Archive for the ‘Haig, Matt’ Category

Matt Haig “Kesköö raamatukogu” ja Piret Bristol “Päikesepoolses toas”

Matt Haig “Kesköö raamatukogu

Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on vist maagiline realism, sest no realism see ei ole, aga tavaulmeks ka hästi ei liigitu. Tegu on paralleelmaailmadega, mille toimemehhanism on segu kvantfüüsikast, psühholoogiast ja habemega vanamehest. Kas see habemega vanamees tähistab filosoofiat, teoloogiat või uhhuud, jätan ma lugejate otsustada. Aga ega sellele toimimise põhimõttele kuigi palju tähelepanu raamatus ei pöörata, paralleelmaailmad on vaid vahend, kuidas läbi mängida erinevaid elusid, võimalusi, valikuid. Peategelane on 35-aastane Nora, kes proovib läbi, kus ta omadega oleks, kui mõni valik oleks teistsugune olnud. Kõik oleks ju tore, aga need elud on kõik kuidagi nii … tavalised ja ettearvatavad, ilma eriliste üllatusmomentide või huvitavate nüketeta. Kirjutatud on lobeladusalt, aga liig eneseabiraamatulikult ning kuklas tiksus lugemise ajal, et ma olen kõike seda juba lugenud, kuskil teises raamatus ja teises soustis ja paremini sõnastatult. Raamatust lausete väljanoppijatel on tõenäoliselt selle raamatuga pidu, isegi mina sain oma lause kätte: “Raamatukoguhoidjad on nagu hingestatud otsingumootorid.” (lk 100) Teoses endas on muidu ka palju tsitaate, eriti rohkelt Henry David Thoreault. Ulmelugejatele ei julge seda raamatut hästi soovitada, seda “teistsugust”, mida lugemise ajal mõttes ülal hoida, on liiga vähe, avarama maitsega naistekalugejatele või ise parasjagu mingi kriisiga kimpusolijatele võiks ehk sobida. Aga võib-olla rohkematelegi lugejatele, lihtsalt mina olen liiga noriv.

***

Piret Bristol “Päikesepoolses toas

Ka Piret Bristoli “Päikesepoolses toas” liigitub minu jaoks maagiliseks realismiks, ei, mitte maagilise realismi tavatähenduses, see on vägagi realism, aga see, kuidas see kirja on saanud, on maagiline. Raamat on žanris, mis mulle ei meeldi, nimelt enesefiktsioon. Kui palju on sest “enese” ja kui palju “fiktsioon”, ei oska ma arvata, sest ei tunne ma nii hästi ei autorit ega kultuuriringkondi. Minu jaoks polnud see ka oluline. Aga Piret Bristol on üks väga väheseid autoreid, kes on mulle suutnud ära põhjendada, miks päriselust kirjutada: “Prototüüpide kaitseks. Inimesi on maailmas niigi palju. On vastutustundetu suurendada nende arvu väljamõeldud tegelaste võrra.” (lk 118) Minategelase mõtted, tunded, motiivid, tegutsemised jne jäid mulle lõpuni võõraks ja mõistetamatuks, aga see ei seganud sugugi. Kogu tekst oli selline, et lihtsalt nautisin, kuidas sõnad ja laused olid hoolega välja valitud ja üksteise järele pikitud, kui osavalt oli detaile üles nopitud ja kui parajatesse kohtadesse olid jäänud pausid. “Kirjutan, et taasluua kadunud maailm ja muud mõtet sel mu kirjutusel pole kunagi olnud. Loetagu või mitte. Minu raamatust peab selle maailma ehedalt kätte saama. Muu mulle muret ei tee.” (lk 41) Sain selle maailma kätte küll jah, kuigi kindlasti päris mitte sellisena, nagu autor mõtles, aga mingitpidi ikka. Raamatu eeltutvustus jooksis mulle ette FB-joonel ja siit soovitaksin edasi neile, kellele mäluraamatud meeldivad. Ja neile, kes tahaksid proovida lugeda eriliselt hõrku fragmentaalset stiili. Ja muidugi tartlastele, sest Tartut on siin raamatus ikka omajagu. Ja veel — fotod raamatus on ka Piret Bristoli jagu.

Tiina Sulg