Archive for the ‘Haahtela, Joel’ Category

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus“

Alustuseks tuleb öelda, et pole sugugi lihtne tabada raamatukogus ei värsket ega väärt kirjandust. Eestlane loeb, mulle vähemalt tundub nii. Minu ümber inimesed loevad ja loevad üha rohkem.

Adèle’i küsimus“ oli minu nominentide lugemisnimekirjas esimene ja see oli ka ainus, mida mul õnnestus raamatukogust laenutada. Esimese valikuna sai see kirja minu jaoks väga isiklikul põhjusel – pole just palju raamatuid, mille pealkirjast leiad oma tütre nime. Teine põhjus oli autori rahvuses – soome kirjandus on mind viimastel aastatel üha üllatunud ja üllatas nüüdki. Haahtela suhtes olin ma puhas leht ega osanud midagi oodata.

Minu jaoks oli see raamat läbi ja lõhki tunnetuslik. Raamatu esimestel lehtedel ootad ikka, millised sündmused hakkavad arenema, aga ühel hetkel ma vajusin sõna otseses mõttes selle raamatu embusesse ja lihtsalt nautisin seda tunnet, mida see tekitas. Sündmusi tegelikult ei tulnudki. See oli rahu ja aeglase liikumise seisund. Maailm justkui peatus koos peategelasega Lõuna-Prantsusmaa kloostris, et uurida pühakuks kuulutatud Adèle elulugu, kuid seeläbi jõudis ka iseendani.

Raamatu sisu kohta saab lugeda igaüks ise, mistõttu ma siin seda ei korda. Enda jaoks püüdsin siit kinni mõtte põlvkondade mõjust meie elule. Tahame või mitte, aga need mõjutavad meid nii mineviku kui tuleviku vaates – nii esivanemad kui järglased. Siiski pole kõike vaja koguda endale koormaks — mõned asjad võivadki jääda lõpuni lahendamata ja kõik ei pea olema arusaadav. Elu läheb ka siis edasi. Leiad endas rahu, saad ka võimaluse olla õnnelik.

Lõpetuseks toon välja ühe tsitaadi, jättes selle mõtestamise teie lugemisteekonnale:

. . . on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja maailm on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. (lk. 78)

Jaanika Anderson
Tartu Ülikooli muuseum

 

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus”

Joel Haahtela „Adèle’i küsimus” (2019, e.k. Kai Aareleid 2020)

On lemmikraamatuid ja on lemmikkirjanikke ehk nö sinu kirjanikke, kelle puhul sa võid enam-vähem 100% kindel olla, et ka tema järgmine raamat sulle meeldib. Sest hoolimata sisust on midagi nende stiilis, jutustamisviisis, mis sulle sobib. Haahtela kipub minu puhul olema selline kirjanik ja „Adèle’i küsimus” on juba viies tema teos, mis eesti keeles ilmunud. See on pisike, aga ilus ja tuumakas raamat usust, ajast, müütidest, vigadest, paranemisest, rännakust otseses ja kaudses mõttes. Rääkimata sellest, et tänases koroonapaanikas maailmas omandab nii mõnigi tekstilõik justkui lisatähenduse: „Mõtlen, et nüüd on tarvis korralikku tormi, mis torgiks ihu, ajaks maailmakorra sassi ja paiskaks kellad merre. On tarvis katuseid rebivaid iile, langevaid puid, pikki elektrikatkestusi, üleujutatud teid, sildade ja maandumisradade sulgemist, erakorralisi uudistesaateid, midagi, mis raputaks meid lahti ja tõstaks õhku ja paneks end elusana tundma.” (lk 106)

Minajutustaja on mees, kes on tulnud Lõuna-Prantsusmaal asuvasse kloostrisse uurima lugu Adèle’ist, pühakuks kuulutatud naisest, kuid samal ajal püüab jutustaja leida selgust ka iseendas, oma minevikus, oma abielus. Asjad ei ole hästi ei naise, ei pojaga, jutustajat vaevab üksildus ja kahetsus, sünged mõtted seoses oma surnud emaga. „Igaühes meist on algusest peale mõlk” (139), tõdeb jutustaja, aga kui oma vigadest üldse midagi õppida, siis vast seda, et me ei peaks oma nõrkuste ja eksimuste pärast ülemäära muretsema, sest „on kohti, kuhu jõutakse ainult eksides, muud teed ei ole.” (lk 76)

Ja tuleb leppida ka sellega, et mõnes asjas ei saagi kunagi täit selgust. Ka Adèle’i lugu ei anna ennast lõplikult kätte. On puuduvaid dokumente, on pragmaatilisust, mis põrkub võimega uskuda imedesse. Vestlused kloostri abti ja munkadega mõjutavad minajutustajat tahtmatult, aga tugevalt. Ta lahkub kloostrist ilma selge vastuseta Adèle’i loos, aga kindlasti on ta leidnud mõned vastused iseenda jaoks. Kui isa Jean tal leige veega jalgu peseb, tõdeb jutustaja: „Isa Jean teeb kõike aeglaselt ja vaikselt, keskendunult ja armastusega, nagu ei oleks maailmas praegusel hetkel mitte midagi olulisemat. Nagu voolaks maailm temast läbi ja muutuks samas veidi paremaks. Ta ei tea minust eriti midagi, ei tea midagi mu emast ega väikesest poisist, kes kevadpäeval kortermaja hoovis seisis. Ja siiski on mul tunne, nagu ta teaks ja peseks samas maha kõik selle, mis on mind vaevanud, kogu mu vana elu ja kõik selle taagad, iga mu eksimuse, võtaks need enda kätte ja laseks veel need minema uhtuda.” (lk 155)

Annika Aas

Joel Haahtela “Täheselge, lumivalge”

Ma luban endale väikese poeetilise liialduse ning ütlen, et kogu Haahtela loomingu lugemine—ning eesti keeles on nüüd juba päris kena valik saadaval—on nagu jalutamine lumivalges metsas täheselgel ööl. Selles on mingi süütus, puhtus, kergus. Kuigi käsitletavad teemad ei pruugi olla kerged, oskab Haahtela neist rääkida nii, et nad ei vajuta sind maadligi. Haahtela on melanhoolne, kuid mitte masendav. Käesoleva teose minajutustajagi lausub: “Me peame kurbuse eest hoolitsema, sest see teeb elu suuremaks ja ilusamaks, annab võimaluse lennata.” (lk 215) Ja see autorile omane napp, ülemäärasest puhastatud stiil ning võrratud metafoorid: “Kuidas üks väike sündmus võib kõike muuta, ainult näpuotsatäis armu taeva apteegist.” (lk 175)

haahtelataheselge“Täheselgest…” leiab mitmeid autori korduvaid motiive: liblikad ja liblikakogujad, Vermeeri maalid, õunapuu, kaotus-otsing, rännak. Seekord rändab teos nii ajas kui kohas päris kaugele. 20-aastase Helsingist pärit noormehe Leo Halme päevikusissekanded algavad 1889. a. Pariisis ning aegamisi-vihjamisi saame teada üht-teist tema minevikust, kodumaalt lahkumise põhjustest. Kirjutaja ei ole ülemäära emotsionaalne, kuid ridade vahelt kumab palju kaotusvalu, igatsust, kahetsust. Siin on ka konflikt unistuste ja reaalsuse vahel, sest oma südames maalikunstniku tulevikust unistav noormees on sunnitud onu abiga vastu võtma telegraafi koha. Teises osas näeme teda juba korrespondendina Berliinis vahetult enne Esimese maailmasõja algust ning järgmine osa näitab teda 53-aastase mehena hoopis kaugele Kagu-Aasiasse suundumas. (Elu)ring saab täis 1936. aastal Saksamaal Bernburgi psühhiaatriahaiglas.

Kuid see ei ole veel kõik. Haahtela poleks ju Haahtela, kui poleks kellegi jälgi ajada või kellegi jälgedes käia… Raamatu lõpp toob meid tänapäeva, 2012. a. Helsingisse, kus Leo Halme järeltulija hakkab oma vanavanavanaisa päevikuid lugema ja ümber kirjutama. Ning mitte ainult. Ümberkirjutaja tunneb oma vanavanavanaisaga seletamatut sidet ning võtab ette reisi Saksamaale Bernburgi, kus selgub tõde Leo Halme viimastest päevadest ja surmast. See ei ole ilus tõde, aga ometi, “kogu maailma kogunenud prahi, kurbuse ja pettumuste alt kumab siiski alati valgust, lumivalge pind” (334).

Annika Aas

Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaMõnes mõttes on Soome kirjaniku Joel Haahtela (s.1972) äsja eesti keeles ilmunud lühiromaan “Elena” (2003, e.k. 2013, tõlk. Hille Lagerspetz) selline teos, millest ei tohikski kirjutada — kindlasti mitte sisukokkuvõtet. See oleks justkui püüd kirjeldada lumma, mis võib aga kirjeldamise käigus kergesti koost laguneda… Ka raamatu eestikeelse tõlke esitlusel, mis toimus Prima Vista raames Tartu Kirjanduse majas 10. mail, tunnistas autor, et oli maruvihane, kui Helsingin Sanomat avaldas tema raamatu lühikokkuvõtte.

Kes on lugenud Haahtela “Liblikakogujat” (e. k. 2012), sellele on kirjaniku kirjutamisviis juba tuttav — aeglaselt kulgev, mõtisklev-mõistatuslik, alles raamatu lõpu poole vastuseid andev, ohtralt nö aforisme sisaldav kaunis lugu. Raamat kui impressionistlik maal: “Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi.” (lk 35-36)joel haahtela

Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, mida rohkem raamatuid läbi loen, seda rohkem hindan just sellist minimalismi, napisõnalisust, viimistletust, mis iseloomustab ka Haahtela stiili. Autor väidab, et Soomes mehed tema raamatuid ei loe, just nende lüürilisuse, melanhoolsuse tõttu, selle tõttu, et nad erinevad totaalselt Soomes valdavast padurealistlikust “inseneriromaanist” (Heidi Iivari termin). Raamatu sündmustik—nii palju või vähe kui seda on — ei toimugi Soomes (esitlusel möönis autor, et linnakirjeldustes oli tal mõttes Krakow).

haahtelaliblikakogujaSamas ei ole “Elena” sugugi mingi “tüüpiline” armastuslugu. Kui proovida natukenegi raamatu sisu iseloomustada, ilma seda liigselt paljastamata, siis tegeleb seegi Haahtela teos mingi otsinguga, rännakuga, ning melanhoolsest alatoonist hoolimata ei ole see masendav, lõpus saabub siiski lahendus. Kuna autor on ise psühhiaatria haridusega ning psühhiaatrina ka töötanud, siis tegeleb ta oma raamatutes pigem tegelaste sise- kui välismaailmaga. Ja see lummab — vähemalt mind. Isegi kui alguses midagi kripeldab või häirib, siis järk-järgult loksub kõik paika. Põhiteemadeks võiks pidada vast mälu, mälestusi, aega, leina ja sellest üle saamist: “Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõeliseks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest oleme ilma jäänud?” (lk 30). Ootan huviga Haahtela teiste raamatute eestindamist—juba käesoleval aastal pidavat ilmuma järgmine tõlge.

Annika Aas

Joel Haahtela pilt on pärit siit.