10 raamatut — Tamara Kozõreva

1. Lauri Räpp “Minu Tartu : väljast väike, seest suur“

.

Minu lapsepõlv möödus Kastani tänaval, Vanemuise teatri väikse maja läheduses, Vanemuise pargis (minu ajal Tiigi park) ja rongijaamas. Siis sai Tartust rongiga Riiga ja Minskisse, Moskvasse, lennukiga aga Narva.

„Tartu on raamatulinn.”

Nüüd ma lõpuks tean, miks ma valisin elukutseks raamatukoguhoidja. Väga südamelähedane raamat. Ja väga ilus kujundus.

.

2. Justin Petrone “Minu Eesti. 1. osa, Kas lubate elada?“

.

Siis, kui see raamat ilmus, oli see huumoriga värske pilk eesti elule. Näiteks saunatraditsioon jpm.

.

3.  Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints“

.

Raamat, kus iga kord avastad midagi uut. Kui hoolitsed enda eest, pead hoolitsema ka oma planeedi eest — nii õpetas Väike Prints. Need sõnad muutuvad aina aktuaalsemaks.

.

4. Sergei Jessenin “Luuletused“

.

Minu isa lemmikluuletaja. Kolmeaastasena juba lugesin Näärivanale luuletust „Kask”.

.

5. Mihhail Lermontov “Luuletusi ja poeeme“

.

Kuidas sai nii noor inimene kirjutada niisuguseid luuletusi.

Klassika on surematu.

„Me sugupõlve pilt mu hinge rusub.
Ta tulevik on sünk või sisuta.
Ta liiga palju teab, ta liiga vähe usub
ja elab loiult, õige isuta…”
(Mõtisklus)

.

6. Jules Verne “Kapten Granti lapsed“

.

Minu lapsepõlves reisida ei saanud, ainuke võimalus teiste maadega tutvuda olid raamatud, hiljem telesaated. Koos kapten Granti lastega sai tehtud põnev reis ümber maailma, tutvuda erinevate taimedega, loomadega, lindudega.

.

7. Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“

.

Raamat, mis sisendab optimismi. Ära anna kunagi alla, võitle, isegi kui see tundub lootusetu. Ja muidugi huvitav, kuidas elavad eakad Hollandis ja mis probleemid nendel on. Tuleb välja, et probleemid on samad. Sõprus, armastus, eluisu ja muidugi surm on ka eakatel, see on raamatus värvikalt välja toodud. Raamatul on ka järg.

.

8. Jelena Katišonok “Kui inimene läheb ära“

.

Autor sündis ja kasvas Riias. 1990. aastal emigreerus USA-sse, kus elab ka praegu.

Raamatu peategelane: üks maja oma ajalooga (ehitati 1927 aastal), maja peremees ja elanikud, nende saatused XX sajandi jooksul. Kus see maja asub, autor otse ei nimeta, võib aimata, et jutt käib Lätist. Maja peremehe ja elanike saatused on kõik nii erinevad, samas väga tüüpilised Baltimaadele.

.

9. Nassim Nicholas Taleb “The black swan : the impact of the highly improbable“

.

See raamat ei ole tõlgitud eesti keelde.

Jaan Kaplinski ühel oma esinemisel raamatukogus rääkis musta luige fenomenist, millest ta just luges N. Talebi raamatus. See oli vist 2007. või 2008. aastal. Musta luige teooria ütleb, et me ei saa teha mineviku sündmuste põhjal järeldusi tulevikus juhtuda võivate sündmuste kohta. 2008. aastal algas ootamatult majanduslik kriis. Jaan Kaplinski rääkis sellest nii huvitavalt, et pärast ma tellisin selle raamatu Tallinnast RVL kaudu. Nüüd on raamat mul kodus, nagu ka teised Nassim Nicholas Talibi raamatud.

Ja meil on jälle kriiside aeg, mida keegi ei osanud ette näha. Raamat on endiselt aktuaalne.

.

10. Juri Lotman “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. osa” ja “Vestlusi vene kultuurist : Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 2. osa“

.

Vene aadlike argielu, miks Tatjana („Jevgeni Onegin”) kirjutas oma tuntud kirja prantsuse keeles ja autor (A. Puškin) pidi seda tõlkima vene keelde, omad ja võõrad, inimeste suhtlemisprobleemid 18.-19. sajandil.

Kõike seda ja palju muud huvitavat saab avastada nendest raamatutest. Paradoks on see, et igal lugemiskorral leian nendest raamatutest vastused küsimustele, mis on just praegu aktuaalsed.

.

.Tamara Kozõreva

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkaudu nii on selleski blogis praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada (viimati juhtus see pea viis aastat tagasi). Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Tiina Sulg