käisin üksi tähte valgel” ja selle koostaja Kajar Pruuli järelsõna “Lisandusi Marie Heibergi luule juurde”. Näiteks valisin nimetatud kogust 1917.a. septembriga dateeritud luuletuse “Sa laula!”, mis vaatamata arhailisevõitu keelenditele kõlab siira hingekarjena ka tänapäeva luulelugejale.
Sa laula mulle ilusaid unelaule!
Mu armsam! Sest väsinud olen ma!
Las jõuda kõik elus nii suurele aule,
kes vaiki – ei nuta, ei naera ka!
Kes vaiki kui kivised uulitsad, majad,
teed, tuled ja kirikutornid sääl.
Kui sügise udused taevarajad –
kui tähed Linnutee radade pääl.
Mul õitsevad lilled ja põlevad tuled:
mu armas! Laps väikene olen ma!
Teel kardan – must öö minult küsib: kust tuled?
– Maas pori sees tahaks ma puhata!
– – –
Mul kitsad ja väikesed kingad on jalas,
ei tea, kus linnas nüüd elan ma!
Kus, kodus või korteris, ilmas salas:
Sind armsamat otsinud, ootnud ma!
Mul olivad kihlused! Igavest aega,
ju tunnen ja armastan armsam Sind,
kuid Sinul ei olnud – ei aega praegu,
ei hoolt ega armu. Oo, mõistaks Sa mind!
Sa laula mulle ilusaid unelaule,
Mu armsam! Sest väsinud olen ma!
Las jõuda kõik, elus, nii nii suurele aule –
Kes vaiki, ei nuta, ei naera ka!
Meie raamatukogu väliseesti ja vanema kirjanduse osakonnast on võimalik saada Heibergi teoste järgmisi esmatrükke: luulekogud “Murelapse laulud”, “Luule” , novell “Elukevade”, proosa- ja luulekogumik “Enne viimset päeva” koguteoses “Moment 1.”.
Ülli Tõnissoo
Lugemissoovituse blog 