Archive for the ‘Griffiths, Elly’ Category

Elly Griffiths “Koolmekohad”. Dr. Ruth Galloway juhtum.

Algas uus sari krimisõpradele. Kuna tagakaane siseküljel on järgmise raamatu tutvustus olemas, on alust loota selle peatset ilmumist. Mina kavatsen seda kindlasti lugeda.

Dr. Ruth Galloway ei ole meedik, vaid arheoloog. Ta kannab rõivasuurust 44, tunneb ennast autosse istudes alati hiiglasuurena (kas neil on seal Inglismaal nii väikesed autod või?), on lahutatud ja lasteta ning elab Norfolki lähistel kohutavalt üksikus ja kõledas paigas nimega Saltmarsh koos oma kahe kassiga. See on koht, mis pole päriselt maa ega päriselt meri, vaid rabamaa. Rauaaegsete inimeste jaoks on see paik olnud püha. Rauaajal oli merepiir muidugi mõnevõrra teises kohas ja siis võis jalgsi Skandinaaviasse minna. Koht on ka ohtlik, kui seda ei tunne – tõusud-mõõnad ja vesiliiv. Kohalikus ringpühamus kümme aastat tagasi väljakaevamisi tehes armus Ruth sellesse paika ja jäi sinna koos oma kallimaga elama; Peterist tüdines ta ära, kohast mitte. Ta elab vaikset elu ja õpetab ülikoolis, ühel päeval aga pöördutakse tema poole politseist, sest rabast on leitud luud, mille dateerimiseks tema abi palutaksegi. Raba on nii hea konservant, et tegemist võib sama hästi olla rauaaegse kui 50-aastase leiuga. Uurija Nelson tundub kaunis tahumatu mees, kuid avaldab muljet oma kirglikkusega olla kogu hingega uurimise juures, lootes tuua rahu kümme aastat tagasi samas piirkonnas kaduma läinud lapse vanematele. Ta näitab Ruthile aastate jooksul saadud segaseid kirjandus- ja piiblitsitaate täis kirju ja Ruth leiab sealt oma erialaga seotud sõnu, mis pole kuigi laiale ringile tuttavad. Ruth teeb häirivaid avastusi inimeste kohta, keda arvab end olevat hästi tundnud. Koos uurivad nad asja, kuni Ruth hakkab saama ähvardusi. Kaob veel üks laps.

Põhimõtteliselt ei ole tegu erakordselt põneva ja pingelise ega isegi mitte omapärase looga, kurikaela äraarvamiseks antakse vihjeid küllaga ja ära ma ta ka suhteliselt ruttu arvasin, kuid asja huvitavamaks tegevaid tegelasi ja vahepealseid süžeepöördeid on piisavalt ja jutustamise viis on mulle sümpaatne, päris lõpus saab pinget ka kõvasti juurde kruvitud. Eriline tähelepanu on muidugi loodusel.

Aga neid kaldkirjas tundmatu jutustaja, kes on elus/surnud mõrvar või kunagine/tulevane ohver vms, vahepeatükid viimase aja raamatutes on mind üsnagi ära tüütama hakanud.

Kaja Kleimann